Darkland Fire tulekul

MTÜ Tumemaine Tuli esitleb

neofolk / dark folk / industrial festival
DARKLAND FIRE
Rakvere Rahvamajas

10.12.2010
industrial õhtu

Job Karma
(Poola, cinematic transambient / postindustrial)
koduleht ja MySpace

Gerechtigkeits Liga
(Saksamaa, old school industrial)
MySpace

Flint Glass
(Prantsusmaa, cinematic dark electronica)
koduleht ja MySpace

Against The Day
(Eesti, drone ambient)
koduleht

11.12.2010
neofolk / dark folk õhtu

Sieben
(Suurbritannia, neofolk / neoclassical)
koduleht ja MySpace

:Of The Wand And The Moon:
(Taani, neofolk / dark folk)
koduleht ja MySpace

Solblot
(Rootsi, experimental folk)
koduleht ja MySpace

Festival DARKLAND FIRE on Rakvere PÖFFi kinematograafilise muusika eriprogramm.


Uksed mõlemal õhtul kl 20.00.


Piletid
kuni 21.10.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 285 EEK / 18,2 EUR
22.10 – 9.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 395 EEK / 25,3 EUR
10.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis 500 EEK / 32 EUR

e-pileti ostmiseks täpsema info saamiseks saada meil darklandfire@gmail.com

Festivali ajal ja ukselt 2 õhtu pilet 500 EEK / 32 EUR ja ühe õhtu pilet 300 EEK / 20 EUR

Festivali koduleht


Palun levitage sõna maal, õhus ja merel ning muidugi tulge ise ka kohale!

Rabarock 2009

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.



Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...



Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!

* * * * *

Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna

Body Machine Body

Et nüüd on see siis möödas, aga tahaks loota, et mitte jäädavalt... et ehk tuleb ka teine ja kolmas ja neljas ja...

Jõudsime Krafinnaga Tallinna üsna õhtul, ajasime jeebu sõprade õue, tahenesime pisut, rüüpasime ühe-kaks džinni toonikuga ning oligi aeg teele asuda. Tekkis küll väike tõrge transpordiga, et kui kõik ülejäänud olid taksosse roninud, siis mina enam mahtunud, et üks jalg ja saabas jäi ikka välja, proovi kuidas tahad... tuli siis teine takso kutsuda ja järele sõita.

Kohale jõudnuna kohtusime esimese kamraadiga juba uksetaga ning siis järgmisega jne. Kuigi kõiki kamraade oli tore näha, oli see siiski vaid boonus... muusika oli see, mille pärast eelkõige läksime. Alljärgnevalt siis lühimuljed esinejatest...

Lip Service
Kui kohale jõudsime, siis olid nemad juba laval. Õuest tulnuna tundus see alguses täitsa tore, aga samas ei köitnud see siiski piisavalt. Kuna meil oli kodutöö tegemata, siis polnud me kumbki seda kampa varem kuulnud. Minu mulje oli liialt laialivalguv ja takkajärgi mul ausaltöelda arvamus selle Rootsi kollektiivi kohta puudub.

STandART
Ootused olid ehk pisut suured, aga üldiselt meeldis. Kinnitust sai aga veel rohkem see arvamus, et antud Läti bändi peamine puudus on see n-ö oma konks, et mis teeks nad meeldejäävaks ja paugupealt äratuntavaks. Aga paremad lood võtsid saapa tatsuma küll.

Machine Park
See oli midagi minule... selline räme EBM. Tõsi, pikemas plaanis hakkasid mind pisut häirima aeg-ajalt sissepeksvad hardcore tehnot meenutavad käigud... et see natuke peletas. Mulle meeldib siiski selline tummisema kõlaga kraam. Samas, naha sai märjaks küll... järelikult läks asja ette. Tüübid ise nägid ka väga mõnusad välja... süda läks neid nähes kohe soojaks.

Suicidal Romance
Kuna eelmine bänd vanamehe pisut võhmale võttis, siis kohalike tegijate algus läks taastumisele ja muidulebotamisele baaris. Eks ühe kõrvaga kuulasin ikka ja kuna plaati on omajagu kuulatud, siis tulid ka laulud tuttavad ette. Kolm-neli viimast lugu sai siiski saalist vaadatud. Hea asi, aga päris minu maitse pole. Huvitav on see, et laval mind ärritab antud bändi mees- ja naisvokaali kontrast... plaadil see miskipärast ei ärrita.

