Tume Tund

Darkland Fire tulekul

2010-10-21T12:58:00.007+03:00

MTÜ Tumemaine Tuli esitleb

neofolk / dark folk / industrial festival
DARKLAND FIRE
Rakvere Rahvamajas

10.12.2010
industrial õhtu

Job Karma
(Poola, cinematic transambient / postindustrial)
koduleht ja MySpace

Gerechtigkeits Liga
(Saksamaa, old school industrial)
MySpace

Flint Glass
(Prantsusmaa, cinematic dark electronica)
koduleht ja MySpace

Against The Day
(Eesti, drone ambient)
koduleht

11.12.2010
neofolk / dark folk õhtu

Sieben
(Suurbritannia, neofolk / neoclassical)
koduleht ja MySpace

:Of The Wand And The Moon:
(Taani, neofolk / dark folk)
koduleht ja MySpace

Solblot
(Rootsi, experimental folk)
koduleht ja MySpace

Festival DARKLAND FIRE on Rakvere PÖFFi kinematograafilise muusika eriprogramm.

Uksed mõlemal õhtul kl 20.00.

Piletid
kuni 21.10.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 285 EEK / 18,2 EUR
22.10 – 9.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 395 EEK / 25,3 EUR
10.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis 500 EEK / 32 EUR

e-pileti ostmiseks täpsema info saamiseks saada meil darklandfire@gmail.com

Festivali ajal ja ukselt 2 õhtu pilet 500 EEK / 32 EUR ja ühe õhtu pilet 300 EEK / 20 EUR

Festivali koduleht

Palun levitage sõna maal, õhus ja merel ning muidugi tulge ise ka kohale!

Diorama - Cubed

2010-08-18T13:25:00.000+03:00

Diorama

Cubed

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 67.44 + 24.23
Ilmus: 19. märts 2010

Lood:

Cubed

Child Of Entertainment
Acid Trip
Ignite
Gone Gone Gone
Cubed
Apocalypse Later
Record Deal
My Counterfeit
Refugee
Alpha Animal Complex
Golden Boy
Lord Of The Lies
Stereotype

Bonus CD - Shadow Play

Stuckkato
Batteries
The Hunt
Jericho Beach
Shadow Play

«Cubed» on Diorama seitsmes stuudioalbum ning ilmus see kahes versioonis: tavaline valge kaanepildiga ning limiteeritud tiraažiga karbis, kus lisaks ka boonus CD «Shadow Play».

Põhiplaadi esimeseks lauluks on singlilugu «Child Of Entertainment» ning edasi üha hoogsamaks ja isegi karmimaks läheb. Karmiks muidugi Diorama enda mõõtkavas.

Paari loo ajal tulid isegi vanad n-ö futubändid meelde. (Võimalik, et see on vaid minu aju ja tajude omapära, laul «Ignite» tõi mulle küll ühe U-tähelise Viini-ihaleja meelde.)

Aga kuna mul on Diorama viimasest kuulamisest hulk aega möödas, siis mõjus album alguses ootamatult hoogsana, sest minu mäletamist mööda oli bänd pigem selline rahulik ja melanhoolne. Tõsi, mingil hetkel meenus ka mitu kiiremat vanemat laulu ning harjusin kah vist rohkem asjaga ning see võõriku ootamatuse moment kadus. Ka läks plaat lõpupoole rahulikumaks.

Ma ei saaks öelda, et album oleks selline kohe haakiv ja meeldiv, aga praegu mängib see vist juba neljandat ringi järjest ning üha paremaks läheb.

Maksimumhinne oleks aga siiski jäänud tulemata, kui poleks olnud boonusplaati «Shadow Play».

See viielooline lisa on tegelikult täiesti omaette üksus ning oleks kannatanud ka eraldi ilumtamist. Viis rahulikku ja mõtlikku lugu, mis kenasti täiendavad põhialbumit ning panevad kogu üritusele kenasti krooni pähe.

* * * * *

Diorama wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Excelsis: A Dark Noël

2009-12-26T23:48:00.001+02:00

Sampler

Excelsis: A Dark Noël

Projekt Records

Formaat: CD
Aeg: 61.26
Ilmus: 1995

Lood:

Arcanta - Carol of the Bells
Love Spirals Downwards - Welcome Christmas
FuchiKachis Ethu - Oh Come All Ye Faithful
This Ascension - Carol of the Bells
Area - O Come Emmanuel
Thanatos - The First Noël
lovesliescrushing - Jingle Bells (Snowblower)
Balderas & Osborn - What Child is This?
black tape for a blue girl - Chanukkah, Oh Chanukkah
Sorrow - The Little Drummer Boy
Lycia & The Unquiet Void - We Three Kings
Eva O - O Holy Night
Faith and the Muse - A Winter Wassail
Autopsia - Stille Nacht (gRAVE Remix)
Attrition - Silent Night

Rokirahva ja üldse alternatiivsemate tegelaste jaoks on jõulud üks omajagu tüütu ning samas vastikult imal ja (võlts)vaga aeg. Kui muul ajal on võimalik üldiselt üsna hästi vastuvoolu ujuda, siis jõulude ajal on seda ka kõige radikaalsematel tegelastel vägagi raske teostada. Kõikse hullem on, et praktiliselt pole pääsu jõululauludest... eriti nende rahamaiatest ja üliimalatest töötlustest. Olgem ausad, et ega algsel kujul ju paljud jõululaulud nii imalad ja vagad polegi... vastupidi... paljud on üsna karged...

Ja siis ongi nõnda juhtunud, et kui neist jõululauludest pääsu pole... et siis on arukam need oma subkultuuri vaimus ära kaverdada ja plaadile pressida... et küll tänulikke kuulajaid jagub...

Kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pakub siis jõululohutust ja -kompromissi gooti subkultuuri liikmetele ja nende lähedastele. Võiks täpsustada, et pigem isegi eeterliku ja tumeda ambiendi ja neoklassika austajatele, sest album on üsna tihkelt täidetud undamise ja huugamise ja üleva vokaaliga. Ah, tegelikult on sellel lugusid igale maitsele!

Tüüpilisele jõululaulule kõikse lähemal on vast This Ascension ja nende versioon laulust «Carol of the Bells»... ja see laul pole sellisena üldse halb... ma pean seda vist isegi antud bändi parimaks looks üldse.

Üsna jõululikud on ka Thanatos ja nende «The First Noël» ning Faith and the Muse ja nende «A Winter Wassail».

Ülejäänud lugude puhul võib tavakuulaja päris peletatud saada, eriti näiteks deathrocki enam kui elujõulise esiema Eva O ekstaatiline «O Holy Night» võib kehvema pidamisega tegelasel ikka põhja alt ära lüüa. Ma parem ei räägi sellest, et Autopsia «Stille Nacht (gRAVE Remix)» on täpselt just see, et mida pealkiri lubab... et otsekui hauas läbi paksu mullakihi kuuled, et kuidas kusagil eemal pühast ööst lauldakse. Või siis lovesliescrushing ja lumetormi eksinud aisakellad... või Attrition ja kirstukaant kääksutav «Silent Night»...

Muud lood jäävad radikaalsemate versioonide ja jõululike töötluste vahele ning kogumiku teist ja üheksandat laulu saab ka kuulata, kui klõpsata vastavale pealkirjale.

Kokkuvõtvalt ütleks, et kuigi kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pole mul miski lemmikplaat ning kuigi sellel pole ühtegi megahitti, on tegu siiski maksimumhinnet vääriva tootega. «Excelsis: A Dark Noël» on suurepärane näide sellest, kuidas tervik on täiuslikum ja enam väärt kui mistahes selle osa... ning tervikuna on see album tõesti verstapost tumeda muusika ajaloos ja kuulamist väärt saavutus isegi tänapäeval.

* * * * *

«Excelsis: A Dark Noël» wõrgus: Projekt: darkwave, Last.fm ja Discogs.

Derrière Le Miroir - Alibis (teleesinemine)

2009-09-28T11:41:00.005+03:00

Üldiselt olen ma oma lemmikute nimetamisega vägagi ettevaatlik, sest mulle tundub, et kui ma mõnda artisti oma lemmikuks nimetan, siis otsekui teeksin ma liiga kõigile neile teistele, keda ma sel hetkel nimetada ei saa...

Derrière Le Miroir on aga selline bänd, mida ma kõhkluseta ikka oma lemmikuks nimetan. Põhjusi mitu. Esiteks pole ükski kiidusõna selle bändi asjus liiast... teiseks pole nad kahjuks kuigi tuntud ja nende looming pole eriti levinud... kolmandaks saan ma neid lemmikuteks nimetada vaid kirjalikult, sest ma pole võimeline seda nime välja hääldama...

Nimest veel. Kõigil bändi plaatidel on see kirjutatud ilma selle rõhumärgita... samas, kui vähegi võimalik, siis nad seda kaldkriipsu kasutavad... kasutan siis ka mina.

«Alibis» on bändi 1993. aastal ilmunud debüütalbumi ava- ja nimilugu ning on lihtsalt üks hästi hea laul. Lihtne, aga kuradima kummitav! Videoklipp pärineb 1994. aasta teleesinemisest RTL-s.

Käesoleval postitusel on ka üks teine eesmärk. Pean silmas, et lisaks hea bändi ja hea laulu ja toreda video promomise. Lugesin bändi kodukalt, et oktoobrist on kolm nende põhialbumit ametlikult allalaetavana taas saadaval: kaks boonuslugudega ja üks ilma. Kuna kogu bändi diskograafia on ammu läbimüüdud, siis (vähemasti minu jaoks) on see küll hea uudis.

* * * * *

Derrière Le Miroir wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ja Discogs.

Wolfsheim - Once In A Lifetime (videoklipp)

2009-09-22T16:13:00.001+03:00

Ilm kisub sügisesse ning kodus miskite sünt(h)eetiliste videode kogumikku vaadates tundus see klipp enam kui kohane olevat... just selline taevas...

Eks laul ole siiski millestki muust ja selle muu pärast kannatab see laul ka rohkem kui korra kuulamist. Wolfsheim oli ju tore bänd ning nende albumilt «Spectators» (1999) pärinev laul «Once In A Lifetime» polnud ju paha laul... mitte küll nende loomingu absoluutne tipp... seal lähedal aga küll...

Video on samuti suurepärane... see nukrus on nii ehe ja hingeminev...

* * * * *

Wolfsheim wõrgus: ametlik koduleht, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Party For One (videoklipp)

2009-08-19T14:21:00.004+03:00

Laul «Party For One» oli just see lugu, mis pani mind bändi Zeitgeist Zerø albumit «Dead To The World» (2009) tähelepanelikumalt kuulama. Noh, et see vajalik konks...

Jutu mõte siis selles, et laul on võrratu! Video kahjuks mitte. Videoklipi põhiliseks puuduseks see, et seal pole midagi eriti vaadata... iseküsimus, et kui see pilt oleks miskil seinasuurusel ekraanil ja tuleks siis miski liikuva visuaaltapeedina. Kahjuks mul sellist ekraani pole ning sestap saab videoklipp kahe... et laul ise viievääriline oli, siis võib kogu kompotile kolme ära panna...

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Heart To Black (videoklipp)

2009-08-14T11:24:00.008+03:00

Mõne bändiga kohe on nii, et kuuled kõva kiidujuttu, kuulad albumit, kehitad õlgu, unustad ning siis kunagi võtad uuesti ette ja avastad, et kuradi hea on...

Just niimoodi juhtuski bändi Zeitgeist Zerø albumiga «Dead To The World» (2009). Täna hommikul hakkasin täiesti suvalistel põhjustel seda plaati taas kuulama ning olin meeldivalt hämmeldunud... et mitte enam öelda.

«Heart To Black» on esimene lugu sellelt albumilt ning annab mingi ettekujutuse bändi kõlast... või vähemasti sellest, et kes nuppe keeras...

Klipp ise on ka tüüpiline Zeitgeist Zerø video. Et siis pisut amatöörlik ja põlve otsas tehtud ning samas kõrvuni (vanades) filmides sees.

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

aktivehate - Washed In Blood

2009-08-07T21:06:00.002+03:00

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009

Lood:

Blood Roses
Core Damage
Devil In You
Animality
Ugly Inside
Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Sinine paneb täitsa süngelt

2009-07-31T14:30:00.008+03:00

Logisin ükspäev taas oma MySpace'i kontole sisse ja vaatasin ka sõbralistis olevate tegelaste viimaseid uudiseid ja mida ma näen... Accession Records on löönud käed Eesti bändiga Sinine ning sügisel peaks ka album ilmuma...

Ma ei saa öelda, et mul oleks kuidagi põhjapanevat seisukohta bändi Sinine asjus. Olen neid kord laval näinud ja kuulnud katkendeid nende MySpace'i lehel. Kontsert erilist muljet ei jätnud, aga võibolla oli asi selles, et sattusin neid kuulama juhuslikult ja kamraadide kiidulaulu tõttu olid vast ka ootused liialt kõrged. Lood jätavad märksa parema mulje.

On mis on, aga Accession Records on tegija plaadifirma ning nende kodukalt võib juba lugeda, et bändi Sinine debüütplaat «Butterflies» ilmub 18. septembril 2009.

Kuniks plaat pole ilmunud, tuleb rahuldada kontserditega. Nii näiteks soojendab Sinine täna õhtul Tallinnas Kanada bändi The Birthday Massacre. Kahjuks pole mul (minust mitteolenevatel põhjustel) võimalik sellele kontserdile minna ning sestap jään plaati ootama.

* * * * *

Sinine wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ja Last.fm.

Accession Records wõrgus: ametlik koduleht.

Eurythmics - Never Gonna Cry Again (teleesinemine)

2009-07-22T20:47:00.000+03:00

Tänu heale kamraadile Trashile sattus neil päevil mu kätte ports DVD-sid miskite Briti telesaadetega, kus humoorikate vahepaladega vürtsitatult näidati kõiksugu haruldast ja vähemharuldast kraami. Põhiliselt siis ülituntud esitajate ja tuntud lugude haruldasi teleesitusi.

Eriliselt lõi mind aga pahviks Eurythmics ja nende laul «Never Gonna Cry Again». Väidetavalt oli see nende esimene avalik ülesastumine üldse!

Eurythmics mulle kunagi meeldis, aga algusaegade tore bänd mattus hilisema staadionirocki ja rohelise maltsa kihistuse alla. Seetõttu oli enam kui tore ühte vana tuttavat taas õigel ja väärikal kujul näha.

Otsisin wõrgust sellesama video ning pakun seda erilise mõnuga ka teistele...

* * * * *

Eurythmics wõrgus: ametlik koduleht, veel üks ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

The Birthday Massacre - Blue (videoklipp)

2009-07-10T10:02:00.002+03:00

Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?

Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Ladytron @ Rabarock 2009

2009-06-19T08:50:00.000+03:00

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.

Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!

* * * * *

Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Kosmikud @ Rabarock 2009

2009-06-16T20:51:00.003+03:00

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?

Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.

Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.

Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.

* * * * *

Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

2009-06-16T10:50:00.003+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...

Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.

Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.

* * * * *

Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rabarock 2009

2009-06-15T20:54:00.005+03:00

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.

Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...

Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!

* * * * *

Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna

Funhouse - The Second Coming

2009-06-11T18:35:00.003+03:00

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998

Lood:

The Second Coming
Forever True
Voices (Ever Lasting Trip Version)
Dreamtime (Hazy Odd Mix)
Body And Soul
Over The Hills And Far Away
Dreamtime (Irish Dentist Version)
Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

2009-06-09T17:25:00.005+03:00

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009

Lood:

Radio Paranoia (Initial Transmission)
Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
While The Devil Laughs
What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Bloginduse kummalised rajad

2009-05-26T11:56:00.003+03:00

Olen bloginud juba üle nelja aasta ning üks asi on mulle küll selgeks saanud – konkreetse blogipostituse loetavust (ja levikut) pole võimalik prognoosida. Jah, on muidugi teemad ja pildid, mis toovad rahva kokku, aga kui minna spetsiifilisemaks, siis muutub ennustamine üsna tänamatuks tegevuseks. Eriti kui vaadelda selliseid nišiblogisid nagu Ulmeseosed või Tume Tund.

Kui Blogileht ilmuma hakkas, siis tekkis mul küll küsimus, et milline mu blogipost seal esimesena avaldamiskünnise ületab. Ilmselge ju, et varem või hiljem see juhtub, aga milline just esimene saab olema? Mitte et see küsimus mul und oleks häirinud, et pigem siiski selline akadeemilisem probleemiasetus.

Aga siiski tuli paraja üllatusena, kui Blogileht ühe toimetaja isikus mu'ga ühendust võttis ja siinse blogi seda postitust taasavaldada tahtis. Et omajagu ootamatu valik. Tulemust võib aga siin näha.

Otto Dix - Антихрист (kontsertvideo)

2009-05-17T16:48:00.003+03:00

Kuulasin nädalavahetusel bändi Otto Dix käesoleva aasta albumit «Зона Теней» ning pean tunnistama, et endiselt on hea duo/trio.

Kuna ma uut albumit pole veel lõplikult omastanud ning seetõttu puudub ka lõplik hinnang, siis panen siia kontsertvideo laulust «Антихрист», mis pärineb Otto Dixi teiselt albumilt «Город» (2006). Kontsert, millelt pärinevad ka parimad wõrgus ringlevad bändi kontsertvideod, toimus aga eelmise aasta 31. mail Petrozavodskis.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Otto Dix - Эго (videoklipp)

2009-05-14T12:30:00.005+03:00

Laulu «Эго» video on filmitud linnas nimega Amursk, mis kunagi oli suur tööstuslinn, nüüd on aga praktiliselt inimtühi kummituslinn. Otto Dix sattus selle videoga isegi ühte suurde Vene telekanalisse, sest see oli perfektne heliriba kummituslinnade teemalisele saatelõigule.

Kui aga isegi taust kõrvale jätta, siis Otto Dix on igal juhul võrratu bänd, «Эго» hea laul ja video on samuti suurepärane.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Lip Service - Silent Empire

2009-05-12T18:12:00.003+03:00

Lip Service

Silent Empire

Devotchka Records

Formaat: mp3 / MCD
Aeg: 11.28
Ilmus: 24. aprill 2009

Lood:

Silent Empire
Silent Empire 2
Silent Empire 3

Antud singel (ja eelmises postituses olev video) peaks siis olema maitseprooviks, mis annab aimu Rootsi bändi Lip Service uuest albumist.

Singel on vägagi sobiva lugude järgnevusega... et kõigepealt laulu «Silent Empire» tavaversioon, siis instrumentaalne tummisse biidiga ning kõige lõppu selline helge ja õhuline versioon. Kõlbab täitsa järjest kuulata ning ei tekkigi tunnet, et kuulad ühte ja sama lugu. Minuarust läks singel iga looga vaid paremaks.

Üldiselt täitsa kobe toode, aga kardan, et ma selle siiski varsti unustan ja kuhugi kettanurka see mul kopitama jääb. Hea, aga ilmselt mööduv nähtus... sellest ka neli.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Singlit «Silent Empire» saab tasuta allalaadida siit.

Lip Service - Silent Empire (videoklipp)

2009-05-12T13:53:00.001+03:00

Lip Service oli laupäeval Body Machine Body esimene bänd ning kuna ma neid päris algusest ei näinud, siis kaevasin täna hommikul pisut wõrgus.

Siinolev on siis video laulule «Silent Empire» ning tuleb tunnistada, et laupäevane asi oli isegi parem.

Esteetilis-poliitilistel põhjustel ei meeldi mulle aga üldse, kui miskid bändimehed/-naised end nõukogude butafooriaga ehivad... et sellise jäleduse eest läheb punkt kohe naksti maha. Kuna laulust ilmselt mingit mu lemmikut ei saa, siis see video siin ka üle kolme ei pälvi.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Body Machine Body

2009-05-11T23:10:00.004+03:00

Et nüüd on see siis möödas, aga tahaks loota, et mitte jäädavalt... et ehk tuleb ka teine ja kolmas ja neljas ja...

Jõudsime Krafinnaga Tallinna üsna õhtul, ajasime jeebu sõprade õue, tahenesime pisut, rüüpasime ühe-kaks džinni toonikuga ning oligi aeg teele asuda. Tekkis küll väike tõrge transpordiga, et kui kõik ülejäänud olid taksosse roninud, siis mina enam mahtunud, et üks jalg ja saabas jäi ikka välja, proovi kuidas tahad... tuli siis teine takso kutsuda ja järele sõita.

Kohale jõudnuna kohtusime esimese kamraadiga juba uksetaga ning siis järgmisega jne. Kuigi kõiki kamraade oli tore näha, oli see siiski vaid boonus... muusika oli see, mille pärast eelkõige läksime. Alljärgnevalt siis lühimuljed esinejatest...

Lip Service
Kui kohale jõudsime, siis olid nemad juba laval. Õuest tulnuna tundus see alguses täitsa tore, aga samas ei köitnud see siiski piisavalt. Kuna meil oli kodutöö tegemata, siis polnud me kumbki seda kampa varem kuulnud. Minu mulje oli liialt laialivalguv ja takkajärgi mul ausaltöelda arvamus selle Rootsi kollektiivi kohta puudub.

STandART
Ootused olid ehk pisut suured, aga üldiselt meeldis. Kinnitust sai aga veel rohkem see arvamus, et antud Läti bändi peamine puudus on see n-ö oma konks, et mis teeks nad meeldejäävaks ja paugupealt äratuntavaks. Aga paremad lood võtsid saapa tatsuma küll.

Machine Park
See oli midagi minule... selline räme EBM. Tõsi, pikemas plaanis hakkasid mind pisut häirima aeg-ajalt sissepeksvad hardcore tehnot meenutavad käigud... et see natuke peletas. Mulle meeldib siiski selline tummisema kõlaga kraam. Samas, naha sai märjaks küll... järelikult läks asja ette. Tüübid ise nägid ka väga mõnusad välja... süda läks neid nähes kohe soojaks.

Suicidal Romance
Kuna eelmine bänd vanamehe pisut võhmale võttis, siis kohalike tegijate algus läks taastumisele ja muidulebotamisele baaris. Eks ühe kõrvaga kuulasin ikka ja kuna plaati on omajagu kuulatud, siis tulid ka laulud tuttavad ette. Kolm-neli viimast lugu sai siiski saalist vaadatud. Hea asi, aga päris minu maitse pole. Huvitav on see, et laval mind ärritab antud bändi mees- ja naisvokaali kontrast... plaadil see miskipärast ei ärrita.

Rosewater
Sellest Läti bändist on paljud kamraadid juba mitu aega üsna kiitvalt seletanud. Pärast laupäeva mõistan ma neid ja olen solidaarne! Ütleks, et see oli antud õhtu esimene kõrghetk... et ikka väga tegija. Bänd pole just päris minu maitse, aga esituse veenvus lõi kiirelt vere ja jalad käima, et võimaluse avanedes vaataks neid laval veel.

Militant Cheerleaders On The Move
Tegu oli ainsa bändiga, mida ma varem livena näinud olin ning sellest tulenevalt olid ootused antud Rootsi bändi asjus ikka väga kõrged. Saali minnes avastasin, et duo asemel on laval hoopis kvartett ning asi kõlab veelgi paremini. Nii subjektiivselt kui ka objektiivselt võib väita, et selle õhtu menukaim esitus... rahva tihedus saalis oli kõikse suurem ning ükskõikseid persoone silma ei hakanud. Isiklikult ütleks veel ka, et oli see muu mis oli, aga «Lover» niitis lõplikult.

Ordo Rosarius Equilibrio
Plaatidelt kuulduna pole see Rootsi apokalüptiline folk mind kunagi jäägitult haaranud, aga see mis lavalt saali tulvas, see oli võimas! Iseäranis märgiks ära muidugi loo «Can You Hear The Devils Laughing? (Or Is It Just Me)», mis tekitas tunde, et nagu viibiks ma ühe toreda filmi orgiastseenis. Ainus miinus oli minupoolne: olin omajagu väsinud ja selg ka pisut tuikas ning sestap tuli ordukate esinemise tagumist otsa mul nautida hoopis baari diivanil.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et väga asjalik üritus oli. Lummav ju, et ei olnud mitte ühtegi halba bändi ja et publik teadis täpselt miks nad kohal on! Kiitust väärib ka asjaolu, et ajakavast peeti vägagi täpselt kinni, et suisa masinavärk, et üritus oli oma nime väärt. Austus ja tänu esinejatele ja eriti organisaatoritele, kes võimatu võimalikuks tegid.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Ürituse muljeid leiab ka siit ja siit ning siit leiab portsu pilte.
Hilisema lisandusena märgiks, et pilte saab näha ka siin, siin ja siin.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Body Machine Body

2009-05-07T18:07:00.008+03:00

Olen üritusest juba kirjutanud ning seda on ka mujal tehtud, isegi Hommikutelevisioonis olevat juttu tehtud, aga olulistest asjadest tuleb ikka ja jälle kirjutada.

Üldiselt on nõnda, et kes siinolevat blogi on lugemisväärseks pidanud, et neile peaks ka Body Machine Body meeltmööda üritus olema.

Igatahes võib klõpsata plakatile või klõpsida allpool olevaid linke ja sealt muusikalisi näiteid kuulata... noh, et kui nimed midagi ei ütle...

Igatahes olen mina laupäeval kohal, sest usun, et tegu on käesoleva aasta muusikalise ja subkultuurse suursündmusega.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Gothic Sex - Laments

2009-05-06T19:54:00.006+03:00

Gothic Sex

Laments

Nightbreed Recordings

Formaat: CD
Aeg: 41.52
Ilmus: 5. detsember 1997

Lood:

The Night Scream
Laments
Nightbreed In Midian
Bloody Love
Alone In The Dark
Scream
Ashes To Ashes
Silence Lifts
The New Christ
I'd Like To Feel

Hispaania bänd Gothic Sex oli eelkõige duo Lord Gothic ja Lady Gothic, pluss veel muid muusikuid. Minevikuvormis kirjutan seepärast, et bänd kahjuks enam ei tegutse.

«Laments» oli bändi viimane album ning on mõneti ka minu lemmik nende loomingus, sest minuarust jõudsid nad siin täiuseni selles sünteesis, mis sidus endas kokku metalli, deathrocki ja ortodokse gooti rocki. Samas, just see stiilide segu mõjub paljudele mu tuttavatele peletavalt... põhiliselt muidugi metalne korin ja kitarrivingutamine... mõnesid aga häirib nende religioonikäsitlus või nägemus armastuse lihalikematest vormidest...

«Laments» on kümme hüsteerilist ja samas ka tundlevalt romantilist laulu. Teemadeks siis usk, armastus ja teispoolsus. Eks see üks räme üldistus muidugi ole, aga ma võin siin ju lõputult seletada... muusikat mu jutt ei asenda... kontserti seda enam...

Kui ma peaks aga mõned olulisematest olulisemad laulud sellel albumil esile tõstma, siis need oleks nimilugu «Laments», voogavalt hüsteeriline «Alone In The Dark» ja kohe sinna otsa tulev raju «Scream». Omaette kõrgliigas on aga albumi lõpulaul «I'd Like To Feel», mis on ilmselt bändi parim lugu üldse.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

And One - Paddy Is My DJ

2009-05-05T15:55:00.008+03:00

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008

Lood:

Side A

Paddy Is My DJ

Side B

Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

aktivehate - Corrosive Intent

2009-05-04T18:05:00.006+03:00

aktivehate

Corrosive Intent

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 33.15
Ilmus: 23. jaanuar 2009

Lood:

My Own God
Silent Fire
Knee Deep
What I Want
Decadent Flesh
Agressive Behaviour
Control Alt Deus - Perfekt Hatred (aktivehate remix)

Portugali bänd aktivehate kirjutas varem oma nime kui aktiv[E|H]ate, aga ega muid muutusi asjas vist pole. Ikka seesama räme electro... või kuidas seda defineerida..?

EP «Corrosive Intent» sisaldab kuus väga raju lugu, milledest minu isiklikud lemmikud on «Knee Deep» ja «Agressive Behaviour». Ei, kõik on head, aga need kaks on ülihead!

Omamoodi jõnks on see, et seitsmendana tuleb hoopis ühe teise bändi lugu. Control Alt Deus ja nende «Perfekt Hatred», mille asetab konteksti tõsiasi, et tegu on aktivehate'i remiksiga.

Iseäranis positiivne on aga, et selle EP saab tasuta ja täitsa ametlikult enesele tõmmata.

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Corrosive Intent» saab kuulata ja allalaadida siin ja koos kaantega allalaadida siit ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Ladytron - Destroy Everything You Touch (videoklipp)

2009-05-03T18:36:00.004+03:00

Kui «Destroy Everything You Touch» oleks ka bändi ainus laul, siis ikkagi oleks Ladytron väärt bänd. Tegu on lummava ja samas täiusliku popplooga, mis on saanud veel ka samaväärse video.

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Ladytron - Witching Hour

2009-05-03T17:08:00.008+03:00

Ladytron

Witching Hour

Island Records

Formaat: CD
Aeg: 60.11
Ilmus: 3. oktoober 2005

Lood:

High Rise
Destroy Everything You Touch
International Dateline
Soft Power
CMYK
amTV
Sugar
Fighting in Built Up Areas
The Last One Standing
Weekend
Beauty*2
Whitelightgenerator
All the Way...
Untitled

Ladytron pole mulle tundmatu nimi, aga kõik seni kõrvusattunu ei pannud ka edasi kaevama. Ühel kogumikul nähtud video tekitas aga suuremat huvi ning võtsingi ette albumi, kust videoks tehtud lugu pärit...

«Witching Hour» oli bändi kolmas album ning tundub üsna popp toode olevat, aga minu jaoks on sellel küll vaid kaks tipplugu: «Destroy Everything You Touch» ja «Beauty*2». Kõik muu kisub sinna umbse indi sohu... jah, muusika on elektrooniline, aga emotsioon on sama, kui miskit kingapõrnitsejate kitarrivingutamist kuulata... selline pisut (ja ajuti üsna) tüütu tapeet.

