Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

And One - Paddy Is My DJ

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008


Lood:

Side A

1. Paddy Is My DJ

Side B

1. Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Terminal Choice - Don't Go

Terminal Choice

Don't Go

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd.
Aeg: 13.14
Ilmus: 16. juuni 2006


Lood:

1. Don't Go
2. It Doesn't Matter
3. Devil Daddy (Bad Mama Remix)

Noh, et mis ma siis selle peale ütlen?

Kui ma bändi Terminal Choice viimati kuulasin, siis oli tegu enam kui elektroonilise albumiga. Singel «Don't Go» kõlas aga hoopis teisiti...

Avalooks olev Yazoo kaver kõlas hirmutavalt kitarselt ning jääb kindlasti alla originaalversioonile. «It Doesn't Matter» kõlas aga kui ühe kuulsa m-tähega hevibändi oigamine.

«Devil Daddy (Bad Mama Remix)» on see lugu, mille pärast singel üldse oma punktid teenib. See tuletab mulle samuti üht ja teist meelde, aga lugu on ülikõva ning sestap ei virise kah.

Samas, ega Terminal Choice pole bänd, mida kitarrivingutamise ja -käristamise pärast kuulata... selleks on ikka muud bändid...

* * * * *

Terminal Choice wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Ashbury Heights - Three Cheers For The Newlydeads

Ashbury Heights

Three Cheers For The Newlydeads

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.10
Ilmus: 5. oktoober 2007


Lood:

1. Bare Your Teeth
2. Waste Our Love
3. Smaller
4. Stormbringer
5. Derrick Is A Strange Machine
6. Cry Havoc
7. Swansong
8. Illusion
9. Angora Overdrive
10. Corsair
11. Christ
12. Suicide Anthem
13. Penance
14. I Paint Nightscapes
15. Eternity At An End

Tegelikult tahtsin ma kirjutada nende viimasest plaadist, aga avastasin, et arukas oleks kõigepealt kirjutada siiski selle Rootsi duo esimesest ametlikust albumist.

Ashbury Heights ja nende esikalbum «Three Cheers For The Newlydeads» oli kindlasti üks minu suurimaid muusikalisi avastusi eelmisel aastal. Hoogne, haarav, küüniline ja irooniline. Huvitavad kõlad ja kaasakiskuvad rütmid ning enam kui maitsekas balanseerimine hea maitse piiril.

Albumi esimene lugu on rohkem selline suvaline kraam, aga «Waste Our Love» paneb juba asjad paika. Neljale kiiremale loole järgneb tunduvalt aeglasem «Derrick Is A Strange Machine» ja kohe otsa nende suurim hitt «Cry Havoc».

Albumi üks kõrgpunkte on lood 10–12, vähemasti on minu jaoks. «Corsair», mis petaks ära isegi eestlasest raadiokuulaja, kaasakiskuv «Christ» oma peaegu banaalse, kuid lõikava refrääniga... ning kõige selle otsa siis «Suicide Anthem».

Albumi «Three Cheers For The Newlydeads» peamine miinus on pikkus ja lugude rohkus. Minul kipub küll nii olema, et mitmed head lood jäävad eelpoolmainitud lugude varju. Näiteks «Swansong» ja «Angora Overdrive»... ning need pole ainsad.

Hoolimata ülalmainitud puudusest on albumile «Three Cheers For The Newlydeads» minuarust võimatu panna maksimumist madalamat hinnet. Siiani kahetsen, et ei jõudnud treffenil nende kontserdile, aga Looja nägi, et minu süüd selles polnud...

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Din [A] Tod - The Sound Of Crash

Din [A] Tod

The Sound Of Crash

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.14
Ilmus: 9. november 2007


Lood:

1. The Sound Of Crash
2. Ephedrine Logic
3. Jean Sans Peur
4. Carol's Fascination
5. Creation Crucifixion
6. Tragic Blue
7. Time Made Dogs Of Us
8. Living Dead
9. Friedberg
10. Buildings (Babylon Rebuilt)
11. Margarita
12. Living Dead (Demo Version)

Din [A] Tod ja nende esikalbum «The Sound Of Crash» oli minul üks eelmise aasta lõpu ja selle aasta alguse suurimaid üllatajaid ja meeldivamaid elamusi.

Kuulsin neid ühel kogumikul ja olin kohemaid kadunud hing... kartes samas, et ega terve album nii hea olla ei saa. Sai ikka küll!

Tegu siis minimaalelektroonikat viljeleva trioga Berliinist, mille liikmed on tunnistanud endi mõjutajate seas ka bändi New Order. Tõsi ta on, et see njuorderlik bass pulseerib nende lugudes ikka enam kui sageli. Samas ei saa bändi kuidagi nimetada miskiks klooniks, sest nende lugudes on palju selliseid asju, mis New Orderi liikmetele ka nende kõige segasemates unenägudes ei viirastuks. Noh, et New Order on siiski XX sajandi 80ndate bänd, Din [A] Tod on aga ilmselgelt XXI sajandi tegija. Ja kui eeskuju on enam-vähem üheselt kitarribänd, siis austaja on ilmne elektroonikakollektiiv. Loomulikult ei maksa New Orderi fännidel tormata nüüd kohe Din [A] Tod albumit otsima, sest pettumus võib olla ränk.

Mina kuulsin mitmes loos ka ühenduse Phillip Boa & The Voodooclub tugevat mõju... kuid põrgu need mõjud...

Kindlasti ei taha ma väita, et Din [A] Tod on ebaoriginaalne ja oma nägu mitteomav bänd. Vastupidi, kui oled mõnda lugu kuulnud, siis tunned ka teised üsna kenasti ära.

Albumi kiituseks tuleb öelda, et tegu on tõelise tervikalbumiga... mis tähendab, et üsna keeruline on mõnda lugu kontekstist välja tõsta või esile tuua. Vast ainult «Ephedrine Logic» ja «Creation Crucifixion». Kõikse erandlikum on vast «Carol's Fascination», mis mõjub ka kõikse optimistlikumalt. Kõige njuorderlikuma loo tiitel läheb aga laulule «Time Made Dogs Of Us».

Sümpaatne on, et albumil pole praktiliselt n-ö täitematerjali. Iga lugu on oma kohta väärt, kuigi mõned jäävad ülitugevate naabrite kõrval siiski pisut kahvatumaks. Aga see on vaid siis, kui võrdled neid omavahel.

Hindeks olev viis ehk ei näitagi albumi tõelist taset, aga ütlen, et tegu on ühe mu uue lemmikbändiga ning kuigi ma olen seda albumit kümne kuu jooksul kuulanud ligi sada korda, ei ole see mind siiani ära tüüdanud. Mulle sobib!

* * * * *

Din [A] Tod wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ja Discogs ning intervjuu.