And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - So Klingt Liebe (videoklipp)

And One ja laul «So Klingt Liebe»! Laul on ilmselge hitt, sest jäi kohe kõrva albumilt «Bodypop» (2006). Tehti ka videoklipp, mis kõikvõimalikele videokogumikele jõudis ning ilmutati samanimeline singlite triloogia (või kolmiksingel).

Muusika on hea ja tekst toreda jõnksuga, aga videopilt jääb pisut kahvatuks ning seetõttu ka siit maksimumhinnet ei tule. Samas, ega And One pole kunagi miski eriline videobänd olnud kah.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. Weight Of The World
2. Apollo (Live On Your TV)
3. Asleep Or Awake?
4. Incompatible
5. United States Of Credit
6. Shadow
7. Green Queen
8. Butterfly Defect
9. The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
10. Rocket Calculator
11. →
12. Pitchblack / Heat Death
13. Black Vs. White
14. Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Star Industry - Iron Dust Crush

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999


Lood:

1. Nineties
2. Carry Me
3. Crush
4. Egypt
5. Ceremonial
6. Sodium Haze
7. Bloodmoon
8. Be Real
9. Lady Daylight
10. Children
11. Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
12. Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Forgotten Sunrise - Never(k)now (videoklipp)

No ei saa, kuulan siin tööl Forgotten Sunrise'i albumit «Willand» ja leian, et kuradi hea ikka on... suisa piinlik, et vahepeal pole pool aastat seda kuulanud...

Otsustasin ka bändi videomaterjali kaeda, et kuniks kodumaine autorikaitse pole veel jaole saanud ja likvideerinud... leidsin aga vaid laulu «Never(k)now» videoklipi...

Selle videoga meenub ka, et kuidas antud klippi kunagi saates «Hoia ja keela» kommenteeriti... tüübid olid endaarust vaimukad ja erudeeritud ja mida kõike veel... mul aga oli teleka ees istudes suisa piinlik...

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.

Forgotten Sunrise @ Rockstar's

Pühapäeval ma juba kirjutasin, et kuidas me reede/laupäev Tallinnas olime ja ühe kunagise gooti bändi kontserdil käisime. Selsamal laupäeva õhtul, õigemini öösel, käisime me aga veel ühel üritusel.

Ürituse Tallinn Music Week raames astusid klubis Rockstar's üles karmima kõlaga bändid. Ilmselt oli see nõnda, sest nägime vaid kahte viimast esinejat. Ah, olgem ausad! Üritusele sai mindud vaid seepärast, et oli tahtmine näha triot Forgotten Sunrise.

Ametlikult pidi bänd kella ühest öösel peale minema... tegelikult läks vist pool kolm. Ebalev olen seetõttu, et oli kellakeeramisöö ning meie seltskonna ajanäitajad olid üsna erinevates ajavööndides...

Tegelikult tahtsin ma aga öelda vaid järgnevat: Forgotten Sunrise on ilmselgelt Eesti parim bänd ja Rockstar'sis nähtu oli üks paremaid kontserte üldse, mis mul näha on õnnestunud. Eestis nähtutest ja Eesti bändide omadest oli see kindlasti kõige parem.

Võibolla on see pisut julge avaldus, aga kui ma täna tööl taaskord albumit «Willand» kuulasin, siis tuli see kontsert meelde (nii kõrva, kui ka silma) ning see emotsioon oli vägev.

Ainsaks miinuseks oli kontserdil see, et pidime lahkuma poole pealt... meil Krafinnaga on pühapäev reeglina tööpäev ning pidime seetõttu juba hommikul vara hakkama saarele tagasi sõitma.

Tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et Forgotten Sunrise seljatas Sistersi.

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.