Ma ei saa öelda, et «Witching Hour» oleks kehv album, aga ilmselt pole mina sihtgrupp. Aga seda pean ma küll ütlema, et need kaks eespoolmainitud laulu on ikka ülikõvad... juba nende kahe pärast teenib Ladytron minu austuse.

Ahjaaa, albumi kaanepilt on super!

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

I see goth people

2009-05-03T15:23:00.003+03:00

Mulle üldiselt ei meeldi subkultuursed naljad... reeglina on need tobedad ja reeglina ka väga kitsalt subkultuursed ja reeglina ka ilgelt punnitatud...

See pilt aga mulle meeldib ning kõigele lisaks haarab see suisa kahte mulle olulist subkultuuri. Vähetähtis pole ka tõsiasi, et ma olen wõrgus sellele pildile korduvalt komistanud, aga seni olen suutnud endas alla suruda soovi seda mõnda oma blogisse toppida. Täna aga leidsin, et miks ka mitte!

And One - Bodypop 1½

2009-04-30T11:25:00.009+03:00

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009

Lood:

Love Is A Drug Abuser
Paddy Is My DJ
Und Wenn
So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
Love You To The End (Ur Version 2005)
The Sun Always Shines On TV (Live)
It's A Sin (Live)
Big In Japan (Live)
The Great Commandment (Live)
Smalltown Boy (Live)
Blue Monday (Live)
True Faith (Live)
Sometimes (Erasure Cover Live)
Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - So Klingt Liebe (videoklipp)

2009-04-28T11:19:00.001+03:00

And One ja laul «So Klingt Liebe»! Laul on ilmselge hitt, sest jäi kohe kõrva albumilt «Bodypop» (2006). Tehti ka videoklipp, mis kõikvõimalikele videokogumikele jõudis ning ilmutati samanimeline singlite triloogia (või kolmiksingel).

Muusika on hea ja tekst toreda jõnksuga, aga videopilt jääb pisut kahvatuks ning seetõttu ka siit maksimumhinnet ei tule. Samas, ega And One pole kunagi miski eriline videobänd olnud kah.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

2009-04-26T16:22:00.000+03:00

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006

Lood:

Mein Anfang
Military Fashion Show
Enjoy The Unknown
So Klingt Liebe
The Sound Of Believer
Body Company
Traumfrau
Stand The Pain
Sexkeit
Love You To The End
The Dream
Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

2009-04-23T14:08:00.002+03:00

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009

Lood:

Weight Of The World
Apollo (Live On Your TV)
Asleep Or Awake?
Incompatible
United States Of Credit
Shadow
Green Queen
Butterfly Defect
The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
Rocket Calculator
→
Pitchblack / Heat Death
Black Vs. White
Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Star Industry - Iron Dust Crush

2009-04-21T11:46:00.007+03:00

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999

Lood:

Nineties
Carry Me
Crush
Egypt
Ceremonial
Sodium Haze
Bloodmoon
Be Real
Lady Daylight
Children
Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

2009-04-12T17:05:00.002+03:00

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009

Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

the Wedding
Requiem 4.21
Odyssey Asylum
Poison Breed
Wahn!Sinn?
the Colors of Grey
Choir Hotel
the Chain
King of Nowhere
21 Grams of Nothing
Mind over Matter
Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

Momentum
Regicide
the Saint
Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Forgotten Sunrise - Never(k)now (videoklipp)

2009-04-05T18:08:00.003+03:00

No ei saa, kuulan siin tööl Forgotten Sunrise'i albumit «Willand» ja leian, et kuradi hea ikka on... suisa piinlik, et vahepeal pole pool aastat seda kuulanud...

Otsustasin ka bändi videomaterjali kaeda, et kuniks kodumaine autorikaitse pole veel jaole saanud ja likvideerinud... leidsin aga vaid laulu «Never(k)now» videoklipi...

Selle videoga meenub ka, et kuidas antud klippi kunagi saates «Hoia ja keela» kommenteeriti... tüübid olid endaarust vaimukad ja erudeeritud ja mida kõike veel... mul aga oli teleka ees istudes suisa piinlik...

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.

Forgotten Sunrise @ Rockstar's

2009-04-02T23:59:00.009+03:00

Pühapäeval ma juba kirjutasin, et kuidas me reede/laupäev Tallinnas olime ja ühe kunagise gooti bändi kontserdil käisime. Selsamal laupäeva õhtul, õigemini öösel, käisime me aga veel ühel üritusel.

Ürituse Tallinn Music Week raames astusid klubis Rockstar's üles karmima kõlaga bändid. Ilmselt oli see nõnda, sest nägime vaid kahte viimast esinejat. Ah, olgem ausad! Üritusele sai mindud vaid seepärast, et oli tahtmine näha triot Forgotten Sunrise.

Ametlikult pidi bänd kella ühest öösel peale minema... tegelikult läks vist pool kolm. Ebalev olen seetõttu, et oli kellakeeramisöö ning meie seltskonna ajanäitajad olid üsna erinevates ajavööndides...

Tegelikult tahtsin ma aga öelda vaid järgnevat: Forgotten Sunrise on ilmselgelt Eesti parim bänd ja Rockstar'sis nähtu oli üks paremaid kontserte üldse, mis mul näha on õnnestunud. Eestis nähtutest ja Eesti bändide omadest oli see kindlasti kõige parem.

Võibolla on see pisut julge avaldus, aga kui ma täna tööl taaskord albumit «Willand» kuulasin, siis tuli see kontsert meelde (nii kõrva, kui ka silma) ning see emotsioon oli vägev.

Ainsaks miinuseks oli kontserdil see, et pidime lahkuma poole pealt... meil Krafinnaga on pühapäev reeglina tööpäev ning pidime seetõttu juba hommikul vara hakkama saarele tagasi sõitma.

Tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et Forgotten Sunrise seljatas Sistersi.

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.

IAMX - President (videoklipp)

2009-03-30T20:15:00.005+03:00

Istun toimetuses... olen tööpäevast nüristunud ning sobran uniselt wõrgus... ja näe!, mingil hetkel meenub mulle üks tore video, mida ma olen üsna mitmel olulisel DVD-l kohanud... kiire käik jutuubi... ja leitud see ongi...

Bändi nimi on IAMX (olen kohanud ka nimekuju I am X) ning laul on «President». Tegu siis albumi «The Alternative» (2006) avalooga.

Mis ma ikka oskan öelda? Vinge on! Mõnus on!!!

* * * * *

IAMX wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

The Sisters Of Mercy @ Rock Café

2009-03-29T17:07:00.009+03:00

Nagu kõik korralikud inimesed, käisime ka meie Krafinnaga laupäeval The Sisters Of Mercy kontserdil.

Sai kohtutud praeguste ja ammuste tuttavatega... ning mina ikka imestan mõne tegelase hea mälu üle... et pole üle kümne aasta kohtunud ja ikka tunneb ära ja ütleb tere... nojah, hea nägude mälu ja korralik kasvatus.

Kontserdist meil pilte pole, sest fotokat polnud kaasas ning pole ju ka suurt mõtet pildistada siniseid tulesid ja suitsulaama. Aga rahvas ikka pildistas ja filmis telefonidega ning miski pressifotograaf surus ka oma võimsa toru suisa kitarristi hargi vahele.

Aga olgu, mindud sai siiski bändi pärast ning tuleb tunnistada, et The Sisters Of Mercy ei petnud ootusi. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud miski ülikõva kontserdiga, aga see oli siiski parem kui omal ajal Saksamaal nähtu. Noh, et lood olid äratuntavamad (ilmselt tänu sellele, et kitarr mängis laulu alguses paar tuttavat käiku) ning Andrew Eldritch ei laianud laval.

Eks tegelikult ma mõistan seda laulude tuttavlikkuse probleemi. The Sisters Of Mercy andis ju oma viimase plaadi välja aastal 1993... ning viimane tõeline album ilmus 1990. See on ju peaaegu kakskümmend aastat tagasi ning see paarkümmend aastat pole ka uusi lugusid tulnud. Ma saan bändimeeste (ehk Andrew Eldritchi) probleemidest aru, et ei ole ju mingit huvi mängida paarkümmend aastat neidsamu lugusid. Samas, publik läheb kontserdile eelkõige siiski tuttavaid lugusid kuulama. See lugude võõrikuse ja äratundmise küsimus kerkis ka mitu korda vestlustest üles, eriti inimestega, kes olid oma esimesel The Sisters Of Mercy kontserdil.

Meeldis see, et esitatavad laulud pärinesid kõikidest loomeperioodidest ning ka see, et praktiliselt kõik olulised laulud tehti ka ära. Ei meeldinud aga liialt hevised seaded... noh, et kitarrivingutamist oli pisut liiast. Aga ma saan aru küll, et Andrew Eldritch püüab end iga hinna eest gooti subkultuurist välja juurida ning pürib usinalt staadionirocki vaieldavate väärtuste suunas.

Mõneti tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna.

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The 13th Floor

2009-03-25T22:27:00.002+02:00

Sirenia

The 13th Floor

Nuclear Blast

Formaat: CD
Aeg: 42.32
Ilmus: 23. jaanuar 2009

Lood:

The Path To Decay
Lost In Life
The Mind Maelstrom
The Seventh Summer
Beyond Life's Scenery
The Lucid Door
Led Astray
Winterborn 77
Sirens Of The Seven Seas

Sirenia on pärit Norrast ja on metallibänd ning album «The 13th Floor» peaks olema esimene, mis on tehtud uue naissolistiga. Tütarlapse (artisti)nimeks on Ailyn, pärit on ta Hispaaniast ning oma kodumaal on ta ka tuntud kui ühe reality show osaline.

Tunnistan kohe ja ausalt, et naisvokaaliga gooti metall on minu jaoks üsna tüütu nähtus ning seetõttu on seda kohe ka automaatselt Sirenia. Bändi kiituseks tuleb aga öelda, et nende laulud on vägagi hea hitipotentsiaaliga ning kiita tuleb ka maitsekaid seadeid.

Miinuseks muidugi valitud esteetika. Aga objektiivsem miinus on minu jaoks Ailyni hääle tämber. Normaalse laulmise korral on see tämber üsna meeldiv, kuigi pisut lapsik, aga kui tütarlaps hakkab tegema neid kohustuslikke metallikriiskeid, siis muutub hääl kuidagi iseäranis vastikult kiunuvaks. Ja see kiunuv-vinguv hääl mulle ei meeldi.

Avalugu «The Path to Decay» on korralik hitt, aga sellest ei pea ma pikalt kirjutama, sest alles reedel postitasin ma siiasamasse blogisse selle laulu video. Teine laul «Lost In Life» on vast veelgi hitilikum... võiks öelda, et suisa popplugu ning on sellisena täitsa tore. Võibolla isegi albumi parim lugu!?

«The Mind Maelstrom» on efektne klišeede kogum. «The Seventh Summer» jätkab esimese kolme laulu radadel ning album hakkabki minu jaoks vaikselt tapeediks muutuma. «Beyond Life's Scenery», «The Lucid Door», «Led Astray» ja «Winterborn 77» ei too samuti mingeid muutusi. Üllatuslik on aga lõpulugu «Sirens Of The Seven Seas», mis mõjub kõige eelneva taustal märksa värskema ja meeldivamana.

Hinne olekski selline koolipoisilik kolm, sest midagi otsekui oleks, aga siiski pole see naisvokaaliga metall mu tugevaim külg. Kuulamist ei kahetse, kuid vaevalt võtan ma ette miskeid jõupingutusi, et leida veel mõnda Sirenia toodet.

Ahjaaa! Kuulasin albumi tavaversiooni. On aga olemas veel 500-s tiraažis ilmutatud väljalase, mis kolm lugu pikem... need kolm lugu on: avaloo raadioversioon ning kolmanda ja kaheksanda laulu instrumentaalversioonid.

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - The Wedding (videoklipp)

2009-03-23T10:59:00.007+02:00

«The Wedding» on esimene laul bändi Diary of Dreams 13. märtsil ilmunud albumil «(if)».

Kui ma ei eksi, siis on tegu üldse esimese videoklipiga sellelt bändilt. Jah, kontsertvideosid on ja isegi kontsert-DVD on, aga videoklippe minuteada pole.

On tegu esimese videoklipiga, või pole... kokkuvõttes on see vähetähtis, sest laul ise on hea ning video on korralik ja meeleolukas. Kui Diary of Dreams ja nende albumid poleks mulle kohustuslikud, siis see video paneks mind huvituma küll. Kindel viis!

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Eelmise postituse teemadel

2009-03-21T17:50:00.000+02:00

Olen kõigist oma blogidest püüdnud raha võimalikult kaugel hoida. Noh, et ei mingeid bännereid ja muud klikijama. Selline on lihtsalt minu valik ning sellega tuleb mu blogide lugejail leppida.

Samas olen ma mõnikord kirjutanud oma blogides toodetest, mis mulle on saadetud. Olen ka teinud reklaami saabuvatele üritustele, kui olen seda vajalikuks pidanud.

Eelmine postitus oli aga lihtsalt ühe ürituse pressiteade... õigemini selle blogi ühe vanema postituse kommentaari pandud pressiteate ümbertrükk. Leidsin, et võin üritusele reklaami teha küll ja asja rohkem esile tõsta, sest seal kommentaariumis polnud see just eriti välja paistev.

Käesoleva postituse mõtteks ongi, et kui mõni kontserte või pidusid korraldav isik või organisatsioon leiab, et minu blogi oleks ka sobiv koht promo tegemiseks, siis andku tulla. Meiliaadressi leiab mu profiilist. Maksma ei lähe see korraldajale midagi, aga ma jätan enesele õiguse promoteate mitteavaldamiseks, kui see kohe üldse ei haaku selle blogi temaatikaga. Samuti jätan ma enesele õiguse parandada saadetud tekstis kirjavead ning lisada lingid ja pildid.

Emilie Autumn rockiklubis Tapper

2009-03-20T21:28:00.003+02:00

Reedel, 17. aprillil astub Tallinnas rokiklubi Tapper lavale «The Asylum Tour - The Gate II» tuuri raames Emilie Autumn USA'st. Stiili poolest «viktoriaanliku industriaali» alla liigitatud ning show'de poolest «seksikaks gooti-kabareeks» tituleeritud kontserdid on muutnud Emilie Autumni üheks nõutuimaks alternatiivse elektroonilise muusika artistiks kogu maailmas, millest annavad tunnistust külalisesinemised Leno ja Lettermani jutusaadetes, väljamüüdud tuurid ja figureerimine edetabelite tippudes ning muusikaajakirjade esikaantel. Emilie esineb koos taustabändiga, mis on samas ka tuleneelajatest, silmamoondajatest ja akrobaatidest koosnev näitetrupp, mistõttu meenutab kontsert Broadway produktsiooniga rockshow'd.