Rosewater
Sellest Läti bändist on paljud kamraadid juba mitu aega üsna kiitvalt seletanud. Pärast laupäeva mõistan ma neid ja olen solidaarne! Ütleks, et see oli antud õhtu esimene kõrghetk... et ikka väga tegija. Bänd pole just päris minu maitse, aga esituse veenvus lõi kiirelt vere ja jalad käima, et võimaluse avanedes vaataks neid laval veel.

Militant Cheerleaders On The Move
Tegu oli ainsa bändiga, mida ma varem livena näinud olin ning sellest tulenevalt olid ootused antud Rootsi bändi asjus ikka väga kõrged. Saali minnes avastasin, et duo asemel on laval hoopis kvartett ning asi kõlab veelgi paremini. Nii subjektiivselt kui ka objektiivselt võib väita, et selle õhtu menukaim esitus... rahva tihedus saalis oli kõikse suurem ning ükskõikseid persoone silma ei hakanud. Isiklikult ütleks veel ka, et oli see muu mis oli, aga «Lover» niitis lõplikult.

Ordo Rosarius Equilibrio
Plaatidelt kuulduna pole see Rootsi apokalüptiline folk mind kunagi jäägitult haaranud, aga see mis lavalt saali tulvas, see oli võimas! Iseäranis märgiks ära muidugi loo «Can You Hear The Devils Laughing? (Or Is It Just Me)», mis tekitas tunde, et nagu viibiks ma ühe toreda filmi orgiastseenis. Ainus miinus oli minupoolne: olin omajagu väsinud ja selg ka pisut tuikas ning sestap tuli ordukate esinemise tagumist otsa mul nautida hoopis baari diivanil.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et väga asjalik üritus oli. Lummav ju, et ei olnud mitte ühtegi halba bändi ja et publik teadis täpselt miks nad kohal on! Kiitust väärib ka asjaolu, et ajakavast peeti vägagi täpselt kinni, et suisa masinavärk, et üritus oli oma nime väärt. Austus ja tänu esinejatele ja eriti organisaatoritele, kes võimatu võimalikuks tegid.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Ürituse muljeid leiab ka siit ja siit ning siit leiab portsu pilte.
Hilisema lisandusena märgiks, et pilte saab näha ka siin, siin ja siin.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Body Machine Body

Olen üritusest juba kirjutanud ning seda on ka mujal tehtud, isegi Hommikutelevisioonis olevat juttu tehtud, aga olulistest asjadest tuleb ikka ja jälle kirjutada.



Üldiselt on nõnda, et kes siinolevat blogi on lugemisväärseks pidanud, et neile peaks ka Body Machine Body meeltmööda üritus olema.

Igatahes võib klõpsata plakatile või klõpsida allpool olevaid linke ja sealt muusikalisi näiteid kuulata... noh, et kui nimed midagi ei ütle...

Igatahes olen mina laupäeval kohal, sest usun, et tegu on käesoleva aasta muusikalise ja subkultuurse suursündmusega.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Emilie Autumn rockiklubis Tapper

Reedel, 17. aprillil astub Tallinnas rokiklubi Tapper lavale «The Asylum Tour - The Gate II» tuuri raames Emilie Autumn USA'st. Stiili poolest «viktoriaanliku industriaali» alla liigitatud ning show'de poolest «seksikaks gooti-kabareeks» tituleeritud kontserdid on muutnud Emilie Autumni üheks nõutuimaks alternatiivse elektroonilise muusika artistiks kogu maailmas, millest annavad tunnistust külalisesinemised Leno ja Lettermani jutusaadetes, väljamüüdud tuurid ja figureerimine edetabelite tippudes ning muusikaajakirjade esikaantel. Emilie esineb koos taustabändiga, mis on samas ka tuleneelajatest, silmamoondajatest ja akrobaatidest koosnev näitetrupp, mistõttu meenutab kontsert Broadway produktsiooniga rockshow'd.



Sissepääs kontserdile algab kell 18.00 ja Emilie Autumn astub lavale 20.00. Paaritunnisele kontserdile järgneb autogrammisessioon. Üritus on vanusepiiranguta.

