Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.
Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.
Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!
Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.
Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.
Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.
* * * * *
Fotod: Krafinna
Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.