Sissepääs kontserdile algab kell 18.00 ja Emilie Autumn astub lavale 20.00. Paaritunnisele kontserdile järgneb autogrammisessioon. Üritus on vanusepiiranguta.

Ansambli Hole laulja Courtney Love'ilt hüüdnime «anarhistlik viiuldaja» saanud Emilie Autumn alustas oma lemmikinstrumendi mängimist juba nelja-aastaselt. Kuus aastat hiljem astus ta Colburni näitekunsti kooli, kus ta oma sõnul kõigi õpetajate meelehärmiks «elas ja toitus ööpäevaringselt tuntud viiuldaja Nigel Kennedy teostest». Viieteistkümneselt võitis Emilie stipendiumi Indiana ülikooli muusikakoolis, kuid lahkus sealt paari aasta pärast, sattudes õppejõududega pahuksisse oma ebatavalise muusikalise väljendumise ja välimuse tõttu. Autumn kandis juba tollal pikki lillaks värvitud juukseid, korsette ja tanksaapaid, mis ilmestasid tema «Opheliac» plaadile järgnenud perioodi. Kodulinna Los Angelesse naastes huvitus Emilie renessansi ja barokiajastu muusikast ning alustas tõsisemalt oma loomingu kirjutamist ja plaadistamist.

Tänaseks on Emilie Autumnil kuus stuudioplaati, tal on oma parfüümisari ning riidekollektsioon ja tema sulest on ilmunud kaks luuleraamatut.

Piletid klubis Tapper toimuvale kontserdile tulevad müüki esmaspäeval, 16. märtsil kell 10.00 kõigis Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades hinnaga 250 krooni. Piiratud koguses 195-krooniseid sooduspileteid müüakse esmaspäevast Tallinnas kaupluses «Lasering» (Pärnu mnt 38) ja klubis «Tapper» (Pärnu mnt 158G).

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Piletilevi

Sirenia - The Path To Decay (videoklipp)

2009-03-20T08:33:00.005+02:00

Sirenia on Norra bänd ning laul «The Path To Decay» on käesoleva aasta algul ilmunud albumi «The 13th Floor» avalugu ning oli ka eelmise aasta lõpul ilmunud singli nimilugu.

Antud videoklipp on pandud wõrku plaadifirma poolt just albumi promomise eesmärgiga ning täitsa huvitav oleks teada Eesti autorikaitse ametnike seisukohti selles küsimus. On ju ilmselge, et neil on sel teemal midagi arvata! Et kindlasti tehakse videoklippe ja singleid selleks, et nende pealt raskelt teenida... ja kindlasti ei tehta neid selleks, et promoda artisti ja albumit.

Videoklipi hindest? Keeruline küsimus! Et kust siis läheb piir subjektiivsete kiiksude ja abstraktse objektiivse tõe vahel? Ei meeldi mulle metall... ei meeldi! Iseäranis ei meeldi mulle naisvokaaliga nn gooti metall. Samas, toode oli ju suht-koht korralik jne. Samas, häirisid mind videos paljud asjad, aga ma tean, et sihtgrupp just kõike seda ootab... noh, et mustad küünlad, väänlev tibi, kitaristtide pateetilised poosid, kiriklik koor jne. Subjektiivne kolm oleks küll aus ja õiglane hinne... et siis ma ei läheks liialt konflikti oma maitsega ja samas ei teeks ka bändile liiga.

Ahjaaa, plaadil kõlab see laul kuidagi paremini. Huvitav, et kas on põhjuseks pildi puudumine?

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Encyclopaedia Metallum, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - Butterfly:Dance! (kontsertvideo)

2009-03-19T11:03:00.010+02:00

Ootan praegu bändi Diary of Dreams uut albumit ning sestap sobrasin hommikul unise peaga wõrgus, et vaadata, et kas bändi videod on veel üleval. On küll ning selle tõestuseks laulu «Butterfly:Dance!» kontsertvideo.

Laul ise pärineb bändi 2000. aasta albumilt «One Of 18 Angels».

Endal mul pole õnnestunud selle bändi kontserdil olla... kamraadid, kel see on õnnestunud... noh, nad on oma hinnangutes üsna tagasihoidlikud olnud... ei tea... see video saab mult küll maksimumhinde...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

2009-03-18T16:34:00.009+02:00

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008

Lood:

Nachtmahr
Feuer Frei!
Leistung
Opferzeit
Karussell
Mein Name
Endzeitstimmung
Hochmut
Ich Glaube
Deus Ex Machina
Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Pussybats - Dead By Dawn (videoklipp)

2009-03-09T17:17:00.003+02:00

No on hea bänd, on hea lugu ja on ka täitsa hea video. Jah, klišeesid on omajagu, aga tulemus on siiski parem, kui eeskujudeks olnutel...

* * * * *

The Pussybats wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

2009-03-05T10:58:00.014+02:00

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009

Lood:

Letzte Instanz - Komm!
Morgenstern - Hameln
Ensoph - Splendour & Majesty
The Pussybats - Back To The Darkness
Werktag - sleep
Furton - Teufelswerk
S:O:A - Dominiert Schwarz
Ebene Ungenau - Draw The Line
GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Loits - Haavad uulitsal (videoklipp)

2009-03-03T15:15:00.004+02:00

Olin peaaegu paar nädalat palavikuga külili... kui siis eelmisel nädalal juba pisut parem hakkas, siis sattusin ühel päeval kohalikust MTV-st nägema miskit Eesti videoklippide edetabelit.

Eks suures osas oli see üsna talumatu vaatepilt... tõttöelda pidasingi ma vastu miskid paar-kolmkümmend videot. Üks asjalikke asju, mida ma selles portsus ei näinud, oli Loits ja nende «Haavad uulitsal». Ma ei teagi mitmendaks see video lõpuks jäi, aga ilmselt oli koht madalam, kui asi väärt.

Arvan nimelt, et tegu on ühe kõigi aegade parima Eesti videoga üldse.

* * * * *

Loits wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, Encyclopaedia Metallum, Wikipedia ning Discogs.

Soft Cell - Sex Dwarf (teleesinemine)

2009-02-28T22:01:00.005+02:00

Ilmselt ei pea ma seletama, et mis/kes oli Soft Cell..? Tegelikult usun, et isegi seletamisest pole tänapäeval enam kasu... aga vähemasti laul «Sex Dwarf» võiks mingid kellukesed helisema panna... kas just siinolev originaal, aga mõni arvukatest kaveritest küll...

Antud video on mingist BBC esinemisest 1982. aastal.

* * * * *

Soft Cell wõrgus: MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Hekate - Tempeltänze

2009-02-27T23:41:00.009+02:00

Hekate

Tempeltänze

Well Of Urd

Formaat: CD
Aeg: 36.34
Ilmus: 5. juuni 2001

Lood:

Traumzeit
Tempeltanz I
Melancholy
Henry M. -A Wild Dream-
Tempo Di Lupi
Ich Hab Die Nacht Geträumet
Mithras' Garden
Tempeltanz II
Hidden Track

Kuigi Hekate plaat «Tempeltänze» sisaldab üheksa lugu, pole seda siiski iga kord täieõiguslikuks albumiks peetud... on nimetatud suisa EP-ks... tegelikult on see vist siiski lisanduseks albumile «Sonnentanz». Ega asjata neid isegi kord koos välja antud... tõsi, see oli miski eriti väikese tiraažiga toode.

Ilmselt oleks mul arukam olnud kirjutada kõigepealt albumist «Sonnentanz» (2000)... seda enam, et sellest algas ka minu tutvus ja austus selle Saksa bändi asjus. Aga ega blogi saa mingi plaani järgi pidada...

Plaat algab üsna vaikse introga «Traumzeit», mis pigem puhastab kuulaja ning valmistab ta ette. Teisena tulev «Tempeltanz I» on juba see õige asi... et rohkelt kõikvõimalikke löökriistu ning mees ja naine vaheldumisi laulmas. Võimas on.

«Melancholy» – kolmandat lugu oleks raske täpsemalt nimetada, sest minu jaoks on see tõesti melanhoolia absoluutne avaldus. Järgneb aga «Henry M. -A Wild Dream-», irooniline ja küüniline pajatus kellestki Henry M(iller)ist... noh, et püüdsin olla kui Henry M., püüdsin olla härrasmees, püüdsin olla purjus kuulsus...

«Tempo Di Lupi» on instrumentaalne löökpillide orgia ning «Ich Hab Die Nacht Geträumet» rahulik ja üliilus ballaad. «Mithras' Garden» kõlab kui paganlik hümn ning «Tempeltanz II» tõmbab otsad kenasti kokku. Aga plaat mängib miskipärast edasi ja kolme ja poole minuti pärast algab veel üks rahulik tundmatu laul.

Mäletan, et alguses, kui ma seda plaati üsna kohe pärast albumit «Sonnentanz» kuulsin, et siis olin isegi pisut pettunud. Aja jooksul olen hakanud üllitist nimega «Tempeltänze» vägagi hindama ning alla maksimumi ei saa kuidagi panna. Selline omapärane ja maitsekas segu rahvamuusikast, neofolgist, ambiendist, neoklassikast ja millest iganes veel.

* * * * *

Hekate wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Depeche Mode - Wrong (videoklipp)

2009-02-26T20:27:00.007+02:00

Sattusin eile öösel telekast nägema... noh, et täitsa lubab... video ise polegi midagi erilist, kuigi on jõnksuga... aga lugu on hea...

Tundub, et täitsa tasub seda uut albumit «Sounds of the Universe» oodata... ilmub see muideks mu sünnipäeval (20.04.2009)... et täitsa tore kingitus...

* * * * *

Depeche Mode wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Untoten - The Look Of Blasphemie

2009-02-15T16:58:00.011+02:00

Untoten

The Look Of Blasphemie

Sonic Malade

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 36.58
Ilmus: 26. oktoober 2001

Lood:

Strange Inside
Die Out By The Sea
Summerlove
My Lover Is A Ghost
Why Do Bats Fall In Love
Catnip
The Look Of Blasphemie
Let Me Love You (In Times Of Pain)
Stay
Spread Your Wings

Untoten on üsna kummaline Saksa duo. Jah, kuigi laval on sageli rohkem rahvast, on bänd siiski eelkõige Greta Csatlós ja David A. Line. Kummaline on see duo eelkõige seetõttu, et kui vaadata albumite kaasi, siis tundub tegu olevat noore metallurgi märja unelma bändiga... et ristid (sageli tagurpidi), pentagrammid, nunnad, veri, terariistad, (pool)paljad naised jne. Kuigi kestad balanseerivad hea maitse piiril, on sisu siiski rohkem väärt.

Album «The Look Of Blasphemie» on mõneti üsna tüüpiline. Kitši on kaanel küll vähem, aga siiski on... plaadi põhivõlu on õnneks siiski muusika!

Eks seda muusikat on üsna raske kirjeldada, aga ma püüan. David A. Line on kirjutanud muusika ja mängib ka instrumente. Greta Csatlós kirjutas sõnad ja laulab. Muusika on vormilt rokilik, aga sisult elektrooniline... äraseletatuna on mängus rütmimasinad ning plaadil kõlavad kitarrid, klaverid ja klavessiinid on enamjaolt elektroonilist päritolu.

Kogu selle krempli põhivõlu on tegelikult Greta Csatlósi hääl. Ei, mitte vokaalsed võimed, sest need on tegelikult tagasihoidlikud... pigem just pisut lapsiku kõlaga tämber ja tundeline laulumaneer, mida toetavad lahedad muusikalised käigud ja meeldejäävad sõnad.

Eks üsna raske ole mõnda lugu esile tõsta, sest pigem on tegu kontseptuaalse albumiga, kuid romantiline «Die Out By The Sea» ja sellele järgnev peaaegu metalselt agressiivne «Summerlove» moodustavad vägagi laheda ja kontrastse paari. Teise puntrana tuleks ära märkida mängutooslik «Catnip» ning sellele järgnevad nutune «The Look Of Blasphemie» ja sildupõletav «Let Me Love You (In Times Of Pain)».

Aga sai juba öeldud, et tegu on siiski kontseptuaalse albumiga ning tegelikult on lugude esile tõstmine üsna vägivaldne. «The Look Of Blasphemie» on väga terviklik album.

Kui midagi ette heita, siis minuarust oleks üks raju lugu asja veelgi paremaks teinud, aga see on juba selline heast elust tingitud virin... objektiivseks etteheiteks tegelikult põhjust pole.

* * * * *

Untoten wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Psyche - Misery (videoklipp)

2009-02-15T13:55:00.003+02:00

Esimene Psyche album, mida ma kuulsin, oli «The Influence» (1989). Mõneti ongi see album jäänud minu jaoks bändi loomingu ideaalseks näiteks. Võimalik, et mul vedas... võimalik, et siin on tegu nostalgiaga.

Albumi «The Influence» üks meeldejäävamaid lugusid oli «Misery». Ausaltöelda ei oskagi ma öelda, et miks, aga kui ma sellele albumile mõtlen, siis esimesena meenub mulle laul «Misery».

Video pole midagi erilist, aga et lugu on ülikõva, siis...

* * * * *

Psyche wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Helium Vola - Omnis Mundi Creatura

2009-02-12T20:05:00.003+02:00

Helium Vola

Omnis Mundi Creatura

Chrom Records

Formaat: MCD / Ltd.
Aeg: 19.38
Ilmus: 11. juuni 2001

Lood:

Omnis Mundi Creatura (Album Version)
Minne Und Treue
Fama Tuba
Omnis Mundi Creatura (Radio Version)

Singel «Omnis Mundi Creatura» oli Helium Vola esikalbumi tutvustuseks. Esimene ja kolmas lugu olid ka esikalbumil, teine ja neljas lugu on vaid sellel... tõsi hiljem on need siiski ka kogumikele jõudnud.

Tegu on väärika plaadiga ning kindlasti andis see ka suurepärase maigu mõned kuud hiljm ilmunust esikalbumist... edasine on aga juba ajalugu...

Kellele aga nimi Helium Vola tõesti midagi ei ütle, siis allpool on link fänni tehtud MySpace'i lehele ning seal on kaks lugu neljast ju sellesama singli materjal.

* * * * *

Helium Vola wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Calva Y Nada - Paradies!? (videoklipp)

2009-02-10T15:03:00.004+02:00

Leidsin täna hommikul selle video ja olin meeldivalt üllatunud, sest kuigi Calva Y Nada on mulle üsna teada-tuntud nimi, ei teadnud ma midagi nende videost.

«Paradies!?» on eelviimane lugu nende albumilt «Días Felizes» (1991) ja on üsna tüüpiline... et kui meeldib, siis võib julgelt kohe mõne Calva Y Nada plaadi ette võtta.

* * * * *

Calva Y Nada wõrgus: mitteametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Revolting Cocks - Da Ya Think I'm Sexy? (videoklipp)

2009-02-09T16:16:00.006+02:00

Eile õhtul, kui me Krafinnaga aega parajaks tegime VH1-lt miskit liibuvate pükste eriprogrammi vaatasime ning kui siis sealt tuli muude nilbuste hulgas ka laul «Da Ya Think I'm Sexy?»... tõsi, seal näidati Rod Stewarti originaali. Veetsime miski rämeda viis minutit selle laulu ja video üle ilkudes...

