Ene ja Jüri Kallas on mõlemad ametis Oma Saare juures, esimene kultuuritoimetaja, teine korrektorina, kuid alates 7. veebruarist kuuleb neid ka kohalikus Kadi raadios.Miks ning millest nad räägivad, tuleb juttu allpool.Veebruarist hakkate Kadis raadiosaadet tegema. Rääkige sellest lähemalt.Krafinna: Saate nimi on
«Tume Tund» ja see keskendub eelkõige tumedat meeleolu kandvale ja alternatiivsele muusikale. Mängime erinevaid stiile, mida võib üldnimetusena kokku võtta kui gooti muusika. Nagu kõik ausad subkultuurid, jaguneb ka see omakorda täiesti eraldiseisvateks stiilideks. Näiteks death rock'iks, neoklassikaks, dark electro'ks, dark EBM-ks, dark syntpop'iks, dark ambient'iks, electropungiks, neofolk'iks… See aga ei tähenda, et jätame kõrvale Rammsteini, Depeche Mode'i, Cure-poisid, Nick Cave'i ja teised n-ö justkui meinstriimi esindajad. Sest kahtlemata on ka viimatimainitutel gooti muusikapildis oma roll täita.
Ulmeguru: Tegu on nii-öelda alternatiivmuusika saatega. Tööprotsessi käigus oleme rääkinud asjast ka kui rockisaatest.
Kuidas üldse tekkis mõte teha oma saade? Kelle idee?Krafinna: Mõte on mul olnud juba Oma Saarde tööle tulekust ja töölepingu nägemisest saadik. Et kui Kadi raadio alluvuses, miks siis mitte teha saadet – sellist, mida ise ka kuulaks. Kulus oma pool aastat, enne kui võtsin ennast niipalju kokku, et ülemustele sellest rääkida.
Niipalju julgust mul siiski ei olnud, et varem, enne ajalehetööd, selle ideega välja tulla. Sest muusika, mida me mängime, on üsna spetsiifiline. Ja trügijat must pole.
Ulmeguru: Tahtmine oli ammu ja mingil hetkel hakkas Krafinna sellest üha sagedamini rääkima. Et siis rohkem Krafinna idee, mina polnud seda enda jaoks lihtsalt valjult välja öelnud.
Kas saab rääkida varasemast raadiotöö kogemusest?Krafinna: Ei.
Ulmeguru: Selline kogemus praktiliselt puudub.
Kuidas te omavahel saatetööd jagate?Krafinna: Valime muusika koos, Jyrka kirjutab esialgse teksti, mille mina endale suupäraseks ja jutustavaks silun ning omakorda kuulajatele ette kannan.
Ulmeguru: Saate blogiga tegelen jälle rohkem mina.
Kuidas möödus esimene lindistus?Krafinna: Milline osa neist? Neid esimesi oli vähemalt kolm, kui proovilindistus kaasa arvata. Kolm teksti sisselugemist kulus selleks, et päriselt aru saada, mida muusikatoimetaja must tahab. Ja kuidas peaks tekst olema koostatud, et seda oleks hea esitada.
Ulmeguru: Kummastavalt, aga huvitav oli.
Kui tihti teid eetris kuulda võib?
Krafinna: Esialgu kaks korda kuus, igal teisel neljapäeval. Algusega 21. Kohe pärast lastesaadet: lapsed magama ja ise gooti rocki kuulama.
Mida ootate oma saate kuulajatelt?Krafinna: Eelkõige tuleks ikka kuulajaskond koguda ja siis midagi oodata. Aga loodetavasti leiab igaüks, kes vähegi huvitub alternatiivsemat sorti rockmuusikast, enda jaoks uusi ja huvitavaid nimesid ning tegijaid.
Ulmeguru: Huvi asja vastu.
Mida ise sellest kogemusest ootate?Krafinna: Huvitav on igal juhul. Öeldakse, et mida rohkem kogemusi, seda rikkam inimene. Ma olen ahne. Samas, mõned kogemused jätaks sinna, kus nad on, aga kindlasti ei kehti see ajalehe- ja raadiotöö kohta. Tõeliselt hea meel, et meid siiski eetrisse lubati.
Ulmeguru: Eks see selline rahvavalgustus ole, ilmselt tänamatu, aga huvitav.
