And One - Paddy Is My DJ

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008


Lood:

Side A

1. Paddy Is My DJ

Side B

1. Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 45

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.58
Ilmus: 17. november 2008


Lood:

1. Treibhaus – Reich mir Deine Hand
2. EnGel des ZoRns – Wenn du mich verletzt
3. Deflection – Faster
4. Illusion Of Light – Ameisenstaat
5. Pleasant Fiction – I See It In Your Eyes
6. Sweet Velvet – Without You
7. Panic Lift – Everything I Have
8. Project Darklands – Machines (Orkus Edit)
9. Dark Creature – Kind der Dunkelheit
10. Life's Decay – Valensky

Antud plaat oli kaasas ajakirja «Orkus» topeltnumbriga, mille kaanel seisis detsember 2008 / jaanuar 2009.

Treibhaus ja nende «Reich mir Deine Hand» on ja hoogne algus kogumikule, et lööb hästi käima, aga samas ei midagi erilist. Järgnev laul «Wenn du mich verletzt», esitajaks EnGel des ZoRns, on aga üks ilgelt tüütu lugu.

Deflection ja nende «Faster» on selline traditsiooniline (ja samas ka himilik) kitarrigootika... pärast tüütut teist lugu mõjub see palsamina, aga ega see midagi silmapaistvat siiski pole.

Järgneb kolm lugu süntpoppi. Kui Illusion Of Light ja Pleasant Fiction on sellised popikamad ja tantsulisemad, siis Sweet Velvet on märksa melanhoolsem.

USAmaine Panic Lift algab ka kenade sündikäikudega, aga laul on hoopis karmima ja masinasema kõlaga. Samasugust skeemi (pehmed kõlad + karm laul) viljeleb ka Project Darklands. Ja tegelikult võib samasse punti panna ka bändi Dark Creature.

Kogumiku lõpetab aga Pariisist pärit Life's Decay. Nende neoklassikasse kalduv laul «Valensky» on vast kõikse omanäolisem lugu plaadil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui unustada tüütu teine lugu, et siis ülejäänu on täitsa kuulatav. Samas, ega ükski lugu ka miski eriline meistriteos polnud. Kuidagi tuim on see kõik. Hindeks kolm, sest pigem on tegu tuima tapeediga. Mõned nimed panin siiski mõttes kõrvataha.

KieTheVez - Non-Binary

KieTheVez

Non-Binary

A Different Drum

Formaat: CD
Aeg: 51.09
Ilmus: 17. juuni 2008


Lood:

1. One World For The Next
2. A Million Days
3. M
4. End Of A Bright Night
5. How Are We Doing Today?
6. Non Compos Mentis
7. Niamh
8. Always A Boy
9. Three
10. Be Alone Together
11. 26

Rootsi synthpop-bänd KieTheVez ilmutas oma eelmise albumi 1997. aastal ning seega võib albumit «Non-Binary» pidada täieõiguslikuks taastulemiseks.

tape a second here and there
flash your camera in the air
get the antidote you never see on tv
if you hide then hide it well
cos you'll never go that last foot
to admit you're ready to change
one world for the next
today

Nii kõlas esimese laulu «One World For The Next» teine salm ning võib öelda, et avalugu annab tooni kõigele järgnevale. Esmapilgul pisut unine kõlapilt, mis laulu arenedes märksa jõulisemaks muutub ning traditsioonilisele synthpopi kõlale lisandub hubane kitarr. Kõik see kokku annab just sellise karge ja põjamaise kõla, mida ma olen harjunud kuulma eelkõige Rootsi elektrooniliste unistajate albumitel.

hello hello - you're still around, you say?
walking like you never heard us
hello hello - how are we doing today?
asking you again and again

See on aga kuidagi väga hingeminev nelik viiendast laulust «How Are We Doing Today?», mis eristub veel ka idamaise kõlapildiga.

come forward and close your eyes
there is no time to be wrong now
you have no choice but to trust your heart
don't stay in the cold and far
you can still fall off the floor and die like her

