IAMX - President (videoklipp)

Istun toimetuses... olen tööpäevast nüristunud ning sobran uniselt wõrgus... ja näe!, mingil hetkel meenub mulle üks tore video, mida ma olen üsna mitmel olulisel DVD-l kohanud... kiire käik jutuubi... ja leitud see ongi...

Bändi nimi on IAMX (olen kohanud ka nimekuju I am X) ning laul on «President». Tegu siis albumi «The Alternative» (2006) avalooga.

Mis ma ikka oskan öelda? Vinge on! Mõnus on!!!

* * * * *

IAMX wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

The Sisters Of Mercy @ Rock Café

Nagu kõik korralikud inimesed, käisime ka meie Krafinnaga laupäeval The Sisters Of Mercy kontserdil.

Sai kohtutud praeguste ja ammuste tuttavatega... ning mina ikka imestan mõne tegelase hea mälu üle... et pole üle kümne aasta kohtunud ja ikka tunneb ära ja ütleb tere... nojah, hea nägude mälu ja korralik kasvatus.

Kontserdist meil pilte pole, sest fotokat polnud kaasas ning pole ju ka suurt mõtet pildistada siniseid tulesid ja suitsulaama. Aga rahvas ikka pildistas ja filmis telefonidega ning miski pressifotograaf surus ka oma võimsa toru suisa kitarristi hargi vahele.

Aga olgu, mindud sai siiski bändi pärast ning tuleb tunnistada, et The Sisters Of Mercy ei petnud ootusi. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud miski ülikõva kontserdiga, aga see oli siiski parem kui omal ajal Saksamaal nähtu. Noh, et lood olid äratuntavamad (ilmselt tänu sellele, et kitarr mängis laulu alguses paar tuttavat käiku) ning Andrew Eldritch ei laianud laval.

Eks tegelikult ma mõistan seda laulude tuttavlikkuse probleemi. The Sisters Of Mercy andis ju oma viimase plaadi välja aastal 1993... ning viimane tõeline album ilmus 1990. See on ju peaaegu kakskümmend aastat tagasi ning see paarkümmend aastat pole ka uusi lugusid tulnud. Ma saan bändimeeste (ehk Andrew Eldritchi) probleemidest aru, et ei ole ju mingit huvi mängida paarkümmend aastat neidsamu lugusid. Samas, publik läheb kontserdile eelkõige siiski tuttavaid lugusid kuulama. See lugude võõrikuse ja äratundmise küsimus kerkis ka mitu korda vestlustest üles, eriti inimestega, kes olid oma esimesel The Sisters Of Mercy kontserdil.

Meeldis see, et esitatavad laulud pärinesid kõikidest loomeperioodidest ning ka see, et praktiliselt kõik olulised laulud tehti ka ära. Ei meeldinud aga liialt hevised seaded... noh, et kitarrivingutamist oli pisut liiast. Aga ma saan aru küll, et Andrew Eldritch püüab end iga hinna eest gooti subkultuurist välja juurida ning pürib usinalt staadionirocki vaieldavate väärtuste suunas.

Mõneti tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna.

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The 13th Floor

Sirenia

The 13th Floor

Nuclear Blast

Formaat: CD
Aeg: 42.32
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. The Path To Decay
2. Lost In Life
3. The Mind Maelstrom
4. The Seventh Summer
5. Beyond Life's Scenery
6. The Lucid Door
7. Led Astray
8. Winterborn 77
9. Sirens Of The Seven Seas

Sirenia on pärit Norrast ja on metallibänd ning album «The 13th Floor» peaks olema esimene, mis on tehtud uue naissolistiga. Tütarlapse (artisti)nimeks on Ailyn, pärit on ta Hispaaniast ning oma kodumaal on ta ka tuntud kui ühe reality show osaline.

Tunnistan kohe ja ausalt, et naisvokaaliga gooti metall on minu jaoks üsna tüütu nähtus ning seetõttu on seda kohe ka automaatselt Sirenia. Bändi kiituseks tuleb aga öelda, et nende laulud on vägagi hea hitipotentsiaaliga ning kiita tuleb ka maitsekaid seadeid.

Miinuseks muidugi valitud esteetika. Aga objektiivsem miinus on minu jaoks Ailyni hääle tämber. Normaalse laulmise korral on see tämber üsna meeldiv, kuigi pisut lapsik, aga kui tütarlaps hakkab tegema neid kohustuslikke metallikriiskeid, siis muutub hääl kuidagi iseäranis vastikult kiunuvaks. Ja see kiunuv-vinguv hääl mulle ei meeldi.

Avalugu «The Path to Decay» on korralik hitt, aga sellest ei pea ma pikalt kirjutama, sest alles reedel postitasin ma siiasamasse blogisse selle laulu video. Teine laul «Lost In Life» on vast veelgi hitilikum... võiks öelda, et suisa popplugu ning on sellisena täitsa tore. Võibolla isegi albumi parim lugu!?

