19.6.09

Ladytron @ Rabarock 2009

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.



Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!


* * * * *


Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

16.6.09

Kosmikud @ Rabarock 2009

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?



Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.



Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.



Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.


* * * * *


Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...



Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.



Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.


* * * * *


Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

15.6.09

Rabarock 2009

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.



Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...



Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!


* * * * *


Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna

11.6.09

Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:
  1. The Second Coming
  2. Forever True
  3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
  4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
  5. Body And Soul
  6. Over The Hills And Far Away
  7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
  8. Voices (Short)


Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.


* * * * *


Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

9.6.09

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:
  1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
  2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
  3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
  4. While The Devil Laughs
  5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
  6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)


Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.


* * * * *


Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.