Aga need viis rida kuuendast laulust «Non Compos Mentis» on jällegi sellised tüüpilised: pigem jaluleajaja, kui nurkavajuja sõnad. Võibolla siin kuivalt lugedes need ehk ei mõjugi, aga plaadil töötavad küll.

can you feel it now
try to understand the past
so unprepared for this
you can see it now
when you're out there on you own
needing nothing or no one

Need read laulust «Always A Boy» näitavad aga kenasti, et lauluteksti jupi tsiteerimine on mõneti mõttetu tegevus: laulu arenedes nende ridade mõte muutub ja muutub öeldule suisa vastupidiseks.

Albumi «Non-Binary» kohta võiks öelda, et küps (süntesaatori)popp ning sellega oleks ka kõik öeldud. Peaks sobima bändi endistele fännidele ning peaks sobima ka pisut laiemale publikule... iseküsimus, et kus see muu publik seda kuuleks..?

* * * * *

KieTheVez wõrgus: põhjalik ametlik koduleht, MySpace (kus on võimalik kuulata selle albumi kuute esimest lugu) ning Discogs.

Emilie Autumn - Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Emilie Autumn

Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Trisol

Formaat: CDEP
Aeg: 39.40
Ilmus: 5. september 2008


Lood:

1. Girls Just Wanna Have Fun
2. Bohemian Rhapsody
3. Girls Just Wanna Have Fun (Harpsichord Rendezvous)
4. Asleep (Live)
5. Mad Girl (Live)
6. Girls Just Wanna Have Fun (Teatime Remix By EA)
7. Girls Just Wanna Have Fun (Asylum Remix By Inkydust)
8. Girls Just Wanna Have Fun (Bad Girl Remix By The Fire)
9. Gentlemen Aren't Nice

Kõigepealt veel pisut faktipuru. Antud EP ilmus esmakordselt 22. augustil ning siis oli tegu limiteeritud (3000 eks) väljaandega, kus plaadiga koos sai ka kontserdipiltidega raamatukese ja T-särgi. Lugude arv on mõlemal väljaandel sama, aga limiteeritul oli viimane lugu peidetud ning remikside ja töötluste pealkirjad ja autorlus oli samuti teistmoodi sõnastatud. Mõlema versiooni alapealkiri on «Double Featured EP» ... misiganes see ka tähendama peaks.

Plaadi nimilugu on «Girls Just Wanna Have Fun», mida originaalis esitas Cyndi Lauper. Vanemad inimesed peaksid originaali mäletama, aga kahtlustan, et antud EP põhikuulajaskonnale ei ütle nimi Cyndi Lauper midagi.

Sellestsamast kaverist on plaadil veel ka klavessiiniga versioon ja kolm remiksi. Viis korda ühte ja sama lugu on ilmselgelt liiast ning ei erine need versioonid üksteisest nüüd ka nii palju.

On veel kaks kaverit: «Bohemian Rhapsody» (originaal: Queen) ja «Asleep» (originaal: The Smiths). Viimatimainitu on kontserversioon, nagu ka originaallugu «Mad Girl». Plaadi lõpetab originaallugu «Gentlemen Aren't Nice».

EP-d kuulates valdavad üsna vastakad tunded. Jah, mulle üldiselt Emilie Autumn meeldib... eraldi võttes meeldivad ka need lood... kuid tervik läheb kuidagi tüütuks. Ühest põhjusest oli juba eespool juttu... noh, et kui ühte laulu viis korda ja sealhulgas veel kolm korda suisa järjest... teiseks põhjuseks oleks vast artisti liigne omanäolisus... et see n-ö viktoriaanlik industriaal on lahe ja omanäoline ja leidlik ja suures koguses tüütu...

Samas tunduks kolm jällegi ebaõiglane hinne, sest kuulamisväärset oli ikka üsna palju... vedel neli oleks vast õiglasem. Parimaks looks peaks ma kaverit laulust «Bohemian Rhapsody» ning tõttöelda ei usu ma isegi, et ma neid sõnu siin kirjutan...