«The Mind Maelstrom» on efektne klišeede kogum. «The Seventh Summer» jätkab esimese kolme laulu radadel ning album hakkabki minu jaoks vaikselt tapeediks muutuma. «Beyond Life's Scenery», «The Lucid Door», «Led Astray» ja «Winterborn 77» ei too samuti mingeid muutusi. Üllatuslik on aga lõpulugu «Sirens Of The Seven Seas», mis mõjub kõige eelneva taustal märksa värskema ja meeldivamana.

Hinne olekski selline koolipoisilik kolm, sest midagi otsekui oleks, aga siiski pole see naisvokaaliga metall mu tugevaim külg. Kuulamist ei kahetse, kuid vaevalt võtan ma ette miskeid jõupingutusi, et leida veel mõnda Sirenia toodet.

Ahjaaa! Kuulasin albumi tavaversiooni. On aga olemas veel 500-s tiraažis ilmutatud väljalase, mis kolm lugu pikem... need kolm lugu on: avaloo raadioversioon ning kolmanda ja kaheksanda laulu instrumentaalversioonid.

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - The Wedding (videoklipp)

«The Wedding» on esimene laul bändi Diary of Dreams 13. märtsil ilmunud albumil «(if)».

Kui ma ei eksi, siis on tegu üldse esimese videoklipiga sellelt bändilt. Jah, kontsertvideosid on ja isegi kontsert-DVD on, aga videoklippe minuteada pole.

On tegu esimese videoklipiga, või pole... kokkuvõttes on see vähetähtis, sest laul ise on hea ning video on korralik ja meeleolukas. Kui Diary of Dreams ja nende albumid poleks mulle kohustuslikud, siis see video paneks mind huvituma küll. Kindel viis!

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Eelmise postituse teemadel

Olen kõigist oma blogidest püüdnud raha võimalikult kaugel hoida. Noh, et ei mingeid bännereid ja muud klikijama. Selline on lihtsalt minu valik ning sellega tuleb mu blogide lugejail leppida.

Samas olen ma mõnikord kirjutanud oma blogides toodetest, mis mulle on saadetud. Olen ka teinud reklaami saabuvatele üritustele, kui olen seda vajalikuks pidanud.

Eelmine postitus oli aga lihtsalt ühe ürituse pressiteade... õigemini selle blogi ühe vanema postituse kommentaari pandud pressiteate ümbertrükk. Leidsin, et võin üritusele reklaami teha küll ja asja rohkem esile tõsta, sest seal kommentaariumis polnud see just eriti välja paistev.

Käesoleva postituse mõtteks ongi, et kui mõni kontserte või pidusid korraldav isik või organisatsioon leiab, et minu blogi oleks ka sobiv koht promo tegemiseks, siis andku tulla. Meiliaadressi leiab mu profiilist. Maksma ei lähe see korraldajale midagi, aga ma jätan enesele õiguse promoteate mitteavaldamiseks, kui see kohe üldse ei haaku selle blogi temaatikaga. Samuti jätan ma enesele õiguse parandada saadetud tekstis kirjavead ning lisada lingid ja pildid.

Emilie Autumn rockiklubis Tapper

Reedel, 17. aprillil astub Tallinnas rokiklubi Tapper lavale «The Asylum Tour - The Gate II» tuuri raames Emilie Autumn USA'st. Stiili poolest «viktoriaanliku industriaali» alla liigitatud ning show'de poolest «seksikaks gooti-kabareeks» tituleeritud kontserdid on muutnud Emilie Autumni üheks nõutuimaks alternatiivse elektroonilise muusika artistiks kogu maailmas, millest annavad tunnistust külalisesinemised Leno ja Lettermani jutusaadetes, väljamüüdud tuurid ja figureerimine edetabelite tippudes ning muusikaajakirjade esikaantel. Emilie esineb koos taustabändiga, mis on samas ka tuleneelajatest, silmamoondajatest ja akrobaatidest koosnev näitetrupp, mistõttu meenutab kontsert Broadway produktsiooniga rockshow'd.



Sissepääs kontserdile algab kell 18.00 ja Emilie Autumn astub lavale 20.00. Paaritunnisele kontserdile järgneb autogrammisessioon. Üritus on vanusepiiranguta.

Ansambli Hole laulja Courtney Love'ilt hüüdnime «anarhistlik viiuldaja» saanud Emilie Autumn alustas oma lemmikinstrumendi mängimist juba nelja-aastaselt. Kuus aastat hiljem astus ta Colburni näitekunsti kooli, kus ta oma sõnul kõigi õpetajate meelehärmiks «elas ja toitus ööpäevaringselt tuntud viiuldaja Nigel Kennedy teostest». Viieteistkümneselt võitis Emilie stipendiumi Indiana ülikooli muusikakoolis, kuid lahkus sealt paari aasta pärast, sattudes õppejõududega pahuksisse oma ebatavalise muusikalise väljendumise ja välimuse tõttu. Autumn kandis juba tollal pikki lillaks värvitud juukseid, korsette ja tanksaapaid, mis ilmestasid tema «Opheliac» plaadile järgnenud perioodi. Kodulinna Los Angelesse naastes huvitus Emilie renessansi ja barokiajastu muusikast ning alustas tõsisemalt oma loomingu kirjutamist ja plaadistamist.