Muu hulgas mainisin siis ka, et Revolting Cocks on sellest 1993. aastal kaveri teinud ja mainisin ka videot.

Täna tuli see jutt meelde, otsisin video üles ja panin ka siia...

Hinne on nagu on, sest ega see video ju miski eriline saavutus pole. Põhiliselt häirib selles videos aga teatav USAmaine lapsikus, mis ei lubagi maksimumhinnet panna. Aga laul on hea ja tekst on originaalist rämedam ning videol on ka omad helged hetked.

* * * * *

Revolting Cocks wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Talvekoidik - Silent Reflections

2009-02-08T15:04:00.015+02:00

Talvekoidik

Silent Reflections

Brume Records

Formaat: CD / Digisleeve
Aeg: 75.51
Ilmus: 10. november 2007

Lood:

Such A Perfect Day
Concealed Longings
Rough Baltic Shore
Eismeer
The Moebius Strip
Sandstorm
Goodbye Of The Certainty
Silent Reflections
Power Of Eclecticism
The Cliff
Eismeer (Lomonossow Ridge Mix By Heimstatt Yipotash)
Atlas (Shrugged Mix By Fragment King)
Eismeer (Synthetic Coldness Mix By 16Pad Noiseterrorist)

Talvekoidik on Kai Christian Hahnewaldi (S.K.E.T.) kõrvalprojekt ning on selline rahvusvaheline projekt, et sakslane teeb Prantsuse firmas eestikeelse nimega bändi.

Võiks ju tsiteerida pressiteadet:

With his first release as Talvekoidik -an Estonian word meaning a foggy, winter like atmosphere- Kai offers us an album of brilliant and original electronica that finds its influences in Gridlock and Beefcake as well as in Scandinavian, Baltic, Arabic and African musical traditions.

Ega pressiteade ei valeta: midagi igituttavat ja põhjamaiselt karget melanhooliat on selles muusikas küll. Konkreetselt ma seda albumit lahterdada ei oska, aga ambient ja noise on küll kaks sõna, millest mööda ei pääse.

Ega ma suurt täpsemalt määratleda ka ei julgeks, sest album «Silent Reflections» liigub oma kõladega sellistel aladel, millel ma end eriti kindlalt ei tunne. Aga meeldib ning on hea kuulata, olgu siis taustaks või ka tõesti nautimiseks.

Lõpetaks taas tsitaadiga pressiteatest:

Talvekoidik's debut album, «Silent Reflections»: deeply influenced by the Baltic culture and landscapes, Kai himself describes his music as an artistic attempt to illustrate the point «where the stones hit the water while falling into it, where the wind blows on the fields and bends the stems...»

Mainida võib veel ka seda, et album ilmutati sellises kolme poolega pappümbrikus.

* * * * *

Talvekoidik wõrgus: MySpace, Virb.com ning Discogs.

Kirlian Camera - Eclipse (kontsertvideo)

2009-02-05T15:44:00.005+02:00

«Eclipse» on ilmselt Kirlian Camera kõige tuntum lugu. Esmakordselt ilmus see lugu vinüülalbumil «Eclipse: Das Schwarze Denkmal» (1988), kui see album 1994. aastal CD-na välja anti, siis ilmus ka CDEP «Eclipse Zwei», kus oli loo uusversioon. Neid versioone on veelgi, sest mina näiteks kuulsin esimesena hoopis viiendat versiooni. Algselt laulis seda Emilia Lo Jacono, kes siis oli bändi naisvokaaliks.

Siinolev video pärineb aastast 2006 ja ürituselt Dark Dance Treffen. Antud videos laulab Elena Alice Fossi, kes on Kirlian Camera praegune naishääl.

* * * * *

Kirlian Camera wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 45

2009-02-03T17:23:00.002+02:00

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.58
Ilmus: 17. november 2008

Lood:

Treibhaus – Reich mir Deine Hand
EnGel des ZoRns – Wenn du mich verletzt
Deflection – Faster
Illusion Of Light – Ameisenstaat
Pleasant Fiction – I See It In Your Eyes
Sweet Velvet – Without You
Panic Lift – Everything I Have
Project Darklands – Machines (Orkus Edit)
Dark Creature – Kind der Dunkelheit
Life's Decay – Valensky

Antud plaat oli kaasas ajakirja «Orkus» topeltnumbriga, mille kaanel seisis detsember 2008 / jaanuar 2009.

Treibhaus ja nende «Reich mir Deine Hand» on ja hoogne algus kogumikule, et lööb hästi käima, aga samas ei midagi erilist. Järgnev laul «Wenn du mich verletzt», esitajaks EnGel des ZoRns, on aga üks ilgelt tüütu lugu.

Deflection ja nende «Faster» on selline traditsiooniline (ja samas ka himilik) kitarrigootika... pärast tüütut teist lugu mõjub see palsamina, aga ega see midagi silmapaistvat siiski pole.

Järgneb kolm lugu süntpoppi. Kui Illusion Of Light ja Pleasant Fiction on sellised popikamad ja tantsulisemad, siis Sweet Velvet on märksa melanhoolsem.

USAmaine Panic Lift algab ka kenade sündikäikudega, aga laul on hoopis karmima ja masinasema kõlaga. Samasugust skeemi (pehmed kõlad + karm laul) viljeleb ka Project Darklands. Ja tegelikult võib samasse punti panna ka bändi Dark Creature.

Kogumiku lõpetab aga Pariisist pärit Life's Decay. Nende neoklassikasse kalduv laul «Valensky» on vast kõikse omanäolisem lugu plaadil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui unustada tüütu teine lugu, et siis ülejäänu on täitsa kuulatav. Samas, ega ükski lugu ka miski eriline meistriteos polnud. Kuidagi tuim on see kõik. Hindeks kolm, sest pigem on tegu tuima tapeediga. Mõned nimed panin siiski mõttes kõrvataha.

New Order - The Perfect Kiss (videoklipp)

2009-02-01T14:12:00.007+02:00

Kirjutasin neljapäeval bändi New Order albumist «'Low-life'» (1985). Selle plaadi teine lugu oli «The Perfect Kiss», mis oli lühem versioon singlil «The Perfect Kiss» ilmunust. Videoklipp on aga pikemast versioonist.

Video autoriks on Jonathan Demme, kes kõige rohkem on vast tuntud filmi «The Silence of the Lambs» (1991) lavastajana. Klipp on hea, eriti kaameratöö, aga maksimumhinnet ei luba panna video pikkus.

Jah, ma saan aru, et New Order tegigi sellist sihilikult monotoonset ja masinlikku muusikat... iseäranis tuli see välja nendes pikkades singliversioonides ning eks antud video ka seda toetab. Lühidalt: ma mõistan, aga päris lõpuni seda videot ei nautida ei suuda.

* * * * *

New Order wõrgus: ametlik koduleht, poolametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Kirlian Camera - Le Printemps Des Larmes

2009-01-31T13:05:00.007+02:00

Kirlian Camera

Le Printemps Des Larmes

Discordia

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 9.16
Ilmus: 1995

Lood:

Side A

Ich Hatt Einen Kameraden

Side B

Outside (Beyond Enif)
Die Hochöfen Des Schmerzes

Kirlian Camera on kollektiiv, mis on oma pika ajaloo jooksul teinud läbi omajagu koosseisu muutusi ning omajagu on muutunud ka kõlapilt ja stiil. Ütleks, et algusaegade futut ei tee nad ilmselt enam kunagi, aga darkwave'i ja morbiidse industriaali vahel kõigub see bänd tänaseni. Noh, et mõni plaat on rohkem ühele poole, mõni teisele.

Singel «Le Printemps Des Larmes» just selline morbiidne, rahulik ja pisut ehk isegi eksperimentaalne. Kõlapildis domineerivad orel ning hüpnootiline ja minimalistlik rütmikude. Kõik kokku kõlab aga üsna morbiidselt ja samas ka suursuguselt.

Kui neid (instrumentaalseid) lugusid kuidagi iseloomustada, siis «Ich Hatt Einen Kameraden» viitab imselgelt laulule, millega saksakeelses maailmas mälestatakse langenud kaaslasi. «Outside (Beyond Enif)» on remix loost «Outside» (albumilt «Schmerz») ning pisut ärevam lugu. «Die Hochöfen Des Schmerzes» viitab aga saksa-prantsuse luuletaja Yvan Golli samanimelisele tekstile ning viib samas selle singli ka üleva lõpuni.

Singlit «Le Printemps Des Larmes» tehti 999 eksemplari ning seda müüdi kollektsionääridele mõeldud karbis, kus see oli lisanduseks bändi albumile «Schmerz». On väidetud, et plaadifirma müüs seda ka eraldi, aga sedasorti väidet olen ma kohanud vaid ühes kirjatükis. Küll aga tehti sellest singlist 2000. aastal uustrükk ning võib-olla pidas kirjatüki autor hoopis seda silmas..?

Kuna antud singel on ilmunud vaid vinüülina, siis on ilmselge, et need lood on mul vaid failidena – ma olen saviplaadid üle elanud ja tagasi ma neid enam ei taha. Ja ega seda singlit kusagilt osta ka pole...

Üks kummaline moment on veel: kõikvõimalikud andmebaasid annavad singli pikkuseks 9.16, mängija näitab mul aga 12.25. Kummaline? Jah, ma tean, et erinevad mängijad näitavad aegu erinevalt, aga tavaliselt on see vahe kusagil paar-kolm sekundit loo kohta, siin on aga kolme loo kohta juba kolm minutit vahet..?

* * * * *

Kirlian Camera wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

New Order - 'Low-life'

2009-01-29T11:47:00.004+02:00

New Order

'Low-life'

Qwest Records

Formaat: CD
Aeg: 40.05
Ilmus: 13. mai 1985

Lood:

Love Vigilantes
The Perfect Kiss
This Time Of Night
Sunrise
Elegia
Sooner Than You Think
Sub-culture
Face Up

«'Low-life'» oli ka üks neid albumeid, mille ma haiguse ajal kapipõhjast üles kaevasin. Tõesti hea album on! Hakka või regulaarselt haige olema..?

Kui mõnele (kah asjatundjale) tekitab probleeme albumi väljaandja Qwest Records, siis teadmiseks, et tegu on USA kompaniiga, mis avaldas lombi taga Factory Recordsi asju... vähemasti on enamus me kodus olevat New Orderit just Qwest Recordsi sildiga.

Pean albumit «'Low-life'» vaat et bändi parimaks. Kuigi selleks on ilmselt küll ja küll ka objektiivseid põhjendusi, on minu jaoks albumi headus just lihtsus ja konkreetsus. Kaheksa popplugu, mis on märksa tõsisemad ja süngemad, kui ehk (võhikute jaoks) pisut kerglane kõlapilt arvata lubaks.

Tegelikult on mul üsna raske mõnda lugu eraldi esile tõsta, sest see album on tõesti tervik ning iga lugu on sulakuld.

Kui mind aga miski valiku ette seataks, siis esikoha saaks pisut hüsteeriline «Sunrise», teise üliilus «Elegia» ja kolmanda perfektne popplaul «Sub-culture». Esikolmikusse pääsemise nimel rebib kõvasti ka avalaul «Love Vigilantes», mis minu jaoks on suisa New Orderi tüüplugu.

* * * * *

New Order wõrgus: ametlik koduleht, poolametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 46

2009-01-28T18:51:00.003+02:00

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.23
Ilmus: 16. jaanuar 2009

Lood:

Punto Omega - Humanimal Planet
Necrotronica - Endstation
Rancor Project - Untertan
Abgrundtiefes Dasein - Das Neue Leben
Age of Suffering - Der Schlächter
Verney 1826 - Summer Ends (feat. Anna Aliena)
Necrovulpes - Blitzkrieg
P.K.C. - The Machines
ann-choice - Angry Today
TheCrystalApes - Hold Me

Nimestki näha, et antud kogumik anti kaasa ajakirjaga «Orkus», konkreetselt see siis käesoleva aasta veebruarinumbriga.

«Orkus» on saksakeelne must-valge ajakiri, mis keskendub mulle sobiliku tumeda subkultuuri ja eriti muusika kajastamisele. Viimastel aastatel on iga ajakirjanumbriga kaasas ka CD-plaat ning ajakirjast võib huviline välja lõigata ka vastava ümbrise.

Uuemal ajal on ajakirjaga sageli kaasas olnud ka igasuguseid lisavihikuid. Veebruarinumbriga oli kaasa pandud «Orkus INTIMate», mis vahendab tumeda subkultuuri tegelaste tutvumiskuulutusi. Et siis kenasti tuunitud romantilised pildid, strateegilised mõõdud ning soovid ja tahtmised.

Aga jõuaks parem taas kogumiku enda juurde tagasi...

Avalugu esitav Punto Omega oli ka ainus varemkuuldud nimi ning «Humanimal Planet» oli hea ja agressiivne algus plaadile. Järgnevad Necrotronica ja Rancor Project pole ju halvad tegijad (vähemasti antud materjali põhjal), aga jäävad siiski avaloole alla.

Neljas lugu, mida esitab Abgrundtiefes Dasein, on ilmselt kogumiku kehvem, aga sellele järgneb Age of Suffering ja nende vägagi kõva «Der Schlächter».

Verney 1826 lugu «Summer Ends» on pisut teisest puust ning toob teatavat vaheldust karmi elektroonikasse... võimalik, et põhjuseks on külalisena kaasategava Anna Aliena hääl. Meeldejääv lugu igatahes.

Necrovulpes ja P.K.C. esindavad taas karmi ja elektroonilist liini. Sealjuures on viimatimainitute «The Machines» vägagi vinge lugu.

Plaadi lõpetavad aga kaks pisut teistsugust laulu. «Angry Today», estajaks ann-choice on üsnagi pehmekõlaline synthpop. TheCrystalApes ja nende laul «Hold Me» on vägagi väärikas punkt kogumikule ning on ühtlasi ainus lugu plaadil, kus domineerib kitarr.

Ajakirja «Orkus» kogumike plussiks ja miinuseks on tõsisasi, et põhiliselt on esindatud üsna tundmatud ja algajad artistid. Tore on ju uusi nimesid teada saada ja kohe ka muusikalisi näiteid juurde kuulata. Kahjuks on sageli aga nõnda, et kuuled toredat laulu, aga üldises infotulvas unustad esitaja ning siis hiljem avastad, et tegelikult oled kuulnud jne.

Konkreetselt antud kogumiku plussiks on aga see, et peaaegu kõik lood on enam-vähem samast stiilis ning seetõttu ei teki seda pidevat ümberhäälestamise vajadust. Tohutu pluss on ka, et plaadil pole ühtegi metalli-lugu, et see plaat on sellest katkust puutumata, et kas tõesti saab see gooti metalli hullus mööda..?