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rezurex - Psycho Radio

Rezurex

Psycho Radio

Fiend Force Records

Formaat: CD
Aeg: 47.16
Ilmus: 29. aprill 2008


Lood:

1. Walk On The Edge
2. Tonight
3. Psycho Radio
4. Graveyard Girl
5. Dead World
6. Zombie Town
7. Blue Kiss
8. Vampira Calling
9. Armageddon
10. Cemetery Tears
11. The Untold
12. Restless
13. Not From Heaven

Rezurex on stiililt õuduspunk (horrorpunk), vähemasti olen ma neid kõikse rohkem kohanud õuduspungi kogumikel. Ja eks viitavad laulude pealkirjadki õuduspungile. Oma osa saavad bändi muusikast aga psychobilly, rockabilly ja isegi surfimusa austajad... tavapungid ja muidu gootikud kah.

«Psycho Radio» on bändi teine album ning sellele on omased kõik õuduspungi head ja vead. Heade asjade alla läheb kirja korralik tempo, kohustuslik kontrabass, pungilik hoog, teatava nihkega tekstid... vigade alla liigitaks pisut pehme laulmismaneeri ja liigse innustumise rockabillyst ja vanast rock'n'rollist. Loomulikult on see heade/vigade loend subjektiivne, sest bänd ei varjagi oma teadlikku innustumist vanast rock'n'rollist.

Pisut pretensioonitu «Walk On The Edge» tõmbab plaadi kohe hästi käima ning kuigi «Tonight» algab ballaadina, ei ole see laul seda mitte... tempo läheb peale introt kohe üles ning kuulaja ongi saanud selle albumi esimese tipploo.

«Psycho Radio» on liialt palju rock'n'roll ja «Graveyard Girl» pole ka eriline tipptegu. «Dead World» on aga vaat, et albumi kõikse parem lugu üldse, seal on kõik see olemas, mille pärast mulle meeldib õuduspunk üldiselt ja Rezurex konkreetselt!

«Zombie Town» ja «Blue Kiss» on laulud, mis ma umbes pooltel kuulamiskordadel edasi tõstan... noh, et pungist pole haisugi, on vaid rockabilly ja rock'n'roll. «Vampira Calling» läheb põhimõtteliselt samas reas edasi, aga sisaldab ka pisut pungirida ning on ülikõva lugu. Ja sellest loost alates enam tagasilööke ei tule...

«Armageddon» – noh, sedavõrd hoogsat ja lustilist maailmalõppu polegi tükk aega kohanud! «Cemetery Tears» kõlab nii, et nagu oleks miski halav gootik leidnud endas naljasoone ning kontrastina tuleb kohe otsa suisa ähvardav «The Untold». «Restless» ja «Not From Heaven» tempot ei langeta ning nõnda põrutabki kuulaja gaas põhjas plaadi lõpuni.

Kuigi albumil on vajakajäämisi, hindan ma seda kõrgelt. Minuarust on tegu ideaalse auto- või bussisõidu muusikaga meie tatises põhjamaises kliimas... selline ehe killuke Los Angelese täiskuud ja tervendav sõõm magusat laibalehka.

* * * * *

Rezurex wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Namenlos

L'Âme Immortelle

Namenlos

Trisol

Formaat: CD + CDEP
Aeg: 49.02 + 29.01
Ilmus: 25. jaanuar 2008


Lood:

CD 1

1. Vergessen
2. 1000 Voices
3. Behind The Light
4. Bleib
5. Requiem
6. Lost
7. Blutrot
8. Reborn
9. Es Tut Mir Leid
10. Niemals
11. Jenseits Der Schatten
12. The Cleansing
13. Namenlos

CD 2

1. Erneuerung
2. When The Sun Has Ceased To Shine
3. Love Is Lost (Cover Version By Anthoni Jones)
4. When The Sun Has Ceased To Shine (Cover Version By Spiritual Front)
5. Es Tut Mir Leid (Cover Version By Steinkind)
6. Niemals (Cover Version By Sieben)
7. Requiem (Cover Version By Whispers In The Shadow)
8. Erinnerung (An Essay By Thomas Sabottka)

Tunnistan, et üsna keeruline on kirjutada sellest albumist ja veel keerulisem on hindamine... olen suisa kuu aega selleks hoogu võtnud. Teen nüüd ära, et saaks teiste asjadega edasi minna.

