Talvekoidik - Silent Reflections

Talvekoidik

Silent Reflections

Brume Records

Formaat: CD / Digisleeve
Aeg: 75.51
Ilmus: 10. november 2007


Lood:

1. Such A Perfect Day
2. Concealed Longings
3. Rough Baltic Shore
4. Eismeer
5. The Moebius Strip
6. Sandstorm
7. Goodbye Of The Certainty
8. Silent Reflections
9. Power Of Eclecticism
10. The Cliff
11. Eismeer (Lomonossow Ridge Mix By Heimstatt Yipotash)
12. Atlas (Shrugged Mix By Fragment King)
13. Eismeer (Synthetic Coldness Mix By 16Pad Noiseterrorist)

Talvekoidik on Kai Christian Hahnewaldi (S.K.E.T.) kõrvalprojekt ning on selline rahvusvaheline projekt, et sakslane teeb Prantsuse firmas eestikeelse nimega bändi.

Võiks ju tsiteerida pressiteadet:

With his first release as Talvekoidik -an Estonian word meaning a foggy, winter like atmosphere- Kai offers us an album of brilliant and original electronica that finds its influences in Gridlock and Beefcake as well as in Scandinavian, Baltic, Arabic and African musical traditions.

Ega pressiteade ei valeta: midagi igituttavat ja põhjamaiselt karget melanhooliat on selles muusikas küll. Konkreetselt ma seda albumit lahterdada ei oska, aga ambient ja noise on küll kaks sõna, millest mööda ei pääse.

Ega ma suurt täpsemalt määratleda ka ei julgeks, sest album «Silent Reflections» liigub oma kõladega sellistel aladel, millel ma end eriti kindlalt ei tunne. Aga meeldib ning on hea kuulata, olgu siis taustaks või ka tõesti nautimiseks.

Lõpetaks taas tsitaadiga pressiteatest:

Talvekoidik's debut album, «Silent Reflections»: deeply influenced by the Baltic culture and landscapes, Kai himself describes his music as an artistic attempt to illustrate the point «where the stones hit the water while falling into it, where the wind blows on the fields and bends the stems...»

Mainida võib veel ka seda, et album ilmutati sellises kolme poolega pappümbrikus.

* * * * *

Talvekoidik wõrgus: MySpace, Virb.com ning Discogs.

Ashbury Heights - Three Cheers For The Newlydeads

Ashbury Heights

Three Cheers For The Newlydeads

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.10
Ilmus: 5. oktoober 2007


Lood:

1. Bare Your Teeth
2. Waste Our Love
3. Smaller
4. Stormbringer
5. Derrick Is A Strange Machine
6. Cry Havoc
7. Swansong
8. Illusion
9. Angora Overdrive
10. Corsair
11. Christ
12. Suicide Anthem
13. Penance
14. I Paint Nightscapes
15. Eternity At An End

Tegelikult tahtsin ma kirjutada nende viimasest plaadist, aga avastasin, et arukas oleks kõigepealt kirjutada siiski selle Rootsi duo esimesest ametlikust albumist.

Ashbury Heights ja nende esikalbum «Three Cheers For The Newlydeads» oli kindlasti üks minu suurimaid muusikalisi avastusi eelmisel aastal. Hoogne, haarav, küüniline ja irooniline. Huvitavad kõlad ja kaasakiskuvad rütmid ning enam kui maitsekas balanseerimine hea maitse piiril.

Albumi esimene lugu on rohkem selline suvaline kraam, aga «Waste Our Love» paneb juba asjad paika. Neljale kiiremale loole järgneb tunduvalt aeglasem «Derrick Is A Strange Machine» ja kohe otsa nende suurim hitt «Cry Havoc».

Albumi üks kõrgpunkte on lood 10–12, vähemasti on minu jaoks. «Corsair», mis petaks ära isegi eestlasest raadiokuulaja, kaasakiskuv «Christ» oma peaegu banaalse, kuid lõikava refrääniga... ning kõige selle otsa siis «Suicide Anthem».

Albumi «Three Cheers For The Newlydeads» peamine miinus on pikkus ja lugude rohkus. Minul kipub küll nii olema, et mitmed head lood jäävad eelpoolmainitud lugude varju. Näiteks «Swansong» ja «Angora Overdrive»... ning need pole ainsad.

Hoolimata ülalmainitud puudusest on albumile «Three Cheers For The Newlydeads» minuarust võimatu panna maksimumist madalamat hinnet. Siiani kahetsen, et ei jõudnud treffenil nende kontserdile, aga Looja nägi, et minu süüd selles polnud...

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Nine Inch Nails - Year Zero

Nine Inch Nails

Year Zero

Interscope Records

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 63.42
Ilmus: 13. aprill 2007


Lood:

1. Hyperpower!
2. The Beginning Of The End
3. Survivalism
4. The Good Soldier
5. Vessel
6. Me, I'm Not
7. Capital G
8. My Violent Heart
9. The Warning
10. God Given
11. Meet Your Master
12. The Greater Good
13. The Great Destroyer
14. Another Version Of The Truth
15. In This Twilight
16. Zero-Sum

Alustaks kohe ausa ülestunnistusega, et Nine Inch Nails pole kunagi mul eriline lemmik olnud. Jah, ma tunnistan ja tunnustan Trent Reznori teeneid ja saavutusi, aga elamus jääb ikka ja jälle nadiks. Kõikse rohkem häirib mind muidugi teatav ameerikalik lapsemeelsus, mille nõmedaimaks osaks on ka ilmne liialdamine neljatäheliste vägisõnadega.

