Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Judgement

L'Âme Immortelle

Judgement

Trisol

Formaat: MCD
Aeg: 16.26
Ilmus: 29. juuni 2001


Lood:

1. Judgement (Club Edit)
2. Redemption (Exclusive Track)
3. Rearranging (Nox Remix)
4. Judgement (Album Version)
5. Final Oath (Demo Song 97)

Mini-CD (või oleks õigem öelda maksi-singel) «Judgement» on omamoodi lisanduseks 2001. aasta alguses ilmunud albumile «Dann Habe Ich Umsonst Gelebt», sest just sealt pärinevad laulud «Judgement» ja «Rearranging».

Plaati alustab nimiloo klubilisem ja tantsulisem versioon, remiksijaks L'Âme Immortelle ise. Kui võrrelda seda neljanda loona oleva albumiversiooniga, siis võiks öelda, et ega eriti vahet pole.

Teiseks looks olev eksklusiivne ja tantsuline «Redemption» on üks peamisi põhjusi, miks antud mini-CD oluline on. «Rearranging», mida on remiksinud Siechtum, on vägagi tõsine tükk. Demo «Final Oath» on samuti tihke ja agressiivne lugu.

Kõikse kummalisem ongi, et mulle meeldivad kõik lood peale nimiloo ja selle remiksi... oleks singel koosnenud vaid lugudest 2, 3 ja 5... siis oleks siit kindlasti maksimumhinne tulnud.

«Judgement» lihtsalt on laul, mille võlu jääb mulle hoomamatuks... kuigi, klubiline variant juba peaaegu on...

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Emilie Autumn - Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Emilie Autumn

Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Trisol

Formaat: CDEP
Aeg: 39.40
Ilmus: 5. september 2008


Lood:

1. Girls Just Wanna Have Fun
2. Bohemian Rhapsody
3. Girls Just Wanna Have Fun (Harpsichord Rendezvous)
4. Asleep (Live)
5. Mad Girl (Live)
6. Girls Just Wanna Have Fun (Teatime Remix By EA)
7. Girls Just Wanna Have Fun (Asylum Remix By Inkydust)
8. Girls Just Wanna Have Fun (Bad Girl Remix By The Fire)
9. Gentlemen Aren't Nice

Kõigepealt veel pisut faktipuru. Antud EP ilmus esmakordselt 22. augustil ning siis oli tegu limiteeritud (3000 eks) väljaandega, kus plaadiga koos sai ka kontserdipiltidega raamatukese ja T-särgi. Lugude arv on mõlemal väljaandel sama, aga limiteeritul oli viimane lugu peidetud ning remikside ja töötluste pealkirjad ja autorlus oli samuti teistmoodi sõnastatud. Mõlema versiooni alapealkiri on «Double Featured EP» ... misiganes see ka tähendama peaks.

Plaadi nimilugu on «Girls Just Wanna Have Fun», mida originaalis esitas Cyndi Lauper. Vanemad inimesed peaksid originaali mäletama, aga kahtlustan, et antud EP põhikuulajaskonnale ei ütle nimi Cyndi Lauper midagi.

Sellestsamast kaverist on plaadil veel ka klavessiiniga versioon ja kolm remiksi. Viis korda ühte ja sama lugu on ilmselgelt liiast ning ei erine need versioonid üksteisest nüüd ka nii palju.

On veel kaks kaverit: «Bohemian Rhapsody» (originaal: Queen) ja «Asleep» (originaal: The Smiths). Viimatimainitu on kontserversioon, nagu ka originaallugu «Mad Girl». Plaadi lõpetab originaallugu «Gentlemen Aren't Nice».

EP-d kuulates valdavad üsna vastakad tunded. Jah, mulle üldiselt Emilie Autumn meeldib... eraldi võttes meeldivad ka need lood... kuid tervik läheb kuidagi tüütuks. Ühest põhjusest oli juba eespool juttu... noh, et kui ühte laulu viis korda ja sealhulgas veel kolm korda suisa järjest... teiseks põhjuseks oleks vast artisti liigne omanäolisus... et see n-ö viktoriaanlik industriaal on lahe ja omanäoline ja leidlik ja suures koguses tüütu...

Samas tunduks kolm jällegi ebaõiglane hinne, sest kuulamisväärset oli ikka üsna palju... vedel neli oleks vast õiglasem. Parimaks looks peaks ma kaverit laulust «Bohemian Rhapsody» ning tõttöelda ei usu ma isegi, et ma neid sõnu siin kirjutan...

