Sampler - Excelsis: A Dark Noël

Sampler

Excelsis: A Dark Noël

Projekt Records

Formaat: CD
Aeg: 61.26
Ilmus: 1995


Lood:

1. Arcanta - Carol of the Bells
2. Love Spirals Downwards - Welcome Christmas
3. FuchiKachis Ethu - Oh Come All Ye Faithful
4. This Ascension - Carol of the Bells
5. Area - O Come Emmanuel
6. Thanatos - The First Noël
7. lovesliescrushing - Jingle Bells (Snowblower)
8. Balderas & Osborn - What Child is This?
9. black tape for a blue girl - Chanukkah, Oh Chanukkah
10. Sorrow - The Little Drummer Boy
11. Lycia & The Unquiet Void - We Three Kings
12. Eva O - O Holy Night
13. Faith and the Muse - A Winter Wassail
14. Autopsia - Stille Nacht (gRAVE Remix)
15. Attrition - Silent Night

Rokirahva ja üldse alternatiivsemate tegelaste jaoks on jõulud üks omajagu tüütu ning samas vastikult imal ja (võlts)vaga aeg. Kui muul ajal on võimalik üldiselt üsna hästi vastuvoolu ujuda, siis jõulude ajal on seda ka kõige radikaalsematel tegelastel vägagi raske teostada. Kõikse hullem on, et praktiliselt pole pääsu jõululauludest... eriti nende rahamaiatest ja üliimalatest töötlustest. Olgem ausad, et ega algsel kujul ju paljud jõululaulud nii imalad ja vagad polegi... vastupidi... paljud on üsna karged...

Ja siis ongi nõnda juhtunud, et kui neist jõululauludest pääsu pole... et siis on arukam need oma subkultuuri vaimus ära kaverdada ja plaadile pressida... et küll tänulikke kuulajaid jagub...

Kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pakub siis jõululohutust ja -kompromissi gooti subkultuuri liikmetele ja nende lähedastele. Võiks täpsustada, et pigem isegi eeterliku ja tumeda ambiendi ja neoklassika austajatele, sest album on üsna tihkelt täidetud undamise ja huugamise ja üleva vokaaliga. Ah, tegelikult on sellel lugusid igale maitsele!

Tüüpilisele jõululaulule kõikse lähemal on vast This Ascension ja nende versioon laulust «Carol of the Bells»... ja see laul pole sellisena üldse halb... ma pean seda vist isegi antud bändi parimaks looks üldse.

Üsna jõululikud on ka Thanatos ja nende «The First Noël» ning Faith and the Muse ja nende «A Winter Wassail».

Ülejäänud lugude puhul võib tavakuulaja päris peletatud saada, eriti näiteks deathrocki enam kui elujõulise esiema Eva O ekstaatiline «O Holy Night» võib kehvema pidamisega tegelasel ikka põhja alt ära lüüa. Ma parem ei räägi sellest, et Autopsia «Stille Nacht (gRAVE Remix)» on täpselt just see, et mida pealkiri lubab... et otsekui hauas läbi paksu mullakihi kuuled, et kuidas kusagil eemal pühast ööst lauldakse. Või siis lovesliescrushing ja lumetormi eksinud aisakellad... või Attrition ja kirstukaant kääksutav «Silent Night»...

Muud lood jäävad radikaalsemate versioonide ja jõululike töötluste vahele ning kogumiku teist ja üheksandat laulu saab ka kuulata, kui klõpsata vastavale pealkirjale.

Kokkuvõtvalt ütleks, et kuigi kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pole mul miski lemmikplaat ning kuigi sellel pole ühtegi megahitti, on tegu siiski maksimumhinnet vääriva tootega. «Excelsis: A Dark Noël» on suurepärane näide sellest, kuidas tervik on täiuslikum ja enam väärt kui mistahes selle osa... ning tervikuna on see album tõesti verstapost tumeda muusika ajaloos ja kuulamist väärt saavutus isegi tänapäeval.

