Diorama - Cubed

Diorama

Cubed

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 67.44 + 24.23
Ilmus: 19. märts 2010


Lood:

Cubed

1. Child Of Entertainment
2. Acid Trip
3. Ignite
4. Gone Gone Gone
5. Cubed
6. Apocalypse Later
7. Record Deal
8. My Counterfeit
9. Refugee
10. Alpha Animal Complex
11. Golden Boy
12. Lord Of The Lies
13. Stereotype

Bonus CD - Shadow Play

1. Stuckkato
2. Batteries
3. The Hunt
4. Jericho Beach
5. Shadow Play

«Cubed» on Diorama seitsmes stuudioalbum ning ilmus see kahes versioonis: tavaline valge kaanepildiga ning limiteeritud tiraažiga karbis, kus lisaks ka boonus CD «Shadow Play».

Põhiplaadi esimeseks lauluks on singlilugu «Child Of Entertainment» ning edasi üha hoogsamaks ja isegi karmimaks läheb. Karmiks muidugi Diorama enda mõõtkavas.

Paari loo ajal tulid isegi vanad n-ö futubändid meelde. (Võimalik, et see on vaid minu aju ja tajude omapära, laul «Ignite» tõi mulle küll ühe U-tähelise Viini-ihaleja meelde.)

Aga kuna mul on Diorama viimasest kuulamisest hulk aega möödas, siis mõjus album alguses ootamatult hoogsana, sest minu mäletamist mööda oli bänd pigem selline rahulik ja melanhoolne. Tõsi, mingil hetkel meenus ka mitu kiiremat vanemat laulu ning harjusin kah vist rohkem asjaga ning see võõriku ootamatuse moment kadus. Ka läks plaat lõpupoole rahulikumaks.

Ma ei saaks öelda, et album oleks selline kohe haakiv ja meeldiv, aga praegu mängib see vist juba neljandat ringi järjest ning üha paremaks läheb.

Maksimumhinne oleks aga siiski jäänud tulemata, kui poleks olnud boonusplaati «Shadow Play».

See viielooline lisa on tegelikult täiesti omaette üksus ning oleks kannatanud ka eraldi ilumtamist. Viis rahulikku ja mõtlikku lugu, mis kenasti täiendavad põhialbumit ning panevad kogu üritusele kenasti krooni pähe.

* * * * *

Diorama wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Excelsis: A Dark Noël

Sampler

Excelsis: A Dark Noël

Projekt Records

Formaat: CD
Aeg: 61.26
Ilmus: 1995


Lood:

1. Arcanta - Carol of the Bells
2. Love Spirals Downwards - Welcome Christmas
3. FuchiKachis Ethu - Oh Come All Ye Faithful
4. This Ascension - Carol of the Bells
5. Area - O Come Emmanuel
6. Thanatos - The First Noël
7. lovesliescrushing - Jingle Bells (Snowblower)
8. Balderas & Osborn - What Child is This?
9. black tape for a blue girl - Chanukkah, Oh Chanukkah
10. Sorrow - The Little Drummer Boy
11. Lycia & The Unquiet Void - We Three Kings
12. Eva O - O Holy Night
13. Faith and the Muse - A Winter Wassail
14. Autopsia - Stille Nacht (gRAVE Remix)
15. Attrition - Silent Night

Rokirahva ja üldse alternatiivsemate tegelaste jaoks on jõulud üks omajagu tüütu ning samas vastikult imal ja (võlts)vaga aeg. Kui muul ajal on võimalik üldiselt üsna hästi vastuvoolu ujuda, siis jõulude ajal on seda ka kõige radikaalsematel tegelastel vägagi raske teostada. Kõikse hullem on, et praktiliselt pole pääsu jõululauludest... eriti nende rahamaiatest ja üliimalatest töötlustest. Olgem ausad, et ega algsel kujul ju paljud jõululaulud nii imalad ja vagad polegi... vastupidi... paljud on üsna karged...

Ja siis ongi nõnda juhtunud, et kui neist jõululauludest pääsu pole... et siis on arukam need oma subkultuuri vaimus ära kaverdada ja plaadile pressida... et küll tänulikke kuulajaid jagub...

Kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pakub siis jõululohutust ja -kompromissi gooti subkultuuri liikmetele ja nende lähedastele. Võiks täpsustada, et pigem isegi eeterliku ja tumeda ambiendi ja neoklassika austajatele, sest album on üsna tihkelt täidetud undamise ja huugamise ja üleva vokaaliga. Ah, tegelikult on sellel lugusid igale maitsele!

Tüüpilisele jõululaulule kõikse lähemal on vast This Ascension ja nende versioon laulust «Carol of the Bells»... ja see laul pole sellisena üldse halb... ma pean seda vist isegi antud bändi parimaks looks üldse.

Üsna jõululikud on ka Thanatos ja nende «The First Noël» ning Faith and the Muse ja nende «A Winter Wassail».