Mõtlesingi alguses kõige kõrgema hinde panemisele, aga lugude teatav algajalikkus ei luba siiski neljast rohkem panna. Kuid rõhutan veelkord, et kogumikuna on see antud kogumikesarja üks parimaid plaate viimase paari aasta jooksul.

* * * * *

«Orkus Compilation 46» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Psyche - Angel Lies Sleeping

2009-01-27T12:01:00.003+02:00

Psyche

Angel Lies Sleeping

SPV Recordings

Formaat: MCD
Aeg: 14.45
Ilmus: 1991

Lood:

Angel Lies Sleeping (Spanish Radio Encore)
Angel Lies Sleeping (Deep House Tango)
Angel Lies Sleeping (Techno Express Zwei)
Ghost (Original Demo)

Olin peaaegu nädala haige ning suure nohu tõttu sain ma kuulata peamiselt muusikat. Kasutasin võimalust ja kaevasin koduseid plaadikappe läbi ja kuulasin vanu plaate. Psyche singel «Angel Lies Sleeping» oli ka üks selliseid.

Omal ajal sai see ostetud üsna juhuslikult... sai teine lisatud tellimusele lihtsalt seetõttu, et summa ümmargusem tuleks, et odavalt sai, et artisti albumid mulle üldiselt meeldisid jne.

Singel polnud samuti paha. Nimiloo kolm versiooni on tegelikult küll üsna sarnased, aga kummalisel kombel see ei häirigi, sest niimoodi võib seda võtta ka ühe pika kolmeosalise loona. Miinuseks on pigem see, et «Angel Lies Sleeping» on liialt popikas lugu.

«Ghost», mille demo ka singlil, on hoopis teisest puust... sünge ja omajagu painav ja häiriv ja just see, mille pärast ma bändi hindan.

* * * * *

Psyche wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

STandART - Seven Times (videoklipp)

2009-01-14T15:07:00.001+02:00

Kuna Läti bänd STandART esineb 9. mail Tallinnas festivalil Body Machine Body, siis tekkis mul õigustatud küsimus, et millega tegu.

Kuulasin ja vaatasin ning otsustasin bändi kõikse popikama video ka siia blogisse riputada.

* * * * *

STandART wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Body Machine Body

2009-01-13T12:10:00.009+02:00

Täna hommikul mängis mul töö taustaks Last.fm-i darkvawe raadio ning mingil hetkel jõudis järg Eesti bändi Suicidal Romance kätte. Huvi pärast vaatasin ka bändi järgmisi esinemisi ja täheldasin, et käesoleva aasta 9. mail esinevad nad festivalil Body Machine Body.

Üritus toimub Tallinnas, rockiklubis Tapper ning tegu on esimese säherduse üritusega Eestis! Minuarust on see pisut vaieldav, aga olgu... ise nad ütlevad: The first dark music festival in Estonia!

Praeguseks on kindlad esinejad: Machine Park (Soome), Lip Service (Rootsi), STandART (Läti) ja Suicidal Romance (Eesti).

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Switchblade Symphony - Clown (videoklipp)

2009-01-11T23:45:00.004+02:00

Vaatasin hiljuti ühte filmi ning DVD lisade hulgas oli ka siinolev videoklipp, sest filmi heliribaks olid Switchblade Symphony laulud.

Seda videot vaadates tuleb taas valusalt meelde, et kahjuks on Switchblade Symphony ammu laiali ning kõik see on vaid üks ärev nostalgia.

* * * * *

Switchblade Symphony wõrgus: nostalgiline fännilieht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Terminal Choice - Don't Go

2009-01-07T18:50:00.016+02:00

Terminal Choice

Don't Go

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd.
Aeg: 13.14
Ilmus: 16. juuni 2006

Lood:

Don't Go
It Doesn't Matter
Devil Daddy (Bad Mama Remix)

Noh, et mis ma siis selle peale ütlen?

Kui ma bändi Terminal Choice viimati kuulasin, siis oli tegu enam kui elektroonilise albumiga. Singel «Don't Go» kõlas aga hoopis teisiti...

Avalooks olev Yazoo kaver kõlas hirmutavalt kitarselt ning jääb kindlasti alla originaalversioonile. «It Doesn't Matter» kõlas aga kui ühe kuulsa m-tähega hevibändi oigamine.

«Devil Daddy (Bad Mama Remix)» on see lugu, mille pärast singel üldse oma punktid teenib. See tuletab mulle samuti üht ja teist meelde, aga lugu on ülikõva ning sestap ei virise kah.

Samas, ega Terminal Choice pole bänd, mida kitarrivingutamise ja -käristamise pärast kuulata... selleks on ikka muud bändid...

* * * * *

Terminal Choice wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Men Without Hats - The Safety Dance (videoklipp)

2009-01-04T15:28:00.004+02:00

Nägin seda videoklippi eile juhuslikult telekas... ning olin üsna rõõmus, et selline tore lugu ja video mulle taas meelde tuletati. Arvasin, et järsku peaks ka teistele meenutama.

Tõsi, kõhklesin alul, et kas see siia blogisse üldse sobib... pisut järgi mõelnuna leidsin, et konkreetselt see lugu sobib küll... suur osa bändi muust loomingust vast mitte...

* * * * *

Men Without Hats wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Ashbury Heights - Ashbury Heights

2009-01-04T02:53:00.003+02:00

Ashbury Heights

Ashbury Heights

Not On Label

Formaat: CDR / Demo
Aeg: 36.04
Ilmus: detsember 2005

Lood:

Decent Cancer
Corsair
World Coming Down
Mad
Angora Overdrive
Christ
Remote
Make Shift
Heathen Crossing

Selle demoplaadi nimeks on andmebaasides teinekord märgitud ka «Angora Overdrive». Plaadiümbrisel sellesuunalist märget küll polnud, ainus sealolev nimetus oli Ashbury Heights ning sellest ma postituse pealkirja (ja muude juhtumite) puhul ka juhindun.

Pärimus räägib, et 2005. aasta novembris kohtusid Anders Hagström ja Yasmine Uhlin. Nad said paljudest asjadest ühtemoodi aru ning suur oli tahtmine ka bändi teha. Kuu aega tihedat tööd ning sama aasta detsembris oli neil valmis esimene demo. Seesama, millest on käesolev postitus.

Kui see pärimus kuust ajast tõele vastab, siis võib Rootsi duot Ashbury Heights geeniusteks pidada, sest just sellesama demoplaadi lugusid on neil jätkunud tänaseni ning pole suurt vahet esimese demo ja viimaste professioonaalselt toodetud plaatide vahel.

Laulud «Corsair», «Angora Overdrive» ja «Christ» olid ka nende n-ö ametlikul debüütalbumil «Three Cheers For The Newlydeads» (2007) ning pisut pehmem versioon laulust «World Coming Down» jõudis nende EP-le «Morningstar In A Black Car» (2008).

Ja ega ülejäänud viis lugu kehvemad pole: samahästi oleks võinud nad kogu selle demoga ka n-ö ametliku kommertsdebüüdi teha. Jah, kõlapildis on teatav erinevus... et siis pisut toorem ja primitiivsem, aga samas ka pisut vähem moosisem.

Minul igatahes ei teki küll mingit tõrget, või tahtmist vahet teha, kui ma kuulan seda demoplaati või ametlikke plaate. Demoalbumi omamiseks ja kuulamiseks on ka olulisem põhjus: viis lugu sellelt pole ühelegi n-ö ametlikule plaadile või kogumikule jõudnud.

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Rezurex - Walk On The Edge (kontsertvideo)

2008-12-28T15:58:00.003+02:00

Bändi Rezurex esinemine üritusel Psychomaniarumble II.

Laul «Walk On The Edge» on bändi selleaastase albumi «Psycho Radio» avalugu ning võib öelda, et plaadil kõlas see laul siiski pisut jõulisemalt.

* * * * *

Rezurex wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

KieTheVez - Non-Binary

2008-12-27T23:04:00.006+02:00

KieTheVez

Non-Binary

A Different Drum

Formaat: CD
Aeg: 51.09
Ilmus: 17. juuni 2008

Lood:

One World For The Next
A Million Days
M
End Of A Bright Night
How Are We Doing Today?
Non Compos Mentis
Niamh
Always A Boy
Three
Be Alone Together
26

Rootsi synthpop-bänd KieTheVez ilmutas oma eelmise albumi 1997. aastal ning seega võib albumit «Non-Binary» pidada täieõiguslikuks taastulemiseks.

tape a second here and there
flash your camera in the air
get the antidote you never see on tv
if you hide then hide it well
cos you'll never go that last foot
to admit you're ready to change
one world for the next
today

Nii kõlas esimese laulu «One World For The Next» teine salm ning võib öelda, et avalugu annab tooni kõigele järgnevale. Esmapilgul pisut unine kõlapilt, mis laulu arenedes märksa jõulisemaks muutub ning traditsioonilisele synthpopi kõlale lisandub hubane kitarr. Kõik see kokku annab just sellise karge ja põjamaise kõla, mida ma olen harjunud kuulma eelkõige Rootsi elektrooniliste unistajate albumitel.

hello hello - you're still around, you say?
walking like you never heard us
hello hello - how are we doing today?
asking you again and again

See on aga kuidagi väga hingeminev nelik viiendast laulust «How Are We Doing Today?», mis eristub veel ka idamaise kõlapildiga.

come forward and close your eyes
there is no time to be wrong now
you have no choice but to trust your heart
don't stay in the cold and far
you can still fall off the floor and die like her

Aga need viis rida kuuendast laulust «Non Compos Mentis» on jällegi sellised tüüpilised: pigem jaluleajaja, kui nurkavajuja sõnad. Võibolla siin kuivalt lugedes need ehk ei mõjugi, aga plaadil töötavad küll.

can you feel it now
try to understand the past
so unprepared for this
you can see it now
when you're out there on you own
needing nothing or no one

Need read laulust «Always A Boy» näitavad aga kenasti, et lauluteksti jupi tsiteerimine on mõneti mõttetu tegevus: laulu arenedes nende ridade mõte muutub ja muutub öeldule suisa vastupidiseks.

Albumi «Non-Binary» kohta võiks öelda, et küps (süntesaatori)popp ning sellega oleks ka kõik öeldud. Peaks sobima bändi endistele fännidele ning peaks sobima ka pisut laiemale publikule... iseküsimus, et kus see muu publik seda kuuleks..?

* * * * *

KieTheVez wõrgus: põhjalik ametlik koduleht, MySpace (kus on võimalik kuulata selle albumi kuute esimest lugu) ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Judgement (kontsertvideo)

2008-12-26T12:20:00.005+02:00

Kirjutasin öösel L'Âme Immortelle MCD-st «Judgement» ning nentisin, et nimilugu pole just mu lemmik.

Hommikul ärgates sobrasin unise peaga YouTube's... ja leidsingi selle singli lugudest sealt vaid laulu albumiversiooni kontsertvideo... noh, et nüüd võivad selle blogi lugejad ise otsustada, et kas on hea lugu...

Video pärineb muidugi hilisemast ajast, kui 2001. aasta, sest laval on punapäine kontsertkitarrist Ashley Dayour, kelle põhibändiks on Whispers In The Shadow.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Judgement

2008-12-26T02:53:00.003+02:00

L'Âme Immortelle

Judgement

Trisol

Formaat: MCD
Aeg: 16.26
Ilmus: 29. juuni 2001

Lood:

Judgement (Club Edit)
Redemption (Exclusive Track)
Rearranging (Nox Remix)
Judgement (Album Version)
Final Oath (Demo Song 97)

Mini-CD (või oleks õigem öelda maksi-singel) «Judgement» on omamoodi lisanduseks 2001. aasta alguses ilmunud albumile «Dann Habe Ich Umsonst Gelebt», sest just sealt pärinevad laulud «Judgement» ja «Rearranging».

Plaati alustab nimiloo klubilisem ja tantsulisem versioon, remiksijaks L'Âme Immortelle ise. Kui võrrelda seda neljanda loona oleva albumiversiooniga, siis võiks öelda, et ega eriti vahet pole.

Teiseks looks olev eksklusiivne ja tantsuline «Redemption» on üks peamisi põhjusi, miks antud mini-CD oluline on. «Rearranging», mida on remiksinud Siechtum, on vägagi tõsine tükk. Demo «Final Oath» on samuti tihke ja agressiivne lugu.

Kõikse kummalisem ongi, et mulle meeldivad kõik lood peale nimiloo ja selle remiksi... oleks singel koosnenud vaid lugudest 2, 3 ja 5... siis oleks siit kindlasti maksimumhinne tulnud.

«Judgement» lihtsalt on laul, mille võlu jääb mulle hoomamatuks... kuigi, klubiline variant juba peaaegu on...

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Emilie Autumn - Misery Loves Company (teleesinemine)

2008-12-23T14:30:00.004+02:00

Tõttöelda oli see minu jaoks esimene Emilie Autumni lugu, mida kuulsin/nägin. Mingi musaajakirja numbri vahel oli tütarlapse plakat ning mul tekkis õigustatud küsimus, et kes see Emilie Autumn üldse on. Igatahes ripub see plakat nüüd toimetuses mu töölaua kohal seinal...

Pean laulu «Misery Loves Company» siiani tütarlapse parimaks. Et minu jaoks siis pisut etaloni-mõõtu.

Pildirida on nagu on... ega teleesinemiselt suurt rohkem loota ei saagi...

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Last Days Of Jesus - Dead Machines' Revolution!

2008-12-22T15:34:00.002+02:00

The Last Days Of Jesus

Dead Machines' Revolution!

Strobelight Records

Formaat: CD
Aeg: 36.16
Ilmus: 20. aprill 2007

Lood:

Dead-Cuckoo-Clock
Positive
1001101:The Weekend (DMR Version)
Freedom Factories
Zombie Haut-Couture
Robot Child (A Song For Nina)
Sad Voices From The Inside Of A Rusty Rocket
London Bridge Is Falling Down
Machinen Friedhof
Revolution Of Sick Brains
Walking On Hands
Machine Of Calm
Thanx For Evolution!

The Last Days Of Jesus on Slovaki bänd ning nende iseloomustamiseks võiks kasutada sõnu: punk, deathrock, kabaree, goth, tsirkus. Omajagu eklektiline, humoorikas... kuid nalja ei tehta, sest huumor on must ja sõge.

«Dead Machines' Revolution!» on nende seni viimane album ning see plaat oli mandri-Euroopa tumedas subkultuuris ikka raju tegija... 2007. aasta aprillis/mais oli The Last Days Of Jesus esindatud pea igas vastavas ajakirjas... paljudel juhtudel isegi kaanel.

Album «Dead Machines' Revolution!» on üsna lühike, kestvuselt pigem EP... samas on tegu sellise tiheda kraamiga, et rohkem lugusid olekski juba liiast.

Lood on lühikesed ja mul olekski üsna raske neid kuidagi iseloomustada. Loetagu lugude pealkirju, vaadatagu pilti kõrval ja mõelgu, et kas tahetakse selliseid kuulata.

Allpool on lingid, eks sealtki leiab üht-koma-teist.