L'Âme Immortelle on minu jaoks kindlasti oluline bänd, aga ma olen aja jooksul neist kuidagi väsima hakanud. Põhjusi on objektiivseid ja subjektiivseid. Esimeste hulka kuulub vast see, et kui triost sai duo, siis toimus nihkumine kuhugi kitarsemasse suunda, mis mulle niipalju ei meeldi... ah, mis siin hellitada, mõni lugu on ikka suisa armumetall olnud. Teiste põhjuste hulka kuulub aga see, et bänd, mis kunagi oli ainulaadne, on nüüdseks üks paljudest ning tundub, et dueti parimad loomingulised ideed on realiseerunud hoopis kõrvalprojektides.

Aga konkreetsemalt siis duubelalbumist «Namenlos».

Esimene plaat algab lauluga «Vergessen», mis pigem avamänguna mõjub. «1000 Voices» lööb aga kenasti vere käima ja tuletab meelde vanu häid aegu. «Behind The Light» on aga selline laul, mille kohta ei oska ei hästi ega ka halvasti öelda. «Bleib» meenutab pisut sellist tavalist saksakeelset rockki, et lubab justkui...

«Requiem» on aga väga huvitav lugu – esmamulje, et taas miski armumetall, aga see kõik on segatud sedavõrd tüüpiliste L'Âme Immortelle'i kõladega, et võiks asja suisa uueks kvaliteediks nimetada. Noh, et vanasti rõhutati, et bänd ühendab endas süntpopi ja tumeda tantsumuusika... reekviemi-lauluga on nad sellesse kompotti sujuvalt ka armumetalli liitnud. Kõlab ju võikalt? Aga töötab!

Klassikahõnguga «Lost» võtab tuure taas maha, aga «Blutrot» hakkab taas sedasama tempot tõstma, «Reborn» on aga juba päris tempokas tantsukas ning siis tuleb otsa hüsteeriline «Es Tut Mir Leid», mis ilmselgelt üks albumi kõrghetki.

«Niemals» on ballaad, aga selline jõulisemat sorti. «Jenseits Der Schatten» on taas klassikakõlaline vahepala. Ja siis tuleb «The Cleansing», mis on samuti üks albumi kõrghetki... olles samas ehk kõikse kommertslikum. «Namenlos» on aga selline kaeblev finaal.

Minu jaoks moodustavad esimese plaadi telje lood: 1000 Voices – Requiem – Es Tut Mir Leid – The Cleansing. Ülejäänud lood on siiski pigem mördiks, mis seda karkassi katab... kuigi ka selle n-ö mördi seas üsna häid pärle.

Teine plaat koosneb kahest veidrusest, ühest loost ja viiest kaverist.

Algab plaat miski sõnalise kompositsiooniga «Erneuerung». Hea tahtmise korral võin ma saksa keeles juba isegi kergemat ilukirjandust lugeda, aga selle audiopajatuse nautimiseks jäi minu keeleoskusest vajaka.

Järgneb vägagi huvitav laul «When The Sun Has Ceased To Shine» ning siis viis kaverit otsa. Kaverid on väga erineva tasemega, kuigi päris käkk pole neist ükski. Kaverdajatest oli ainus (minu jaoks) tõesti tuntud nimi Sieben ning see on ka selle portsu üks parimaid kavereid. Ilmselt kusagilt kogumikelt on kuhugi ajusoppi jäänud kõmisema ka nimed Spiritual Front ja Steinkind. Nende kaverid polnud samuti pahad. Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks aga Anthoni Jones ja Whispers In The Shadow, sealjuures on viimatimainitu kjuurilik kaver teise plaadi parim lugu üldse.