* * * * *

«Excelsis: A Dark Noël» wõrgus: Projekt: darkwave, Last.fm ja Discogs.

Derrière Le Miroir - Alibis (teleesinemine)

Üldiselt olen ma oma lemmikute nimetamisega vägagi ettevaatlik, sest mulle tundub, et kui ma mõnda artisti oma lemmikuks nimetan, siis otsekui teeksin ma liiga kõigile neile teistele, keda ma sel hetkel nimetada ei saa...



Derrière Le Miroir on aga selline bänd, mida ma kõhkluseta ikka oma lemmikuks nimetan. Põhjusi mitu. Esiteks pole ükski kiidusõna selle bändi asjus liiast... teiseks pole nad kahjuks kuigi tuntud ja nende looming pole eriti levinud... kolmandaks saan ma neid lemmikuteks nimetada vaid kirjalikult, sest ma pole võimeline seda nime välja hääldama...

Nimest veel. Kõigil bändi plaatidel on see kirjutatud ilma selle rõhumärgita... samas, kui vähegi võimalik, siis nad seda kaldkriipsu kasutavad... kasutan siis ka mina.

«Alibis» on bändi 1993. aastal ilmunud debüütalbumi ava- ja nimilugu ning on lihtsalt üks hästi hea laul. Lihtne, aga kuradima kummitav! Videoklipp pärineb 1994. aasta teleesinemisest RTL-s.



Käesoleval postitusel on ka üks teine eesmärk. Pean silmas, et lisaks hea bändi ja hea laulu ja toreda video promomise. Lugesin bändi kodukalt, et oktoobrist on kolm nende põhialbumit ametlikult allalaetavana taas saadaval: kaks boonuslugudega ja üks ilma. Kuna kogu bändi diskograafia on ammu läbimüüdud, siis (vähemasti minu jaoks) on see küll hea uudis.

* * * * *

Derrière Le Miroir wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ja Discogs.

Wolfsheim - Once In A Lifetime (videoklipp)

Ilm kisub sügisesse ning kodus miskite sünt(h)eetiliste videode kogumikku vaadates tundus see klipp enam kui kohane olevat... just selline taevas...



Eks laul ole siiski millestki muust ja selle muu pärast kannatab see laul ka rohkem kui korra kuulamist. Wolfsheim oli ju tore bänd ning nende albumilt «Spectators» (1999) pärinev laul «Once In A Lifetime» polnud ju paha laul... mitte küll nende loomingu absoluutne tipp... seal lähedal aga küll...

Video on samuti suurepärane... see nukrus on nii ehe ja hingeminev...

* * * * *

Wolfsheim wõrgus: ametlik koduleht, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Party For One (videoklipp)

Laul «Party For One» oli just see lugu, mis pani mind bändi Zeitgeist Zerø albumit «Dead To The World» (2009) tähelepanelikumalt kuulama. Noh, et see vajalik konks...



Jutu mõte siis selles, et laul on võrratu! Video kahjuks mitte. Videoklipi põhiliseks puuduseks see, et seal pole midagi eriti vaadata... iseküsimus, et kui see pilt oleks miskil seinasuurusel ekraanil ja tuleks siis miski liikuva visuaaltapeedina. Kahjuks mul sellist ekraani pole ning sestap saab videoklipp kahe... et laul ise viievääriline oli, siis võib kogu kompotile kolme ära panna...

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Heart To Black (videoklipp)

Mõne bändiga kohe on nii, et kuuled kõva kiidujuttu, kuulad albumit, kehitad õlgu, unustad ning siis kunagi võtad uuesti ette ja avastad, et kuradi hea on...

Just niimoodi juhtuski bändi Zeitgeist Zerø albumiga «Dead To The World» (2009). Täna hommikul hakkasin täiesti suvalistel põhjustel seda plaati taas kuulama ning olin meeldivalt hämmeldunud... et mitte enam öelda.



«Heart To Black» on esimene lugu sellelt albumilt ning annab mingi ettekujutuse bändi kõlast... või vähemasti sellest, et kes nuppe keeras...

