L'Âme Immortelle - 5 Jahre (videoklipp)

Siinolev on parim L'Âme Immortelle videoklipp... vähemasti nende hulgast, mida ma näinud olen. Arvan, et olen kõiki näinud. Ainsaks miinuseks vast see, antud videoklipp pärineb perioodist, mil L'Âme Immortelle eksis gooti metalli umbsele rajale. Kuigi, selle aja lugudest on «5 Jahre» üks parimaid... siin on seda sõgedust ja pinget, mida gooti metalli imalas esteetikas alati napib.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Namenlos

L'Âme Immortelle

Namenlos

Trisol

Formaat: CD + CDEP
Aeg: 49.02 + 29.01
Ilmus: 25. jaanuar 2008


Lood:

CD 1

1. Vergessen
2. 1000 Voices
3. Behind The Light
4. Bleib
5. Requiem
6. Lost
7. Blutrot
8. Reborn
9. Es Tut Mir Leid
10. Niemals
11. Jenseits Der Schatten
12. The Cleansing
13. Namenlos

CD 2

1. Erneuerung
2. When The Sun Has Ceased To Shine
3. Love Is Lost (Cover Version By Anthoni Jones)
4. When The Sun Has Ceased To Shine (Cover Version By Spiritual Front)
5. Es Tut Mir Leid (Cover Version By Steinkind)
6. Niemals (Cover Version By Sieben)
7. Requiem (Cover Version By Whispers In The Shadow)
8. Erinnerung (An Essay By Thomas Sabottka)

Tunnistan, et üsna keeruline on kirjutada sellest albumist ja veel keerulisem on hindamine... olen suisa kuu aega selleks hoogu võtnud. Teen nüüd ära, et saaks teiste asjadega edasi minna.

L'Âme Immortelle on minu jaoks kindlasti oluline bänd, aga ma olen aja jooksul neist kuidagi väsima hakanud. Põhjusi on objektiivseid ja subjektiivseid. Esimeste hulka kuulub vast see, et kui triost sai duo, siis toimus nihkumine kuhugi kitarsemasse suunda, mis mulle niipalju ei meeldi... ah, mis siin hellitada, mõni lugu on ikka suisa armumetall olnud. Teiste põhjuste hulka kuulub aga see, et bänd, mis kunagi oli ainulaadne, on nüüdseks üks paljudest ning tundub, et dueti parimad loomingulised ideed on realiseerunud hoopis kõrvalprojektides.

Aga konkreetsemalt siis duubelalbumist «Namenlos».

Esimene plaat algab lauluga «Vergessen», mis pigem avamänguna mõjub. «1000 Voices» lööb aga kenasti vere käima ja tuletab meelde vanu häid aegu. «Behind The Light» on aga selline laul, mille kohta ei oska ei hästi ega ka halvasti öelda. «Bleib» meenutab pisut sellist tavalist saksakeelset rockki, et lubab justkui...

«Requiem» on aga väga huvitav lugu – esmamulje, et taas miski armumetall, aga see kõik on segatud sedavõrd tüüpiliste L'Âme Immortelle'i kõladega, et võiks asja suisa uueks kvaliteediks nimetada. Noh, et vanasti rõhutati, et bänd ühendab endas süntpopi ja tumeda tantsumuusika... reekviemi-lauluga on nad sellesse kompotti sujuvalt ka armumetalli liitnud. Kõlab ju võikalt? Aga töötab!

Klassikahõnguga «Lost» võtab tuure taas maha, aga «Blutrot» hakkab taas sedasama tempot tõstma, «Reborn» on aga juba päris tempokas tantsukas ning siis tuleb otsa hüsteeriline «Es Tut Mir Leid», mis ilmselgelt üks albumi kõrghetki.

«Niemals» on ballaad, aga selline jõulisemat sorti. «Jenseits Der Schatten» on taas klassikakõlaline vahepala. Ja siis tuleb «The Cleansing», mis on samuti üks albumi kõrghetki... olles samas ehk kõikse kommertslikum. «Namenlos» on aga selline kaeblev finaal.

Minu jaoks moodustavad esimese plaadi telje lood: 1000 Voices – Requiem – Es Tut Mir Leid – The Cleansing. Ülejäänud lood on siiski pigem mördiks, mis seda karkassi katab... kuigi ka selle n-ö mördi seas üsna häid pärle.

Teine plaat koosneb kahest veidrusest, ühest loost ja viiest kaverist.

Algab plaat miski sõnalise kompositsiooniga «Erneuerung». Hea tahtmise korral võin ma saksa keeles juba isegi kergemat ilukirjandust lugeda, aga selle audiopajatuse nautimiseks jäi minu keeleoskusest vajaka.

Järgneb vägagi huvitav laul «When The Sun Has Ceased To Shine» ning siis viis kaverit otsa. Kaverid on väga erineva tasemega, kuigi päris käkk pole neist ükski. Kaverdajatest oli ainus (minu jaoks) tõesti tuntud nimi Sieben ning see on ka selle portsu üks parimaid kavereid. Ilmselt kusagilt kogumikelt on kuhugi ajusoppi jäänud kõmisema ka nimed Spiritual Front ja Steinkind. Nende kaverid polnud samuti pahad. Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks aga Anthoni Jones ja Whispers In The Shadow, sealjuures on viimatimainitu kjuurilik kaver teise plaadi parim lugu üldse.

Plaadi lõpetab aga Thomas Sabottka essee «Erinnerung», mis on (ilmselt) avapajatuse töötlus... ilmselt on, sest taas sai saatuslikuks see keelebarjäär.

Hindeks paneks nelja, aga see neli on igal kuulamisel üha tugevamaks läinud. Samas, ei saa see neli kunagi viieks, sest mida rohkem kuulad, seda rohkem leiad lugusid, mida edasi tõsta. Album on kindlasti tugevam, kui bändi mõni eelmine toode ning tõttöelda taastas mu usu bändi uuemasse loomingusse... samas peaksin ma teiseks plaadiks olevat EP-d põhialbumist isegi huvitavamaks.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Figure In The Mirror (kontsertvideo)

Loomulikult pole see video miski erilise kvaliteediga, aga...

L'Âme Immortelle oli vanasti lihtsalt parem! Antud video pärineb 2001. aasta treffenilt (kus ma küll ise ei käinud), aga elamus on üsna sarnane järgmisel aastal M'Era Lunal nähtuga.

Kui ma meenutan, et mida laval nägin, võtan arvesse põhjendused pildi ja heli kvaliteedi asjus, siis pole küll põhjust maksimumist madalamt hinnet panna.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nekromantix - Gargoyles Over Copenhagen (videoklipp)

Olen viimasel ajal üsna palju horrorpunki kuulanud (ilmselt sobib see mu praeguse meeleoluga) ning sestap panen siia ka selle Taani/USA bändi video. Laul võiks ju parem olla, aga video on täitsa muhe.

* * * * *

Nekromantix wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.