* * * * *

The Last Days Of Jesus wõrgus: leht plaadifirma kodukal, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Lacrimosa - Ich Bin Der Brennende Komet (kontsertvideo)

2008-12-21T17:36:00.002+02:00

Antud versioon laulust «Ich Bin Der Brennende Komet» pärineb Lacrimosa DVD-lt «Lichtjahre» (2007). Tegu siis bändi maailmaturneed kajastava plaadiga.

Selles videos on üsna hästi näha Lacrimosa head ja vead. Isiklikult mind häirib see Tilo Wolffi tohutu poosetamine... kuigi ma annan aru, et padufännidele on iga hetk laulva noormehega kingituseks...

Aga laul on hea ning kontsertvideo on selline, nagu need kontsertvideod ikka on... omas laadis ilmne lagi.

* * * * *

Lacrimosa wõrgus: ametlik koduleht, rahvusvaheline fänniklubi, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

2008-12-20T23:58:00.019+02:00

Sampler

Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

Q-Code Records

Formaat: CD
Aeg: 75.32
Ilmus: 4. september 2005

Lood:

Altera Forma - Antidote
Emily A. Saaen - Jupiter (Or Somewhere Out There)
The Pulsar - Existence
Slide Show - Requiem
Wavefall - Rescue
Emplosia - Daimonion (Your Hear Me In Your Dreams)
Stillife - Karma Monster
Boxhead - Existence
Aridoland - Teardrop
M.C.D.Ead - Timekiller
Teatr Yada - Pan
Para Bellvm - Hunted
Purple Fog Side - Carrion
Inquisitorum - Endzeit
Antisisters - December Sadness
Recently Deceased - Requiem

Kõikvõimalikke tribuutalbumeid ehk siis kaverite kogumikke ilmub ikka kuradi palju. On selliseid tavalisemaid ja on eksootilisi. «Russian Existence: Tribute to Project Pitchfork» kuulub kindlasti sinna eksootilisemate sekka. Noh, et läänes neid bände ilmselt ei teata ja samas Venemaal ilmselt ei teata eriti bändi Project Pitchfork. Tekibki küsimus, et kellele see album? Vastus tegelikult lihtne: kaverdatava bändi fännidele kogu maailmas ja kaverdavate bändide fännidele Venemaal.

Kui ma vaatan artistide nimekirja, siis tuttavad nimed on vaid Stillife, Para Bellvm ja Antisisters. Lähemal uurimisel selgus, et ka Emily A. Saaen pole mulle tundmatu, aga ma polnud lihtsalt ta sooloasju kuulnud. Nende nelja esitaja puhul oli mul millegagi võrrelda... noh, et teades mingil määral nende oma loomingut, sain sotti sellest, mida nad olid teinud kaverdatava materjaliga.

Ülejäänud materjali puhul oli mul võrdluseks vaid originaallugu ja kaverversioon. Ja siis sai veel omavahel võrrelda laulude «Existence» ja «Requiem» töötlusi. Aga eks see võrdlemine...

Bändi Project Pitchfork loomingust on mu isiklik lemmik laul «Carrion» ja ma olen vägagi rahul kaveriga, mille tegi Purple Fog Side. On jäänud alles kõik see, mis originaalis hea oli ning on pandud ka midagi omaltpoolt.

Ja siis veel paar-kolm tegijat, kes just tänu sellele kogumikule minus huvi tekitasid: Slide Show, Emplosia ja Inquisitorum. Ega albumil päris vastikut lugu polnudki, aga need kolm jäid kuidagi kohe meelde.

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» oli sõltumatu tegija Q-Code Records'i esimene toode ja võiks öelda, et väga hea toode. Viite ei pane ma vaid seepärast, et kümnete kuuldud tribuutalbumite seas on olnud ikka veel paremaid asju, et ajuti kiskus pisut tuimaks...

* * * * *

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Emilie Autumn - Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

2008-12-19T15:19:00.014+02:00

Emilie Autumn

Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Trisol

Formaat: CDEP
Aeg: 39.40
Ilmus: 5. september 2008

Lood:

Girls Just Wanna Have Fun
Bohemian Rhapsody
Girls Just Wanna Have Fun (Harpsichord Rendezvous)
Asleep (Live)
Mad Girl (Live)
Girls Just Wanna Have Fun (Teatime Remix By EA)
Girls Just Wanna Have Fun (Asylum Remix By Inkydust)
Girls Just Wanna Have Fun (Bad Girl Remix By The Fire)
Gentlemen Aren't Nice

Kõigepealt veel pisut faktipuru. Antud EP ilmus esmakordselt 22. augustil ning siis oli tegu limiteeritud (3000 eks) väljaandega, kus plaadiga koos sai ka kontserdipiltidega raamatukese ja T-särgi. Lugude arv on mõlemal väljaandel sama, aga limiteeritul oli viimane lugu peidetud ning remikside ja töötluste pealkirjad ja autorlus oli samuti teistmoodi sõnastatud. Mõlema versiooni alapealkiri on «Double Featured EP» ... misiganes see ka tähendama peaks.

Plaadi nimilugu on «Girls Just Wanna Have Fun», mida originaalis esitas Cyndi Lauper. Vanemad inimesed peaksid originaali mäletama, aga kahtlustan, et antud EP põhikuulajaskonnale ei ütle nimi Cyndi Lauper midagi.

Sellestsamast kaverist on plaadil veel ka klavessiiniga versioon ja kolm remiksi. Viis korda ühte ja sama lugu on ilmselgelt liiast ning ei erine need versioonid üksteisest nüüd ka nii palju.

On veel kaks kaverit: «Bohemian Rhapsody» (originaal: Queen) ja «Asleep» (originaal: The Smiths). Viimatimainitu on kontserversioon, nagu ka originaallugu «Mad Girl». Plaadi lõpetab originaallugu «Gentlemen Aren't Nice».

EP-d kuulates valdavad üsna vastakad tunded. Jah, mulle üldiselt Emilie Autumn meeldib... eraldi võttes meeldivad ka need lood... kuid tervik läheb kuidagi tüütuks. Ühest põhjusest oli juba eespool juttu... noh, et kui ühte laulu viis korda ja sealhulgas veel kolm korda suisa järjest... teiseks põhjuseks oleks vast artisti liigne omanäolisus... et see n-ö viktoriaanlik industriaal on lahe ja omanäoline ja leidlik ja suures koguses tüütu...

Samas tunduks kolm jällegi ebaõiglane hinne, sest kuulamisväärset oli ikka üsna palju... vedel neli oleks vast õiglasem. Parimaks looks peaks ma kaverit laulust «Bohemian Rhapsody» ning tõttöelda ei usu ma isegi, et ma neid sõnu siin kirjutan...

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rezurex - Psycho Radio

2008-12-18T11:34:00.007+02:00

Rezurex

Psycho Radio

Fiend Force Records

Formaat: CD
Aeg: 47.16
Ilmus: 29. aprill 2008

Lood:

Walk On The Edge
Tonight
Psycho Radio
Graveyard Girl
Dead World
Zombie Town
Blue Kiss
Vampira Calling
Armageddon
Cemetery Tears
The Untold
Restless
Not From Heaven

Rezurex on stiililt õuduspunk (horrorpunk), vähemasti olen ma neid kõikse rohkem kohanud õuduspungi kogumikel. Ja eks viitavad laulude pealkirjadki õuduspungile. Oma osa saavad bändi muusikast aga psychobilly, rockabilly ja isegi surfimusa austajad... tavapungid ja muidu gootikud kah.

«Psycho Radio» on bändi teine album ning sellele on omased kõik õuduspungi head ja vead. Heade asjade alla läheb kirja korralik tempo, kohustuslik kontrabass, pungilik hoog, teatava nihkega tekstid... vigade alla liigitaks pisut pehme laulmismaneeri ja liigse innustumise rockabillyst ja vanast rock'n'rollist. Loomulikult on see heade/vigade loend subjektiivne, sest bänd ei varjagi oma teadlikku innustumist vanast rock'n'rollist.

Pisut pretensioonitu «Walk On The Edge» tõmbab plaadi kohe hästi käima ning kuigi «Tonight» algab ballaadina, ei ole see laul seda mitte... tempo läheb peale introt kohe üles ning kuulaja ongi saanud selle albumi esimese tipploo.

«Psycho Radio» on liialt palju rock'n'roll ja «Graveyard Girl» pole ka eriline tipptegu. «Dead World» on aga vaat, et albumi kõikse parem lugu üldse, seal on kõik see olemas, mille pärast mulle meeldib õuduspunk üldiselt ja Rezurex konkreetselt!

«Zombie Town» ja «Blue Kiss» on laulud, mis ma umbes pooltel kuulamiskordadel edasi tõstan... noh, et pungist pole haisugi, on vaid rockabilly ja rock'n'roll. «Vampira Calling» läheb põhimõtteliselt samas reas edasi, aga sisaldab ka pisut pungirida ning on ülikõva lugu. Ja sellest loost alates enam tagasilööke ei tule...

«Armageddon» – noh, sedavõrd hoogsat ja lustilist maailmalõppu polegi tükk aega kohanud! «Cemetery Tears» kõlab nii, et nagu oleks miski halav gootik leidnud endas naljasoone ning kontrastina tuleb kohe otsa suisa ähvardav «The Untold». «Restless» ja «Not From Heaven» tempot ei langeta ning nõnda põrutabki kuulaja gaas põhjas plaadi lõpuni.

Kuigi albumil on vajakajäämisi, hindan ma seda kõrgelt. Minuarust on tegu ideaalse auto- või bussisõidu muusikaga meie tatises põhjamaises kliimas... selline ehe killuke Los Angelese täiskuud ja tervendav sõõm magusat laibalehka.

* * * * *

Rezurex wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Nick Cave And The Bad Seeds - The Mercy Seat (videoklipp)

2008-12-17T14:48:00.004+02:00

Morgul1488 pani oma blogisse selle loo sõnad ja kaveri video. Kaver polnud paha, aga mulle tuli kohe originaal meelde.

Pean laulu «The Mercy Seat» Nick Cave'i üheks parimaks... varasemast loomingust aga kõige paremaks. Hüsteeriline ja samas ka painav. Video on samuti ülikõva.

* * * * *

Nick Cave And The Bad Seeds wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Silke Bischoff - Felix In The Sky (videoklipp)

2008-12-14T14:29:00.000+02:00

Kunagi oli bänd nimega Silke Bischoff, mis sai oma nime tüdrukust, kelle pangaröövlid pantvangi võtsid ja kelle politsei tagaajamise käigus maha laskis. Silke Bischoffi vanematele selline bändinimi ei meeldinud... ma ei teagi, et kas oli põhjuseks saamata jäänud raha, või tundus neile selline bändinimi lihtsalt ebaeetiline. Kuniks aga Silke Bischoff oli sõltumatu bänd, seniks polnud kusagilt kinni hakata...

Mingil ajal sai aga Silke Bischoff sedavõrd tuntuks, et bändi vastu hakkas huvi tundma suur plaadikompanii ning suure liiga tegijad sellist bändinime lubada ei saanud ning Silke Bischoff sai nimeks 18 Summers.

Singel «Felix In The Sky» (2001) ilmus veel nime Silke Bischoff all ning sama nime all ilmus ka veel album «Phoenix From The Flames» (2001), mille avalugu «Felix In The Sky» samuti on.

Samas toimus suurfirma alla minekul ka pisukene nihe bändi esteetikas ja ka muusikas ning seetõttu arvatakse sageli, et need plaadid ja ka video «Felix In The Sky» on juba bändi 18 Summers looming. Olen isegi kohanud seda laulu kogumikel, kus esitajaks on märgitud 18 Summers.

Laulu/video headuse ja meeldivuse kohta ütleb maksimumhinne aga kõik!

* * * * *

Silke Bischoff ja 18 Summers wõrgus: ametlik koduleht / MySpace, Wikipedia ning Discogs.

The Beauty Of Gemina - Suicide Landscape (videoklipp)

2008-12-11T14:01:00.004+02:00

Tänase rämeda tööhommiku aitasid üle elada Šveitsi bändi The Beauty Of Gemina paar albumit, «Suicide Landscape» oli üks nendel albumitel olevatest lauludest.

Täpsemalt siis 2006. aasta albumi «Diary Of A Lost» avalugu ning kui see meeldib, siis peaks meeldima kõik The Beauty Of Gemina lood.

* * * * *

The Beauty Of Gemina wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Novalis Deux - Last Years Calling

2008-12-10T18:51:00.006+02:00

Novalis Deux

Last Years Calling

Ars Musica Diffundere

Formaat: CD
Aeg: 51.48
Ilmus: 28. märts 2002

Lood:

Intro
Human
Courage
What If
Of The Golden Future Time
Vom Traum
Hey God
Dying Source
Bloody
Drowning
Soul Flight

Algselt oli bändi nimi Novalis, aga et sellenimeline (ja kuulus) progebänd juba oli, siis teise albumi aegu sai bändi nimeks Novalis Deux.

Minu jaoks algas Novalis Deux teisest täispikast albumist ja varasemad on rohkem selline takkajärgi tarkus. «Last Years Calling» on nende esimene täispikk album ning sellele eelnes EP «First Cadence» (2001), mis on mul veel ostmata ja kuulamata.

Albumi «Last Years Calling» iseloomustamiseks sobib kõikse paremini sõna «neofolk», eriti kui lisada ette sõna «Saksa». Ka on esimene album traditsioonilisema kõlaga, kui teine ja kolmas. Samas ei taheta bändi eriti sageli just neofolgiga seostada... noh, et justkui pole see päris õige. Minuarust on ikka küll ning võlusõna «heathen» kasutamine on selle bändi kontekstis samuti paslik. Novalis Deux pole ehk nii avalikult ideoloogiline kui paljud tuntumad neofolk-artistid, aga kui sõnu kuulata, siis kahtlust pole...

Oh human be careful what speaks the deep midnight
I stepped, I stepped, I'm woken up from deep dreams

Need olid avaread laulust «Human».

Sooner or later the day is coming
Tyrant man shall be overthrown
And the fruitful fields of enemy
Shall be trod by beats alone

Need aga avaread laulust «Of The Golden Future Time».

Beats of autumn, beats of winter
Beats of spring and summertime
Harken to my joyful tidings
Of the golden future time

See aga sellesama laulu refrään...

Es gab diesen Mann in meinem Traume
Er führte das Schwert mit heiligem Glaube
Es sollte so sein, ich sah wie er lachte
Wollt die Hand ihm reichen, doch ich erwachte

See aga laulu «Vom Traum» viimane nelik.

Eks samas vaimus võiks ma ju kogu plaadi läbi käia, aga pole vast mõtet... toodud näited kõnelevad enda eest. Iseäranis meeldib mulle sõnade vaikne iroonia... et romantika, kargus, pühadus ja kõik muu... aga väike jõnks ka ikka enamjaolt sees.