2007. aasta album «Year Zero» on selles suhtes kuidagi küpsem... vähemasti ei hakanud mul kohe kõrva kriipima neljatähelised sõnad ja noore mehe suguelulised probleemid. Lauldi siiski millestki muust kui artisti väike mina ja selle mured. Olgem ausad, album on üsna poliitiline ning see isegi ei häirinud mind...

Alustasin kuulamist üsna vastumeelselt ning rohkem kohusetundest ja teatavast fikseerimissoovist. Noh, et kuulan bändi järjekordse reliisi ära, et siis on ka sellega selgus majas jne.

Vastupidi ootustele läks album kohe käima, igav ei olnud ja vastu ei hakanud. Kolmanda kuulamise järel olin sunnitud enesele tunnistama, et täitsa on, et Nine Inch Nails on täitsa kuulatav.

Miks siis neli? Noh, nii hea see ka pole ning pärast tosinajagu kuulamisi hakkasid mõned asjad siiski tüütama. Ilmselt pole Nine Inch Nails siiski minu rida. Positiivsemalt tooks välja albumi hüpnootilisuse, et jah on lärmi ja mürglit, aga samas on see kuidagi hüpnootiline ja uinutav. Minuarust ongi album üks pikk lugu, mis pausidega hakitud ning mille osadele on miskipärast pealkirjad pandud. Eraldi ja täieõiguslikeks lugudeks võib pidada ainult introt «Hyperpower!» ja laulu «The Warning».

Igatahes suhtun ma Nine Inch Nailsi pärast albumit «Year Zero» märksa paremini kui varasemalt. Asi seegi!

* * * * *

Nine Inch Nails wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ja Discogs ning sellest albumist Wikipedias.

Din [A] Tod - The Sound Of Crash

Din [A] Tod

The Sound Of Crash

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.14
Ilmus: 9. november 2007


Lood:

1. The Sound Of Crash
2. Ephedrine Logic
3. Jean Sans Peur
4. Carol's Fascination
5. Creation Crucifixion
6. Tragic Blue
7. Time Made Dogs Of Us
8. Living Dead
9. Friedberg
10. Buildings (Babylon Rebuilt)
11. Margarita
12. Living Dead (Demo Version)

Din [A] Tod ja nende esikalbum «The Sound Of Crash» oli minul üks eelmise aasta lõpu ja selle aasta alguse suurimaid üllatajaid ja meeldivamaid elamusi.

Kuulsin neid ühel kogumikul ja olin kohemaid kadunud hing... kartes samas, et ega terve album nii hea olla ei saa. Sai ikka küll!

Tegu siis minimaalelektroonikat viljeleva trioga Berliinist, mille liikmed on tunnistanud endi mõjutajate seas ka bändi New Order. Tõsi ta on, et see njuorderlik bass pulseerib nende lugudes ikka enam kui sageli. Samas ei saa bändi kuidagi nimetada miskiks klooniks, sest nende lugudes on palju selliseid asju, mis New Orderi liikmetele ka nende kõige segasemates unenägudes ei viirastuks. Noh, et New Order on siiski XX sajandi 80ndate bänd, Din [A] Tod on aga ilmselgelt XXI sajandi tegija. Ja kui eeskuju on enam-vähem üheselt kitarribänd, siis austaja on ilmne elektroonikakollektiiv. Loomulikult ei maksa New Orderi fännidel tormata nüüd kohe Din [A] Tod albumit otsima, sest pettumus võib olla ränk.

Mina kuulsin mitmes loos ka ühenduse Phillip Boa & The Voodooclub tugevat mõju... kuid põrgu need mõjud...

Kindlasti ei taha ma väita, et Din [A] Tod on ebaoriginaalne ja oma nägu mitteomav bänd. Vastupidi, kui oled mõnda lugu kuulnud, siis tunned ka teised üsna kenasti ära.

Albumi kiituseks tuleb öelda, et tegu on tõelise tervikalbumiga... mis tähendab, et üsna keeruline on mõnda lugu kontekstist välja tõsta või esile tuua. Vast ainult «Ephedrine Logic» ja «Creation Crucifixion». Kõikse erandlikum on vast «Carol's Fascination», mis mõjub ka kõikse optimistlikumalt. Kõige njuorderlikuma loo tiitel läheb aga laulule «Time Made Dogs Of Us».

Sümpaatne on, et albumil pole praktiliselt n-ö täitematerjali. Iga lugu on oma kohta väärt, kuigi mõned jäävad ülitugevate naabrite kõrval siiski pisut kahvatumaks. Aga see on vaid siis, kui võrdled neid omavahel.

Hindeks olev viis ehk ei näitagi albumi tõelist taset, aga ütlen, et tegu on ühe mu uue lemmikbändiga ning kuigi ma olen seda albumit kümne kuu jooksul kuulanud ligi sada korda, ei ole see mind siiani ära tüüdanud. Mulle sobib!

* * * * *

Din [A] Tod wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ja Discogs ning intervjuu.