Plaadi lõpetab aga Thomas Sabottka essee «Erinnerung», mis on (ilmselt) avapajatuse töötlus... ilmselt on, sest taas sai saatuslikuks see keelebarjäär.

Hindeks paneks nelja, aga see neli on igal kuulamisel üha tugevamaks läinud. Samas, ei saa see neli kunagi viieks, sest mida rohkem kuulad, seda rohkem leiad lugusid, mida edasi tõsta. Album on kindlasti tugevam, kui bändi mõni eelmine toode ning tõttöelda taastas mu usu bändi uuemasse loomingusse... samas peaksin ma teiseks plaadiks olevat EP-d põhialbumist isegi huvitavamaks.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Tiger Lillies - Seven Deadly Sins

The Tiger Lillies

Seven Deadly Sins

Misery Guts

Formaat: CD
Aeg: 49.24
Ilmus: 7. juuli 2008


Lood:

1. Adam And Steve
2. Gluttony
3. Hearts Of Doves (Pride)
4. Lust
5. Life Is Mean (Greed)
6. Envy
7. Angry
8. Baby's Dead
9. Knock You About
10. Down In Hell
11. Know What It Means

Panin ühel õhtul kodus selle albumi mängima ning Krafinna küsis, et kust need hääled tulevad. Mõne aja pärast tuvastas ta, et ikkagi muusika! Seejärel leidis juba, et täitsa hea, kuigi päris sõge.

Tegu oli lauluga «Lust», mille sõnadeks:

You want to fuck the world the heat between your legs
It burns so hot it will explode like a powder keg
You want to open wide every object of desire
Only when your lust's fulfilled will you put out the fire
Then when you have had your fill new objects of desire
Will keep the grasping monkey greedy and on fire
So you gasp and gobble and greedily consume
Satan licks his lips 'cos you will be his soon
That cock is never big enough or that pair of tits
If only they were bigger still then that would be it

Miks just see laul? Noh, et on selline Suur Idee, et paned uue plaadi peale ja kuulad prooviks neljandat lugu, et neljas lugu peaks andma albumist vägagi ausa ettekujutuse. Andiski!

Ma ei saa väita, et The Tiger Lillies oleks minu jaoks tundmatu ühendus. Olen neid kunagi ammu kuulanud, aga siis ei sobinud ning ma unustasin nad sujuvalt.

Nüüd siis taaskohtumine ja album «Seven Deadly Sins». Ma ei saaks öelda, et oleks kohemaid sellest kohtumisest heldinud. Alguses liikus mõte ikkagi kolme suunas, aga laulud jäid kummitama, painama ning kinkisid isegi mõned sõgedad unenäod. Nelja teenib «Seven Deadly Sins» siiski auga välja...

Albumi kõik laulud pärinevad bändi etendusest «7 Deadly Sins» ning seetõttu kirjutatakse ka albumi nimi sageli numbriga, mis pole küll korrektne.

Album «Seven Deadly Sins» ei erine oluliselt sellest, mida ma bändist varem olin kuulnud... et ikka see porgandihäälne laul ja sõgedad rütmid. Punkkabaree on täitsa õige määratlus kõige selle kohta. On ka öeldud tume kabaree ning asja võib iseloomustada ka õuduskabareena. Kõik kolm määratlust oleks üsna täpsed... iseküsimus, et mida eestikeelses kultuuriruumis üldse mõistetakse sõna «kabaree» all..?