Klipp ise on ka tüüpiline Zeitgeist Zerø video. Et siis pisut amatöörlik ja põlve otsas tehtud ning samas kõrvuni (vanades) filmides sees.

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

aktivehate - Washed In Blood

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009


Lood:

1. Blood Roses
2. Core Damage
3. Devil In You
4. Animality
5. Ugly Inside
6. Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Sinine paneb täitsa süngelt

Logisin ükspäev taas oma MySpace'i kontole sisse ja vaatasin ka sõbralistis olevate tegelaste viimaseid uudiseid ja mida ma näen... Accession Records on löönud käed Eesti bändiga Sinine ning sügisel peaks ka album ilmuma...



Ma ei saa öelda, et mul oleks kuidagi põhjapanevat seisukohta bändi Sinine asjus. Olen neid kord laval näinud ja kuulnud katkendeid nende MySpace'i lehel. Kontsert erilist muljet ei jätnud, aga võibolla oli asi selles, et sattusin neid kuulama juhuslikult ja kamraadide kiidulaulu tõttu olid vast ka ootused liialt kõrged. Lood jätavad märksa parema mulje.

On mis on, aga Accession Records on tegija plaadifirma ning nende kodukalt võib juba lugeda, et bändi Sinine debüütplaat «Butterflies» ilmub 18. septembril 2009.

Kuniks plaat pole ilmunud, tuleb rahuldada kontserditega. Nii näiteks soojendab Sinine täna õhtul Tallinnas Kanada bändi The Birthday Massacre. Kahjuks pole mul (minust mitteolenevatel põhjustel) võimalik sellele kontserdile minna ning sestap jään plaati ootama.

* * * * *

Sinine wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ja Last.fm.

Accession Records wõrgus: ametlik koduleht.

Eurythmics - Never Gonna Cry Again (teleesinemine)

Tänu heale kamraadile Trashile sattus neil päevil mu kätte ports DVD-sid miskite Briti telesaadetega, kus humoorikate vahepaladega vürtsitatult näidati kõiksugu haruldast ja vähemharuldast kraami. Põhiliselt siis ülituntud esitajate ja tuntud lugude haruldasi teleesitusi.



Eriliselt lõi mind aga pahviks Eurythmics ja nende laul «Never Gonna Cry Again». Väidetavalt oli see nende esimene avalik ülesastumine üldse!

Eurythmics mulle kunagi meeldis, aga algusaegade tore bänd mattus hilisema staadionirocki ja rohelise maltsa kihistuse alla. Seetõttu oli enam kui tore ühte vana tuttavat taas õigel ja väärikal kujul näha.

Otsisin wõrgust sellesama video ning pakun seda erilise mõnuga ka teistele...

* * * * *

Eurythmics wõrgus: ametlik koduleht, veel üks ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

The Birthday Massacre - Blue (videoklipp)

Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?



Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Ladytron @ Rabarock 2009

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.



Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!

* * * * *

Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Kosmikud @ Rabarock 2009

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?



Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.



Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.



Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.

* * * * *

Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...



Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.



Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.

* * * * *

Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rabarock 2009

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.



Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...



Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!

* * * * *

Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna

Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:

1. The Second Coming
2. Forever True
3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
5. Body And Soul
6. Over The Hills And Far Away
7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
8. Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Bloginduse kummalised rajad

Olen bloginud juba üle nelja aasta ning üks asi on mulle küll selgeks saanud – konkreetse blogipostituse loetavust (ja levikut) pole võimalik prognoosida. Jah, on muidugi teemad ja pildid, mis toovad rahva kokku, aga kui minna spetsiifilisemaks, siis muutub ennustamine üsna tänamatuks tegevuseks. Eriti kui vaadelda selliseid nišiblogisid nagu Ulmeseosed või Tume Tund.

Kui Blogileht ilmuma hakkas, siis tekkis mul küll küsimus, et milline mu blogipost seal esimesena avaldamiskünnise ületab. Ilmselge ju, et varem või hiljem see juhtub, aga milline just esimene saab olema? Mitte et see küsimus mul und oleks häirinud, et pigem siiski selline akadeemilisem probleemiasetus.