Erilisi lemmiklugusid ma ehk nimetada ei oskagi, aga «Human», «Of The Golden Future Time», «Vom Traum», «Bloody» ja «Drowning» jäävad teistest rohkem meelde. Kuid album on tervikuna tugev ning maksimumhindest pole põhjust küll vähem panna.

* * * * *

Novalis Deux wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, ning Discogs.

The Sisters Of Mercy - Temple Of Love (1992) (videoklipp)

2008-12-10T15:24:00.006+02:00

Noh, et piletid on nüüd olemas ning tundub, et ega pikemalt oodata poleks arukas olnudki...

«Temple of Love (1992)» on ilmselt kõige tuntum bändi The Sisters Of Mercy lugu/video... vähemasti võhikutele. Olen seda videot kõikvõimalikes telekanalites näinud niisamapalju kui kõiki teisi selle bändi videosid kokku.

Menu tavatarbijate seas põhjustas ilmselt taustal kõlav Ofra Haza hääl. Olen kuulnud suisa avaldusi, et Sistersist kõlbavadki kuulata vaid need plaadid, mis on tehtud koos Ofra Hazaga... õela inimesena olen siis tavaliselt küsinud, et kas peetakse silmas singlit «Temple Of Love (1992)» (1992) või albumit «A Slight Case Of Overbombing: Greatest Hits. Volume One» (1993)? Küsimusele järgneb tavaliselt piinlik mõmin.

Lugu ise on hea ja ka video on tore vaadata... maksimumhinne jääb aga seetõttu saamata, et videoklipp on kokku lõigatud vanematest videotest... laiskus kunstis pole mulle kunagi meeltmööda olnud.

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Ofra Haza wõrgus: Wikipedia artikkel, kus lõpus härjalt linke.

The Sisters Of Mercy - Dominion (videoklipp)

2008-12-09T16:01:00.003+02:00

Mõtlen, et peaks täna õhtul piletid ära ostma, kuigi praegune The Sisters Of Mercy pole muidugi enam see...

«Dominion» on albumi «Floodland» (1987) avalugu... tõsi, plaadil on see kaksikloona «Dominion/Mother Russia». Tegu on bändi parima albumiga ning siinolev videoklipp on ka bändi parim video.

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Sisters esineb Eestis!?

2008-12-05T15:15:00.010+02:00

Krafinna helistas hilishommikul ja teatas, et luges miskit uudist, et The Sisters Of Mercy esineb Rock Café's. Piletid tulevad teisipäeval müüki, aga asi ise on alles 28. märtsil.

Noh, oleme neid juba kunagi ammu Saksamaal näinud, aga arvasime, et maailma kuulsamat gooti bändi võiks ju friikšõuna ka kodumaal vaadata...

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Gothic Sex - Moonrise (videoklipp)

2008-12-04T17:15:00.006+02:00

Oeh, olen praegu õnnejunnis, sest avastasin, et head inimesed on üles laadinud üsna mitu videot Hispaania bändilt Gothic Sex.

Panin siia nende 1996. aasta albumi nimiloo video täisversiooni, sest vanasti ringles sellest wõrgus vaid miski minutine jupp.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

Jesus On Extasy - Assassinate Me (videoklipp)

2008-12-03T17:22:00.006+02:00

Kirjutasin paar kuud tagasi bändi selleaastasest albumist «Beloved Enemy» ning põhiliseks hinnanguks oli, et suures koguses hakkab Jesus On Extasy tüütama.

Üks lugu korraga on aga siis ju täitsa kuulatav..? On küll, kui selline muusika meeldib.

Videoklipi hinde peamine langetaja on see mõõgaga tibi... no ei ole veenev... tegelikult on kogu video üsna lõtv... et pole seal kuigi palju vaadata... muusika on hea, aga pildiline osa võiks märksa tihedam olla.

* * * * *

Jesus On Extasy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sonne Hagal - Who Has Seen The Wind? (fännivideo)

2008-12-02T11:39:00.006+02:00

Sonne Hagal ja nende jaanuaris ilmunud album «Jordansfrost» on mul juba mitu kuud mängijas ja ikka ei saa küll...

Seal on palju häid laule, aga mõned tõusevad siiski enam esile ja üks neist esiletõusvaist on «Who Has Seen The Wind?». Noh, et kui tervet albumit pole aega kuulata, siis selle loo jaoks ikka aega leiab.

Sõnade autoriks on Christina Rossetti ning kuna need sõnad on juba ammu vabavara, siis panin siia ka luuletuse teksti.

Who Has Seen the Wind?

Who has seen the wind?
Neither I nor you;
But when the leaves hang trembling
The wind is passing through.

Who has seen the wind?
Neither you nor I;
But when the trees bow down their heads
The wind is passing by.

Video on ilmselt fännivideo, aga pole üldse halb... pilt ei sega muusikat, pigem toetab. Õrn ja karge.

* * * * *

Sonne Hagal wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - 5 Jahre (videoklipp)

2008-11-30T15:50:00.004+02:00

Siinolev on parim L'Âme Immortelle videoklipp... vähemasti nende hulgast, mida ma näinud olen. Arvan, et olen kõiki näinud. Ainsaks miinuseks vast see, antud videoklipp pärineb perioodist, mil L'Âme Immortelle eksis gooti metalli umbsele rajale. Kuigi, selle aja lugudest on «5 Jahre» üks parimaid... siin on seda sõgedust ja pinget, mida gooti metalli imalas esteetikas alati napib.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Namenlos

2008-11-27T21:01:00.007+02:00

L'Âme Immortelle

Namenlos

Trisol

Formaat: CD + CDEP
Aeg: 49.02 + 29.01
Ilmus: 25. jaanuar 2008

Lood:

CD 1

Vergessen
1000 Voices
Behind The Light
Bleib
Requiem
Lost
Blutrot
Reborn
Es Tut Mir Leid
Niemals
Jenseits Der Schatten
The Cleansing
Namenlos

CD 2

Erneuerung
When The Sun Has Ceased To Shine
Love Is Lost (Cover Version By Anthoni Jones)
When The Sun Has Ceased To Shine (Cover Version By Spiritual Front)
Es Tut Mir Leid (Cover Version By Steinkind)
Niemals (Cover Version By Sieben)
Requiem (Cover Version By Whispers In The Shadow)
Erinnerung (An Essay By Thomas Sabottka)

Tunnistan, et üsna keeruline on kirjutada sellest albumist ja veel keerulisem on hindamine... olen suisa kuu aega selleks hoogu võtnud. Teen nüüd ära, et saaks teiste asjadega edasi minna.

L'Âme Immortelle on minu jaoks kindlasti oluline bänd, aga ma olen aja jooksul neist kuidagi väsima hakanud. Põhjusi on objektiivseid ja subjektiivseid. Esimeste hulka kuulub vast see, et kui triost sai duo, siis toimus nihkumine kuhugi kitarsemasse suunda, mis mulle niipalju ei meeldi... ah, mis siin hellitada, mõni lugu on ikka suisa armumetall olnud. Teiste põhjuste hulka kuulub aga see, et bänd, mis kunagi oli ainulaadne, on nüüdseks üks paljudest ning tundub, et dueti parimad loomingulised ideed on realiseerunud hoopis kõrvalprojektides.

Aga konkreetsemalt siis duubelalbumist «Namenlos».

Esimene plaat algab lauluga «Vergessen», mis pigem avamänguna mõjub. «1000 Voices» lööb aga kenasti vere käima ja tuletab meelde vanu häid aegu. «Behind The Light» on aga selline laul, mille kohta ei oska ei hästi ega ka halvasti öelda. «Bleib» meenutab pisut sellist tavalist saksakeelset rockki, et lubab justkui...

«Requiem» on aga väga huvitav lugu – esmamulje, et taas miski armumetall, aga see kõik on segatud sedavõrd tüüpiliste L'Âme Immortelle'i kõladega, et võiks asja suisa uueks kvaliteediks nimetada. Noh, et vanasti rõhutati, et bänd ühendab endas süntpopi ja tumeda tantsumuusika... reekviemi-lauluga on nad sellesse kompotti sujuvalt ka armumetalli liitnud. Kõlab ju võikalt? Aga töötab!

Klassikahõnguga «Lost» võtab tuure taas maha, aga «Blutrot» hakkab taas sedasama tempot tõstma, «Reborn» on aga juba päris tempokas tantsukas ning siis tuleb otsa hüsteeriline «Es Tut Mir Leid», mis ilmselgelt üks albumi kõrghetki.

«Niemals» on ballaad, aga selline jõulisemat sorti. «Jenseits Der Schatten» on taas klassikakõlaline vahepala. Ja siis tuleb «The Cleansing», mis on samuti üks albumi kõrghetki... olles samas ehk kõikse kommertslikum. «Namenlos» on aga selline kaeblev finaal.

Minu jaoks moodustavad esimese plaadi telje lood: 1000 Voices – Requiem – Es Tut Mir Leid – The Cleansing. Ülejäänud lood on siiski pigem mördiks, mis seda karkassi katab... kuigi ka selle n-ö mördi seas üsna häid pärle.

Teine plaat koosneb kahest veidrusest, ühest loost ja viiest kaverist.

Algab plaat miski sõnalise kompositsiooniga «Erneuerung». Hea tahtmise korral võin ma saksa keeles juba isegi kergemat ilukirjandust lugeda, aga selle audiopajatuse nautimiseks jäi minu keeleoskusest vajaka.

Järgneb vägagi huvitav laul «When The Sun Has Ceased To Shine» ning siis viis kaverit otsa. Kaverid on väga erineva tasemega, kuigi päris käkk pole neist ükski. Kaverdajatest oli ainus (minu jaoks) tõesti tuntud nimi Sieben ning see on ka selle portsu üks parimaid kavereid. Ilmselt kusagilt kogumikelt on kuhugi ajusoppi jäänud kõmisema ka nimed Spiritual Front ja Steinkind. Nende kaverid polnud samuti pahad. Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks aga Anthoni Jones ja Whispers In The Shadow, sealjuures on viimatimainitu kjuurilik kaver teise plaadi parim lugu üldse.

Plaadi lõpetab aga Thomas Sabottka essee «Erinnerung», mis on (ilmselt) avapajatuse töötlus... ilmselt on, sest taas sai saatuslikuks see keelebarjäär.

Hindeks paneks nelja, aga see neli on igal kuulamisel üha tugevamaks läinud. Samas, ei saa see neli kunagi viieks, sest mida rohkem kuulad, seda rohkem leiad lugusid, mida edasi tõsta. Album on kindlasti tugevam, kui bändi mõni eelmine toode ning tõttöelda taastas mu usu bändi uuemasse loomingusse... samas peaksin ma teiseks plaadiks olevat EP-d põhialbumist isegi huvitavamaks.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Figure In The Mirror (kontsertvideo)

2008-11-26T17:16:00.004+02:00

Loomulikult pole see video miski erilise kvaliteediga, aga...

L'Âme Immortelle oli vanasti lihtsalt parem! Antud video pärineb 2001. aasta treffenilt (kus ma küll ise ei käinud), aga elamus on üsna sarnane järgmisel aastal M'Era Lunal nähtuga.

Kui ma meenutan, et mida laval nägin, võtan arvesse põhjendused pildi ja heli kvaliteedi asjus, siis pole küll põhjust maksimumist madalamt hinnet panna.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nekromantix - Gargoyles Over Copenhagen (videoklipp)

2008-11-11T10:08:00.001+02:00

Olen viimasel ajal üsna palju horrorpunki kuulanud (ilmselt sobib see mu praeguse meeleoluga) ning sestap panen siia ka selle Taani/USA bändi video. Laul võiks ju parem olla, aga video on täitsa muhe.

* * * * *

Nekromantix wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ashbury Heights - Penance (kontsertvideo)

2008-10-12T16:41:00.002+03:00

See jupp pärineb siis selleltsamalt tänavuse treffeni esinemiselt, kuhu ma endast mitteolenevail põhjustel ei jõudnud.

Loomulikult ei hinda ma siin filmitu tehnilist kvaliteeti. Hindan laulu ja laval toimuvat. «Penance» oli/on Saksamaa vastavates klubides räme hitt... aru ma ei saa, miks? Ja ega laval ka suurt midagi ei toimu. Kolm on paras ja aus hinne!

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Din [A] Tod - Tragic Blue (videoklipp)

2008-10-12T14:05:00.005+03:00

Otsisin küll midagi muud, aga avastasin, et vahepeal on YouTube'i ilmunud bändi Din [A] Tod videoklipp laulust «Tragic Blue».

* * * * *

Din [A] Tod wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ja Discogs ning intervjuu.

Ashbury Heights - Three Cheers For The Newlydeads

2008-10-12T00:50:00.013+03:00

Ashbury Heights

Three Cheers For The Newlydeads

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.10
Ilmus: 5. oktoober 2007

Lood:

Bare Your Teeth
Waste Our Love
Smaller
Stormbringer
Derrick Is A Strange Machine
Cry Havoc
Swansong
Illusion
Angora Overdrive
Corsair
Christ
Suicide Anthem
Penance
I Paint Nightscapes
Eternity At An End

Tegelikult tahtsin ma kirjutada nende viimasest plaadist, aga avastasin, et arukas oleks kõigepealt kirjutada siiski selle Rootsi duo esimesest ametlikust albumist.

Ashbury Heights ja nende esikalbum «Three Cheers For The Newlydeads» oli kindlasti üks minu suurimaid muusikalisi avastusi eelmisel aastal. Hoogne, haarav, küüniline ja irooniline. Huvitavad kõlad ja kaasakiskuvad rütmid ning enam kui maitsekas balanseerimine hea maitse piiril.

Albumi esimene lugu on rohkem selline suvaline kraam, aga «Waste Our Love» paneb juba asjad paika. Neljale kiiremale loole järgneb tunduvalt aeglasem «Derrick Is A Strange Machine» ja kohe otsa nende suurim hitt «Cry Havoc».

Albumi üks kõrgpunkte on lood 10–12, vähemasti on minu jaoks. «Corsair», mis petaks ära isegi eestlasest raadiokuulaja, kaasakiskuv «Christ» oma peaegu banaalse, kuid lõikava refrääniga... ning kõige selle otsa siis «Suicide Anthem».

Albumi «Three Cheers For The Newlydeads» peamine miinus on pikkus ja lugude rohkus. Minul kipub küll nii olema, et mitmed head lood jäävad eelpoolmainitud lugude varju. Näiteks «Swansong» ja «Angora Overdrive»... ning need pole ainsad.

Hoolimata ülalmainitud puudusest on albumile «Three Cheers For The Newlydeads» minuarust võimatu panna maksimumist madalamat hinnet. Siiani kahetsen, et ei jõudnud treffenil nende kontserdile, aga Looja nägi, et minu süüd selles polnud...

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

The Tiger Lillies - Down In Hell (kontsertvideo)

2008-10-11T20:57:00.009+03:00

Veel üks videojupp trio The Tiger Lillies etenduselt «7 Deadly Sins» (filmitud 22. aprill 2008). Põhiliselt siis laul «Down In Hell», pluss midagi ette ja midagi taha...

* * * * *

The Tiger Lillies wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.