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Namenlos

L'Âme Immortelle

Namenlos

Trisol

Formaat: CD + CDEP
Aeg: 49.02 + 29.01
Ilmus: 25. jaanuar 2008


Lood:

CD 1

1. Vergessen
2. 1000 Voices
3. Behind The Light
4. Bleib
5. Requiem
6. Lost
7. Blutrot
8. Reborn
9. Es Tut Mir Leid
10. Niemals
11. Jenseits Der Schatten
12. The Cleansing
13. Namenlos

CD 2

1. Erneuerung
2. When The Sun Has Ceased To Shine
3. Love Is Lost (Cover Version By Anthoni Jones)
4. When The Sun Has Ceased To Shine (Cover Version By Spiritual Front)
5. Es Tut Mir Leid (Cover Version By Steinkind)
6. Niemals (Cover Version By Sieben)
7. Requiem (Cover Version By Whispers In The Shadow)
8. Erinnerung (An Essay By Thomas Sabottka)

Tunnistan, et üsna keeruline on kirjutada sellest albumist ja veel keerulisem on hindamine... olen suisa kuu aega selleks hoogu võtnud. Teen nüüd ära, et saaks teiste asjadega edasi minna.

L'Âme Immortelle on minu jaoks kindlasti oluline bänd, aga ma olen aja jooksul neist kuidagi väsima hakanud. Põhjusi on objektiivseid ja subjektiivseid. Esimeste hulka kuulub vast see, et kui triost sai duo, siis toimus nihkumine kuhugi kitarsemasse suunda, mis mulle niipalju ei meeldi... ah, mis siin hellitada, mõni lugu on ikka suisa armumetall olnud. Teiste põhjuste hulka kuulub aga see, et bänd, mis kunagi oli ainulaadne, on nüüdseks üks paljudest ning tundub, et dueti parimad loomingulised ideed on realiseerunud hoopis kõrvalprojektides.

Aga konkreetsemalt siis duubelalbumist «Namenlos».

Esimene plaat algab lauluga «Vergessen», mis pigem avamänguna mõjub. «1000 Voices» lööb aga kenasti vere käima ja tuletab meelde vanu häid aegu. «Behind The Light» on aga selline laul, mille kohta ei oska ei hästi ega ka halvasti öelda. «Bleib» meenutab pisut sellist tavalist saksakeelset rockki, et lubab justkui...

«Requiem» on aga väga huvitav lugu – esmamulje, et taas miski armumetall, aga see kõik on segatud sedavõrd tüüpiliste L'Âme Immortelle'i kõladega, et võiks asja suisa uueks kvaliteediks nimetada. Noh, et vanasti rõhutati, et bänd ühendab endas süntpopi ja tumeda tantsumuusika... reekviemi-lauluga on nad sellesse kompotti sujuvalt ka armumetalli liitnud. Kõlab ju võikalt? Aga töötab!

Klassikahõnguga «Lost» võtab tuure taas maha, aga «Blutrot» hakkab taas sedasama tempot tõstma, «Reborn» on aga juba päris tempokas tantsukas ning siis tuleb otsa hüsteeriline «Es Tut Mir Leid», mis ilmselgelt üks albumi kõrghetki.

«Niemals» on ballaad, aga selline jõulisemat sorti. «Jenseits Der Schatten» on taas klassikakõlaline vahepala. Ja siis tuleb «The Cleansing», mis on samuti üks albumi kõrghetki... olles samas ehk kõikse kommertslikum. «Namenlos» on aga selline kaeblev finaal.

Minu jaoks moodustavad esimese plaadi telje lood: 1000 Voices – Requiem – Es Tut Mir Leid – The Cleansing. Ülejäänud lood on siiski pigem mördiks, mis seda karkassi katab... kuigi ka selle n-ö mördi seas üsna häid pärle.

Teine plaat koosneb kahest veidrusest, ühest loost ja viiest kaverist.

Algab plaat miski sõnalise kompositsiooniga «Erneuerung». Hea tahtmise korral võin ma saksa keeles juba isegi kergemat ilukirjandust lugeda, aga selle audiopajatuse nautimiseks jäi minu keeleoskusest vajaka.

Järgneb vägagi huvitav laul «When The Sun Has Ceased To Shine» ning siis viis kaverit otsa. Kaverid on väga erineva tasemega, kuigi päris käkk pole neist ükski. Kaverdajatest oli ainus (minu jaoks) tõesti tuntud nimi Sieben ning see on ka selle portsu üks parimaid kavereid. Ilmselt kusagilt kogumikelt on kuhugi ajusoppi jäänud kõmisema ka nimed Spiritual Front ja Steinkind. Nende kaverid polnud samuti pahad. Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks aga Anthoni Jones ja Whispers In The Shadow, sealjuures on viimatimainitu kjuurilik kaver teise plaadi parim lugu üldse.

Plaadi lõpetab aga Thomas Sabottka essee «Erinnerung», mis on (ilmselt) avapajatuse töötlus... ilmselt on, sest taas sai saatuslikuks see keelebarjäär.

Hindeks paneks nelja, aga see neli on igal kuulamisel üha tugevamaks läinud. Samas, ei saa see neli kunagi viieks, sest mida rohkem kuulad, seda rohkem leiad lugusid, mida edasi tõsta. Album on kindlasti tugevam, kui bändi mõni eelmine toode ning tõttöelda taastas mu usu bändi uuemasse loomingusse... samas peaksin ma teiseks plaadiks olevat EP-d põhialbumist isegi huvitavamaks.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.