Tänaseks on Emilie Autumnil kuus stuudioplaati, tal on oma parfüümisari ning riidekollektsioon ja tema sulest on ilmunud kaks luuleraamatut.

Piletid klubis Tapper toimuvale kontserdile tulevad müüki esmaspäeval, 16. märtsil kell 10.00 kõigis Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades hinnaga 250 krooni. Piiratud koguses 195-krooniseid sooduspileteid müüakse esmaspäevast Tallinnas kaupluses «Lasering» (Pärnu mnt 38) ja klubis «Tapper» (Pärnu mnt 158G).

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Piletilevi

Sirenia - The Path To Decay (videoklipp)

Sirenia on Norra bänd ning laul «The Path To Decay» on käesoleva aasta algul ilmunud albumi «The 13th Floor» avalugu ning oli ka eelmise aasta lõpul ilmunud singli nimilugu.

Antud videoklipp on pandud wõrku plaadifirma poolt just albumi promomise eesmärgiga ning täitsa huvitav oleks teada Eesti autorikaitse ametnike seisukohti selles küsimus. On ju ilmselge, et neil on sel teemal midagi arvata! Et kindlasti tehakse videoklippe ja singleid selleks, et nende pealt raskelt teenida... ja kindlasti ei tehta neid selleks, et promoda artisti ja albumit.

Videoklipi hindest? Keeruline küsimus! Et kust siis läheb piir subjektiivsete kiiksude ja abstraktse objektiivse tõe vahel? Ei meeldi mulle metall... ei meeldi! Iseäranis ei meeldi mulle naisvokaaliga nn gooti metall. Samas, toode oli ju suht-koht korralik jne. Samas, häirisid mind videos paljud asjad, aga ma tean, et sihtgrupp just kõike seda ootab... noh, et mustad küünlad, väänlev tibi, kitaristtide pateetilised poosid, kiriklik koor jne. Subjektiivne kolm oleks küll aus ja õiglane hinne... et siis ma ei läheks liialt konflikti oma maitsega ja samas ei teeks ka bändile liiga.

Ahjaaa, plaadil kõlab see laul kuidagi paremini. Huvitav, et kas on põhjuseks pildi puudumine?

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Encyclopaedia Metallum, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - Butterfly:Dance! (kontsertvideo)

Ootan praegu bändi Diary of Dreams uut albumit ning sestap sobrasin hommikul unise peaga wõrgus, et vaadata, et kas bändi videod on veel üleval. On küll ning selle tõestuseks laulu «Butterfly:Dance!» kontsertvideo.

Laul ise pärineb bändi 2000. aasta albumilt «One Of 18 Angels».

Endal mul pole õnnestunud selle bändi kontserdil olla... kamraadid, kel see on õnnestunud... noh, nad on oma hinnangutes üsna tagasihoidlikud olnud... ei tea... see video saab mult küll maksimumhinde...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Pussybats - Dead By Dawn (videoklipp)

No on hea bänd, on hea lugu ja on ka täitsa hea video. Jah, klišeesid on omajagu, aga tulemus on siiski parem, kui eeskujudeks olnutel...

* * * * *

The Pussybats wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009


Lood:

1. Letzte Instanz - Komm!
2. Morgenstern - Hameln
3. Ensoph - Splendour & Majesty
4. The Pussybats - Back To The Darkness
5. Werktag - sleep
6. Furton - Teufelswerk
7. S:O:A - Dominiert Schwarz
8. Ebene Ungenau - Draw The Line
9. GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
10. Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Loits - Haavad uulitsal (videoklipp)

Olin peaaegu paar nädalat palavikuga külili... kui siis eelmisel nädalal juba pisut parem hakkas, siis sattusin ühel päeval kohalikust MTV-st nägema miskit Eesti videoklippide edetabelit.

Eks suures osas oli see üsna talumatu vaatepilt... tõttöelda pidasingi ma vastu miskid paar-kolmkümmend videot. Üks asjalikke asju, mida ma selles portsus ei näinud, oli Loits ja nende «Haavad uulitsal». Ma ei teagi mitmendaks see video lõpuks jäi, aga ilmselt oli koht madalam, kui asi väärt.

Arvan nimelt, et tegu on ühe kõigi aegade parima Eesti videoga üldse.

* * * * *

Loits wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, Encyclopaedia Metallum, Wikipedia ning Discogs.