* * * * *

The Tiger Lillies wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Jesus On Extasy - Beloved Enemy

Jesus On Extasy

Beloved Enemy

E-Wave

Formaat: CD
Aeg: 53.52
Ilmus: 2. mai 2008


Lood:

1. Beloved Enemy
2. Change The World
3. Direct Injection
4. Stay With Me
5. Stuck
6. Break You Apart
7. Lies
8. The Last Day Of My Life
9. You Don't Know Anything
10. Dead Presidents
11. Falling
12. Church Of Extasy
13. Sometimes

Kuulsin albumi «Beloved Enemy» nimilugu ühel kogumikul ning see tundus piisavalt huvitav. Otsustasin, et kui album ilmub, et siis võtan selle ka maha. Album ilmus mai alguses ning esmasel läbikuulamisel sai selgeks, et treffenil ma selle nimel ei pinguta, et neid vaatama/kuulama minna.

Treffen, sealsed elamused ja vahepeal hangitud plaadid, viisid bändi Jesus On Extasy meelest, aga kusagil suve lõpul kuulasin albumit taas. Oli ja ei olnud. Praegu kirjutamisel mängib siis ilmselt viiendat korda. Muljed on ja ei ole kah!

Albumi «Beloved Enemy» plussiks on hoog ja haaravus. Album hakkab hoogsalt peale ja ega tempo maha vajugi, kuigi on ka pisut rahulikumaid lugusid. Haaravuse all pean silmas seda, et klahvpillide ja kitarride käigud on sellised, mis panevad kohe jala tatsuma ning tahtmise edasi kuulata.

Miinusteks on aga, et seesamune haaravus saavutatakse üsna labaste ja suisa klišeelike nippidega. Tulemuseks, et kusagil poole plaadi peal hakkab see kõik juba tüütama. Ei saa öelda, et tagumise poole lood oleks kuidagi kehvemad, et kui lugusid läbisegi mängida, siis tüütavad hoopis teised lood. EP-na oleks hinne kindlasti pall kõrgem.

Kui tumedas subkultuuris sobib nii öelda, siis nimetaksin albumit «Beloved Enemy» ideaalseks autosõidu tapeediks. Jah, kindlasti oleks ma oma hinnangutes leebem, kui ma oleks nii veerand sajandit noorem.

Hilisem lisandus: Selgus, et seesama album esineb ka duubelplaadi kujul... et miksid ja versionid lisaks. Kuna juba põhialbum oli tervikuna tüütu, siis ei hakka duubelversiooniga vaeva nägema.

* * * * *

Jesus On Extasy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Birthday Massacre - Looking Glass

The Birthday Massacre

Looking Glass

Metropolis Records

Formaat: CDEP
Aeg: 32.27
Ilmus: 6. mai 2008


Lood:

1. Looking Glass
2. Falling Down (Crawling Pulse Mix By theSTART)
3. Shiver
4. Red Stars (Lukewarm Lover Mix By Il Attire)
5. Nowhere (Instrumental)
6. Red Stars (Space Lab Mix By Dean Garcia)
7. Weekend (NYC77 Mix By Dave Oglivie & Matthew Moldowan)
8. I Think We're Alone Now
9. Looking Glass (Video)

EP «Looking Glass» sobib kas juhukuulujale või siis bändi The Birthday Massacre padufännile. Mina ei kuulu kumbagi gruppi ning sellest tulenevalt siis ka rahulolematus ja hinne.

Ei, The Birthday Massacre meeldib mulle väga ning nende albumit «Violet» (2004) pean ülikõvaks saavutuseks... kahjuks on see album minu jaoks ka bändi etalon ning seetõttu mõjus EP «Looking Glass» ikka üsna võõrikult. Olgu, ma annan aru, et EP pole album ning EP-sse tuleb suhtuda kuidagi teisiti.

Alustaks siis plaadi algusest...

Esimene lugu on «Looking Glass», hitimaiguline laul albumilt «Walking With Strangers» (2007) ning eks selle pärast ka antud EP tehti. Samalt albumilt pärinevad ka kõikide remiksitid lugude algversioonid.