Millega tegelete vabal ajal?Krafinna: Raske öelda. Viimased neli kuud olen rangelt võttes iga päev tegelenud oma hobiga ehk kirjutanud. Ja selle eest isegi makstakse! Samas on ajalehte kirjutamine hoopis teine tera kui erinevatele väljaannetele kolumne või arvustusi kribada. Kunagi, kui kulka (Kultuurkapital) naeratab või tõesti tundub, et ilma ei saa, tuleb luulekogu. Sest põhimõtteliselt on kriitiline kogus kirjandusväärtuslikke tekste olemas, kui kirjastajat uskuda. Mis veel... Päevapilte meeldib klõpsida. Ja oma väikeste loomadega tegeleda.
Ulmeguru: Loen raamatuid, vaatan filme, kuulan muusikat ning mitte alati just selles järjekorras. Pean ka mitut blogi.
Mis seostub Kadi raadioga?Krafinna: Saaremaa. Pea alati, kui jõuan kuulatavasse piirkonda, lülitatakse Kadi raadio sisse. Ja põhjus on väga lihtne. Kadi ei häiri, pigem on mõnus taust, mis ei kehti mitte iga suure raadiojaama kohta. Aga ka siin leidub erandeid.
Ulmeguru: Olles mandrilt pärit, pole mul Kadi raadioga erilisi seoseid. Olen teinekord kuulanud.
Teie endi lemmikmuusika, milline see on?Krafinna: Paar aastat tagasi oleksin vastanud punk ja ise ka uskuma jäänud. Nüüd enam nii ühest vastust ei ole. Meeldib nii neofolk kui dark electro, EBM kui death rock. Punk on ja jääb vanaks armastuseks.
Ulmeguru: Keeruline küsimus vastamiseks. Lemmikud vahelduvad: kord kuulan ainult elektroonikat, siis punki, siis torupilli-kraami, siis neofolk'i, siis kitarrigootikat jne. Mõned asjad ei muutu: muusika pole lõbus, pigem kurb või traagiline ning romantikat või tugevaid tundeid peab selles ka olema. Muusikalised lemmikud on (väike valik juhuslikus järjekorras): The Last Days of Jesus, Lola Angst, Malaise, Din(A)Tod, Kirlian Camera, Frank The Baptist.
Muusikaline eeskuju, iidol, lemmik?Krafinna: Ei esimesest ega teisest saa rääkida, ei ole ju muusik ega midagi. Lemmikud on aga sellised kurinahad, et ei püsi paigal. Siiski, viimase aja lemmikuks võin pidada bände Deine Lakaien, Die Form, Laibach, Forgotten Sunrise. Ahjaa, Allan Vainola muusika on meeldinud sellest ajast peale, kui ennast muusikamaitse osas defineerima hakkasin.
Ulmeguru: Iidolit pole, lemmikuid on sadu.
Kuidas ennast iseloomustate?Krafinna: Uudishimulik.
Ulmeguru: Kõrge enesehinnangu ja suure egoga inimene, kes isegi oma puudusi peab suurteks voorusteks.
Mida tähendavad nimed Krafinna ja Ulmeguru?Krafinna: Kunagi valisin ma ühes wõrgufoorumis endale kasutajanimeks Krafinna de Kraaxu, lühidalt Kraax. Peagi aga avastasin, et Krafinnat eelistatakse Kraaxule. Niiviisi jäingi internetiavarustesse eksisteerima selle nime all. Ja isegi praegu on päris suur hulk nii rollimängijaid kui ulmefänne, kellele ei ütle midagi pärisnimi, küll aga Krafinna... Samas haakub see nimi päris hästi gooti subkultuuriga.
Ulmeguru: Ma olen Eesti kõige laiemate ulmealaste teadmistega isik.
* * * * *
Ilmus: «OS Telenädal» 2008; nr 6 (4.–10. veebruar)
Autor: Ivika Laanet
Foto Krafinnast: Liina Danilson
Foto Ulmegurust: Ene Kallas
Kui Blogileht ilmuma hakkas, siis tekkis mul küll küsimus, et milline mu blogipost seal esimesena avaldamiskünnise ületab. Ilmselge ju, et varem või hiljem see juhtub, aga milline just esimene saab olema? Mitte et see küsimus mul und oleks häirinud, et pigem siiski selline akadeemilisem probleemiasetus.