Ansambli Hole laulja Courtney Love'ilt hüüdnime «anarhistlik viiuldaja» saanud Emilie Autumn alustas oma lemmikinstrumendi mängimist juba nelja-aastaselt. Kuus aastat hiljem astus ta Colburni näitekunsti kooli, kus ta oma sõnul kõigi õpetajate meelehärmiks «elas ja toitus ööpäevaringselt tuntud viiuldaja Nigel Kennedy teostest». Viieteistkümneselt võitis Emilie stipendiumi Indiana ülikooli muusikakoolis, kuid lahkus sealt paari aasta pärast, sattudes õppejõududega pahuksisse oma ebatavalise muusikalise väljendumise ja välimuse tõttu. Autumn kandis juba tollal pikki lillaks värvitud juukseid, korsette ja tanksaapaid, mis ilmestasid tema «Opheliac» plaadile järgnenud perioodi. Kodulinna Los Angelesse naastes huvitus Emilie renessansi ja barokiajastu muusikast ning alustas tõsisemalt oma loomingu kirjutamist ja plaadistamist.

Tänaseks on Emilie Autumnil kuus stuudioplaati, tal on oma parfüümisari ning riidekollektsioon ja tema sulest on ilmunud kaks luuleraamatut.

Piletid klubis Tapper toimuvale kontserdile tulevad müüki esmaspäeval, 16. märtsil kell 10.00 kõigis Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades hinnaga 250 krooni. Piiratud koguses 195-krooniseid sooduspileteid müüakse esmaspäevast Tallinnas kaupluses «Lasering» (Pärnu mnt 38) ja klubis «Tapper» (Pärnu mnt 158G).

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Piletilevi

Body Machine Body

Täna hommikul mängis mul töö taustaks Last.fm-i darkvawe raadio ning mingil hetkel jõudis järg Eesti bändi Suicidal Romance kätte. Huvi pärast vaatasin ka bändi järgmisi esinemisi ja täheldasin, et käesoleva aasta 9. mail esinevad nad festivalil Body Machine Body.



Üritus toimub Tallinnas, rockiklubis Tapper ning tegu on esimese säherduse üritusega Eestis! Minuarust on see pisut vaieldav, aga olgu... ise nad ütlevad: The first dark music festival in Estonia!

Praeguseks on kindlad esinejad: Machine Park (Soome), Lip Service (Rootsi), STandART (Läti) ja Suicidal Romance (Eesti).

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Wave-Gotik-Treffen 2008

Saksamaal toimus sel aastal juba seitsmeteistkümnendat korda Wave-Gotik-Treffen. Tegu on Leipzigi linnas toimuva subkultuurse üritusega. Pelgalt muusikafestivaliks ei paindu mu keel seda küll nimetamast, sest lisaks arvukatele kontserditele toimub ürituse raames nn must turg (kus müüakse teematilist kraami), on avatud öised tantsukohad ning toimuvad teatrietendused, näitused jne.

Üritusi toimub sedavõrd palju, et ei aita ei head saapad ega ka hästiorganiseeritud transport. Tegelikult ongi iga-aastane kurbmäng, et milline kontsert millisele ohverdada, sest kontserte toimub korraga seitsmes kuni üheksas eri kohas. Lisaks veel iga-aastased valearvestused ja arusaamatused. Nii näiteks jäi teadlikult vaatamata Hocico, sest nende eelmine esinemine WGT-l meile eriti ei meeldinud. Või näiteks jäi omaenda lollusest vaatamata The Dirty Weather Project. Noh, juhtub..!

Ja ikkagi on Treffen või WGT suurepärane sündmus, sest laeb patareisid terveks aastaks. On ju enam kui suurepärane tunne, et toimub lõputult kontserte, on kõiksugu muid üritusi ja müügikohti ning on hulk rahvast, kes saavad ilmast, inimestest ja muusikast üsna samamoodi aru... vähemasti ei pea hakkama vestluse alguses kellegile algtõdesid seletama. Ja üldine linnapilt (näiteks kõrvaloleval fotol) on samuti meeliülendav, sest paarkümmend tuhat tumedat inimest hakkavad ju miljonilinna keskuses kenasti silma.

Krafinna jaoks oli see juba neljas WGT, mulle aga kolmas. Krafinna on värskeid muljeid ka oma blogis vahendanud – «Jäine kevadhommik ehk sinna ja tagasi» on postituse pealkiri.

* * * * *

Fotod: Krafinna