Aga siiski tuli paraja üllatusena, kui Blogileht ühe toimetaja isikus mu'ga ühendust võttis ja siinse blogi seda postitust taasavaldada tahtis. Et omajagu ootamatu valik. Tulemust võib aga siin näha.

Otto Dix - Антихрист (kontsertvideo)

Kuulasin nädalavahetusel bändi Otto Dix käesoleva aasta albumit «Зона Теней» ning pean tunnistama, et endiselt on hea duo/trio.

Kuna ma uut albumit pole veel lõplikult omastanud ning seetõttu puudub ka lõplik hinnang, siis panen siia kontsertvideo laulust «Антихрист», mis pärineb Otto Dixi teiselt albumilt «Город» (2006). Kontsert, millelt pärinevad ka parimad wõrgus ringlevad bändi kontsertvideod, toimus aga eelmise aasta 31. mail Petrozavodskis.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Otto Dix - Эго (videoklipp)

Laulu «Эго» video on filmitud linnas nimega Amursk, mis kunagi oli suur tööstuslinn, nüüd on aga praktiliselt inimtühi kummituslinn. Otto Dix sattus selle videoga isegi ühte suurde Vene telekanalisse, sest see oli perfektne heliriba kummituslinnade teemalisele saatelõigule.

Kui aga isegi taust kõrvale jätta, siis Otto Dix on igal juhul võrratu bänd, «Эго» hea laul ja video on samuti suurepärane.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Lip Service - Silent Empire

Lip Service

Silent Empire

Devotchka Records

Formaat: mp3 / MCD
Aeg: 11.28
Ilmus: 24. aprill 2009


Lood:

1. Silent Empire
2. Silent Empire 2
3. Silent Empire 3

Antud singel (ja eelmises postituses olev video) peaks siis olema maitseprooviks, mis annab aimu Rootsi bändi Lip Service uuest albumist.

Singel on vägagi sobiva lugude järgnevusega... et kõigepealt laulu «Silent Empire» tavaversioon, siis instrumentaalne tummisse biidiga ning kõige lõppu selline helge ja õhuline versioon. Kõlbab täitsa järjest kuulata ning ei tekkigi tunnet, et kuulad ühte ja sama lugu. Minuarust läks singel iga looga vaid paremaks.

Üldiselt täitsa kobe toode, aga kardan, et ma selle siiski varsti unustan ja kuhugi kettanurka see mul kopitama jääb. Hea, aga ilmselt mööduv nähtus... sellest ka neli.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Singlit «Silent Empire» saab tasuta allalaadida siit.

Lip Service - Silent Empire (videoklipp)

Lip Service oli laupäeval Body Machine Body esimene bänd ning kuna ma neid päris algusest ei näinud, siis kaevasin täna hommikul pisut wõrgus.

Siinolev on siis video laulule «Silent Empire» ning tuleb tunnistada, et laupäevane asi oli isegi parem.

Esteetilis-poliitilistel põhjustel ei meeldi mulle aga üldse, kui miskid bändimehed/-naised end nõukogude butafooriaga ehivad... et sellise jäleduse eest läheb punkt kohe naksti maha. Kuna laulust ilmselt mingit mu lemmikut ei saa, siis see video siin ka üle kolme ei pälvi.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Body Machine Body

Et nüüd on see siis möödas, aga tahaks loota, et mitte jäädavalt... et ehk tuleb ka teine ja kolmas ja neljas ja...

Jõudsime Krafinnaga Tallinna üsna õhtul, ajasime jeebu sõprade õue, tahenesime pisut, rüüpasime ühe-kaks džinni toonikuga ning oligi aeg teele asuda. Tekkis küll väike tõrge transpordiga, et kui kõik ülejäänud olid taksosse roninud, siis mina enam mahtunud, et üks jalg ja saabas jäi ikka välja, proovi kuidas tahad... tuli siis teine takso kutsuda ja järele sõita.