Remikside taset on mul raske hinnata, sest theSTART ja Il Attire on minu jaoks tundmatud bändid. Il Attire tehtu jättis mulle sümpaatsema mulje, aga siin pigem põhjuseks see, et «Red Stars» meeldib mulle ka originaalina rohkem kui «Falling Down». Ka Dean Garcia tehtu meeldis mulle rohkem kui Dave Oglivie ja Matthew Moldowani tehtu, aga siin on samuti mängus pigem see originaalversioonide meeldimus.

Lisaks hitile ja neljale remiksile on EP-l ka veel kolm veidrust: seniilmumata «Shiver», lauluta «Nowhere» (huvitav, et kus see lauluga oli, mitte ei meenu) ja kaver laulust «I Think We're Alone Now». Kaveri algversiooni 1967. aastast pole ma kuulnud, samuti pole ma kuulnud mitmeid hilisemaid kavereid sellestsamast loost... tundub, et ei tahagi...

Eraldi boonusena veel ka laulu «Looking Glass» videoklipp.

Hinne kolm tuleb just selle eest, et mulle on tohutult vastukarva EP «Looking Glass» teatav kerglane kõla ja üleüldine häppilisus. Mäletan, et esimesel kuulamisel üle avaloo vastu ei pidanudki, hiljem on nahk paksemaks läinud, aga erilist elamust pole ikka saanud. Kuulatav ja huvitav, kuid mitte kuigi hea.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Vampirefreaks, Wikipedia ja Discogs.

Extreme Traumfänger 7

Sampler

Extreme Traumfänger 7

UpScene

Formaat: CD
Aeg: 79.27
Ilmus: 7. märts 2008


Lood:

1. Qntal - Departir
2. Kirlian Camera - No One Remained
3. Unheilig - Sei Mein Licht
4. Staubkind - Wenn Du Schlafst
5. Christian Death - Angels And Drugs
6. Arcana - Incisible Motions
7. Din [A] Tod - Carol's Fascination
8. Miriam - I Look Around
9. James D. Stark - Ready
10. John Alexander Ericson - Sophia In Another Country
11. Chandeen - Welcome The Still
12. Untoten - Das Kabinett
13. Irrlicht - Bilderbuch
14. Sepia - Melancholie
15. Stillste Stund - Tiefenritt
16. In My Rosary - Just Like You
17. Ext!ze - La Ballerine Est Morte

Kogumik nagu kogumik ikka! On tuntuid esitajaid, on tundmatuid. On häid lugusid, on viletsamaid... õnneks ühtegi päris vastikut pole. Leidsin ka mõned uued nimed ja muutsin arvamust mõnest esitajast.

Qntal, Kirlian Camera ja Christian Death olid kindlad nimed ning ei valmistanud nad ka seekord pettumust.

Din [A] Tod on vinge uus tegija, aga ise oleks nende esikalbumilt valinud mõne teise loo. Ei, «Carol's Fascination» pole paha lugu, aga jätab bändist lihtsalt ühekülgse ja liialt njuorderliku mulje

Irrlicht muutus minu jaoks millekski enamaks kui lihtsalt nimi. Samuti kavatsen ma süvendada omi teadmisi teemal Stillste Stund.

Huvitavalt melanhoolne oli James D. Stark ja meelde jäi ka pisut nikkeivilik John Alexander Ericson. Mõlemalt mehelt tahaks rohkem lugusid kuulda.

Kogumiku kõrghetk oli siiski In My Rosary ja nende kaver loost «Just Like You». Originaalis esitas seda Derrière Le Miroir, mis oli In My Rosary kõrvalprojekt. Mulle meeldis juba originaalversioon, aga kaver on veelgi vingem!

Kogumiku ainukeseks miinuseks on tõsiasi, et seda pole kuigi mõnus järjest kuulata, sest tegu on stiililiselt kirju valikuga, mis ei moodusta uut tervikut. Ilmselt ka kõige avarama maitsega kuulaja kerib mitu lugu edasi, sest mõned asjad lihtsalt ei haaku omavahel. Eraldi võttes pole lugudel aga viga midagi ning silmaring saab samuti avardatud.