Kohale jõudnuna kohtusime esimese kamraadiga juba uksetaga ning siis järgmisega jne. Kuigi kõiki kamraade oli tore näha, oli see siiski vaid boonus... muusika oli see, mille pärast eelkõige läksime. Alljärgnevalt siis lühimuljed esinejatest...

Lip Service
Kui kohale jõudsime, siis olid nemad juba laval. Õuest tulnuna tundus see alguses täitsa tore, aga samas ei köitnud see siiski piisavalt. Kuna meil oli kodutöö tegemata, siis polnud me kumbki seda kampa varem kuulnud. Minu mulje oli liialt laialivalguv ja takkajärgi mul ausaltöelda arvamus selle Rootsi kollektiivi kohta puudub.

STandART
Ootused olid ehk pisut suured, aga üldiselt meeldis. Kinnitust sai aga veel rohkem see arvamus, et antud Läti bändi peamine puudus on see n-ö oma konks, et mis teeks nad meeldejäävaks ja paugupealt äratuntavaks. Aga paremad lood võtsid saapa tatsuma küll.

Machine Park
See oli midagi minule... selline räme EBM. Tõsi, pikemas plaanis hakkasid mind pisut häirima aeg-ajalt sissepeksvad hardcore tehnot meenutavad käigud... et see natuke peletas. Mulle meeldib siiski selline tummisema kõlaga kraam. Samas, naha sai märjaks küll... järelikult läks asja ette. Tüübid ise nägid ka väga mõnusad välja... süda läks neid nähes kohe soojaks.

Suicidal Romance
Kuna eelmine bänd vanamehe pisut võhmale võttis, siis kohalike tegijate algus läks taastumisele ja muidulebotamisele baaris. Eks ühe kõrvaga kuulasin ikka ja kuna plaati on omajagu kuulatud, siis tulid ka laulud tuttavad ette. Kolm-neli viimast lugu sai siiski saalist vaadatud. Hea asi, aga päris minu maitse pole. Huvitav on see, et laval mind ärritab antud bändi mees- ja naisvokaali kontrast... plaadil see miskipärast ei ärrita.

Rosewater
Sellest Läti bändist on paljud kamraadid juba mitu aega üsna kiitvalt seletanud. Pärast laupäeva mõistan ma neid ja olen solidaarne! Ütleks, et see oli antud õhtu esimene kõrghetk... et ikka väga tegija. Bänd pole just päris minu maitse, aga esituse veenvus lõi kiirelt vere ja jalad käima, et võimaluse avanedes vaataks neid laval veel.

Militant Cheerleaders On The Move
Tegu oli ainsa bändiga, mida ma varem livena näinud olin ning sellest tulenevalt olid ootused antud Rootsi bändi asjus ikka väga kõrged. Saali minnes avastasin, et duo asemel on laval hoopis kvartett ning asi kõlab veelgi paremini. Nii subjektiivselt kui ka objektiivselt võib väita, et selle õhtu menukaim esitus... rahva tihedus saalis oli kõikse suurem ning ükskõikseid persoone silma ei hakanud. Isiklikult ütleks veel ka, et oli see muu mis oli, aga «Lover» niitis lõplikult.

Ordo Rosarius Equilibrio
Plaatidelt kuulduna pole see Rootsi apokalüptiline folk mind kunagi jäägitult haaranud, aga see mis lavalt saali tulvas, see oli võimas! Iseäranis märgiks ära muidugi loo «Can You Hear The Devils Laughing? (Or Is It Just Me)», mis tekitas tunde, et nagu viibiks ma ühe toreda filmi orgiastseenis. Ainus miinus oli minupoolne: olin omajagu väsinud ja selg ka pisut tuikas ning sestap tuli ordukate esinemise tagumist otsa mul nautida hoopis baari diivanil.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et väga asjalik üritus oli. Lummav ju, et ei olnud mitte ühtegi halba bändi ja et publik teadis täpselt miks nad kohal on! Kiitust väärib ka asjaolu, et ajakavast peeti vägagi täpselt kinni, et suisa masinavärk, et üritus oli oma nime väärt. Austus ja tänu esinejatele ja eriti organisaatoritele, kes võimatu võimalikuks tegid.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Ürituse muljeid leiab ka siit ja siit ning siit leiab portsu pilte.
Hilisema lisandusena märgiks, et pilte saab näha ka siin, siin ja siin.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Body Machine Body

Olen üritusest juba kirjutanud ning seda on ka mujal tehtud, isegi Hommikutelevisioonis olevat juttu tehtud, aga olulistest asjadest tuleb ikka ja jälle kirjutada.



Üldiselt on nõnda, et kes siinolevat blogi on lugemisväärseks pidanud, et neile peaks ka Body Machine Body meeltmööda üritus olema.

Igatahes võib klõpsata plakatile või klõpsida allpool olevaid linke ja sealt muusikalisi näiteid kuulata... noh, et kui nimed midagi ei ütle...

Igatahes olen mina laupäeval kohal, sest usun, et tegu on käesoleva aasta muusikalise ja subkultuurse suursündmusega.

* * * * *

Body Machine Body wõrgus: MySpace ja Last.fm.

Rockiklubi Tapper wõrgus: koduleht ja MySpace.

Gothic Sex - Laments

Gothic Sex

Laments

Nightbreed Recordings

Formaat: CD
Aeg: 41.52
Ilmus: 5. detsember 1997


Lood:

1. The Night Scream
2. Laments
3. Nightbreed In Midian
4. Bloody Love
5. Alone In The Dark
6. Scream
7. Ashes To Ashes
8. Silence Lifts
9. The New Christ
10. I'd Like To Feel

Hispaania bänd Gothic Sex oli eelkõige duo Lord Gothic ja Lady Gothic, pluss veel muid muusikuid. Minevikuvormis kirjutan seepärast, et bänd kahjuks enam ei tegutse.

«Laments» oli bändi viimane album ning on mõneti ka minu lemmik nende loomingus, sest minuarust jõudsid nad siin täiuseni selles sünteesis, mis sidus endas kokku metalli, deathrocki ja ortodokse gooti rocki. Samas, just see stiilide segu mõjub paljudele mu tuttavatele peletavalt... põhiliselt muidugi metalne korin ja kitarrivingutamine... mõnesid aga häirib nende religioonikäsitlus või nägemus armastuse lihalikematest vormidest...

«Laments» on kümme hüsteerilist ja samas ka tundlevalt romantilist laulu. Teemadeks siis usk, armastus ja teispoolsus. Eks see üks räme üldistus muidugi ole, aga ma võin siin ju lõputult seletada... muusikat mu jutt ei asenda... kontserti seda enam...

Kui ma peaks aga mõned olulisematest olulisemad laulud sellel albumil esile tõstma, siis need oleks nimilugu «Laments», voogavalt hüsteeriline «Alone In The Dark» ja kohe sinna otsa tulev raju «Scream». Omaette kõrgliigas on aga albumi lõpulaul «I'd Like To Feel», mis on ilmselt bändi parim lugu üldse.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

And One - Paddy Is My DJ

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008


Lood:

Side A

1. Paddy Is My DJ

Side B

1. Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

aktivehate - Corrosive Intent

aktivehate

Corrosive Intent

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 33.15
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. My Own God
2. Silent Fire
3. Knee Deep
4. What I Want
5. Decadent Flesh
6. Agressive Behaviour
7. Control Alt Deus - Perfekt Hatred (aktivehate remix)

Portugali bänd aktivehate kirjutas varem oma nime kui aktiv[E|H]ate, aga ega muid muutusi asjas vist pole. Ikka seesama räme electro... või kuidas seda defineerida..?

EP «Corrosive Intent» sisaldab kuus väga raju lugu, milledest minu isiklikud lemmikud on «Knee Deep» ja «Agressive Behaviour». Ei, kõik on head, aga need kaks on ülihead!

Omamoodi jõnks on see, et seitsmendana tuleb hoopis ühe teise bändi lugu. Control Alt Deus ja nende «Perfekt Hatred», mille asetab konteksti tõsiasi, et tegu on aktivehate'i remiksiga.

Iseäranis positiivne on aga, et selle EP saab tasuta ja täitsa ametlikult enesele tõmmata.

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Corrosive Intent» saab kuulata ja allalaadida siin ja koos kaantega allalaadida siit ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Ladytron - Destroy Everything You Touch (videoklipp)

Kui «Destroy Everything You Touch» oleks ka bändi ainus laul, siis ikkagi oleks Ladytron väärt bänd. Tegu on lummava ja samas täiusliku popplooga, mis on saanud veel ka samaväärse video.

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Ladytron - Witching Hour

Ladytron

Witching Hour

Island Records

Formaat: CD
Aeg: 60.11
Ilmus: 3. oktoober 2005


Lood:

1. High Rise
2. Destroy Everything You Touch
3. International Dateline
4. Soft Power
5. CMYK
6. amTV
7. Sugar
8. Fighting in Built Up Areas
9. The Last One Standing
10. Weekend
11. Beauty*2
12. Whitelightgenerator
13. All the Way...
14. Untitled

Ladytron pole mulle tundmatu nimi, aga kõik seni kõrvusattunu ei pannud ka edasi kaevama. Ühel kogumikul nähtud video tekitas aga suuremat huvi ning võtsingi ette albumi, kust videoks tehtud lugu pärit...

«Witching Hour» oli bändi kolmas album ning tundub üsna popp toode olevat, aga minu jaoks on sellel küll vaid kaks tipplugu: «Destroy Everything You Touch» ja «Beauty*2». Kõik muu kisub sinna umbse indi sohu... jah, muusika on elektrooniline, aga emotsioon on sama, kui miskit kingapõrnitsejate kitarrivingutamist kuulata... selline pisut (ja ajuti üsna) tüütu tapeet.

Ma ei saa öelda, et «Witching Hour» oleks kehv album, aga ilmselt pole mina sihtgrupp. Aga seda pean ma küll ütlema, et need kaks eespoolmainitud laulu on ikka ülikõvad... juba nende kahe pärast teenib Ladytron minu austuse.

Ahjaaa, albumi kaanepilt on super!

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

I see goth people

Mulle üldiselt ei meeldi subkultuursed naljad... reeglina on need tobedad ja reeglina ka väga kitsalt subkultuursed ja reeglina ka ilgelt punnitatud...



See pilt aga mulle meeldib ning kõigele lisaks haarab see suisa kahte mulle olulist subkultuuri. Vähetähtis pole ka tõsiasi, et ma olen wõrgus sellele pildile korduvalt komistanud, aga seni olen suutnud endas alla suruda soovi seda mõnda oma blogisse toppida. Täna aga leidsin, et miks ka mitte!

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - So Klingt Liebe (videoklipp)

And One ja laul «So Klingt Liebe»! Laul on ilmselge hitt, sest jäi kohe kõrva albumilt «Bodypop» (2006). Tehti ka videoklipp, mis kõikvõimalikele videokogumikele jõudis ning ilmutati samanimeline singlite triloogia (või kolmiksingel).

Muusika on hea ja tekst toreda jõnksuga, aga videopilt jääb pisut kahvatuks ning seetõttu ka siit maksimumhinnet ei tule. Samas, ega And One pole kunagi miski eriline videobänd olnud kah.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. Weight Of The World
2. Apollo (Live On Your TV)
3. Asleep Or Awake?
4. Incompatible
5. United States Of Credit
6. Shadow
7. Green Queen
8. Butterfly Defect
9. The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
10. Rocket Calculator
11. →
12. Pitchblack / Heat Death
13. Black Vs. White
14. Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Star Industry - Iron Dust Crush

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999


Lood:

1. Nineties
2. Carry Me
3. Crush
4. Egypt
5. Ceremonial
6. Sodium Haze
7. Bloodmoon
8. Be Real
9. Lady Daylight
10. Children
11. Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
12. Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.