Ülejäänud lugude puhul võib tavakuulaja päris peletatud saada, eriti näiteks deathrocki enam kui elujõulise esiema Eva O ekstaatiline «O Holy Night» võib kehvema pidamisega tegelasel ikka põhja alt ära lüüa. Ma parem ei räägi sellest, et Autopsia «Stille Nacht (gRAVE Remix)» on täpselt just see, et mida pealkiri lubab... et otsekui hauas läbi paksu mullakihi kuuled, et kuidas kusagil eemal pühast ööst lauldakse. Või siis lovesliescrushing ja lumetormi eksinud aisakellad... või Attrition ja kirstukaant kääksutav «Silent Night»...

Muud lood jäävad radikaalsemate versioonide ja jõululike töötluste vahele ning kogumiku teist ja üheksandat laulu saab ka kuulata, kui klõpsata vastavale pealkirjale.

Kokkuvõtvalt ütleks, et kuigi kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pole mul miski lemmikplaat ning kuigi sellel pole ühtegi megahitti, on tegu siiski maksimumhinnet vääriva tootega. «Excelsis: A Dark Noël» on suurepärane näide sellest, kuidas tervik on täiuslikum ja enam väärt kui mistahes selle osa... ning tervikuna on see album tõesti verstapost tumeda muusika ajaloos ja kuulamist väärt saavutus isegi tänapäeval.

* * * * *

«Excelsis: A Dark Noël» wõrgus: Projekt: darkwave, Last.fm ja Discogs.

Derrière Le Miroir - Alibis (teleesinemine)

Üldiselt olen ma oma lemmikute nimetamisega vägagi ettevaatlik, sest mulle tundub, et kui ma mõnda artisti oma lemmikuks nimetan, siis otsekui teeksin ma liiga kõigile neile teistele, keda ma sel hetkel nimetada ei saa...



Derrière Le Miroir on aga selline bänd, mida ma kõhkluseta ikka oma lemmikuks nimetan. Põhjusi mitu. Esiteks pole ükski kiidusõna selle bändi asjus liiast... teiseks pole nad kahjuks kuigi tuntud ja nende looming pole eriti levinud... kolmandaks saan ma neid lemmikuteks nimetada vaid kirjalikult, sest ma pole võimeline seda nime välja hääldama...

Nimest veel. Kõigil bändi plaatidel on see kirjutatud ilma selle rõhumärgita... samas, kui vähegi võimalik, siis nad seda kaldkriipsu kasutavad... kasutan siis ka mina.

«Alibis» on bändi 1993. aastal ilmunud debüütalbumi ava- ja nimilugu ning on lihtsalt üks hästi hea laul. Lihtne, aga kuradima kummitav! Videoklipp pärineb 1994. aasta teleesinemisest RTL-s.



Käesoleval postitusel on ka üks teine eesmärk. Pean silmas, et lisaks hea bändi ja hea laulu ja toreda video promomise. Lugesin bändi kodukalt, et oktoobrist on kolm nende põhialbumit ametlikult allalaetavana taas saadaval: kaks boonuslugudega ja üks ilma. Kuna kogu bändi diskograafia on ammu läbimüüdud, siis (vähemasti minu jaoks) on see küll hea uudis.

* * * * *

Derrière Le Miroir wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ja Discogs.

Wolfsheim - Once In A Lifetime (videoklipp)

Ilm kisub sügisesse ning kodus miskite sünt(h)eetiliste videode kogumikku vaadates tundus see klipp enam kui kohane olevat... just selline taevas...



Eks laul ole siiski millestki muust ja selle muu pärast kannatab see laul ka rohkem kui korra kuulamist. Wolfsheim oli ju tore bänd ning nende albumilt «Spectators» (1999) pärinev laul «Once In A Lifetime» polnud ju paha laul... mitte küll nende loomingu absoluutne tipp... seal lähedal aga küll...

Video on samuti suurepärane... see nukrus on nii ehe ja hingeminev...

* * * * *

Wolfsheim wõrgus: ametlik koduleht, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

aktivehate - Washed In Blood

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009


Lood:

1. Blood Roses
2. Core Damage
3. Devil In You
4. Animality
5. Ugly Inside
6. Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Eurythmics - Never Gonna Cry Again (teleesinemine)

Tänu heale kamraadile Trashile sattus neil päevil mu kätte ports DVD-sid miskite Briti telesaadetega, kus humoorikate vahepaladega vürtsitatult näidati kõiksugu haruldast ja vähemharuldast kraami. Põhiliselt siis ülituntud esitajate ja tuntud lugude haruldasi teleesitusi.



Eriliselt lõi mind aga pahviks Eurythmics ja nende laul «Never Gonna Cry Again». Väidetavalt oli see nende esimene avalik ülesastumine üldse!

Eurythmics mulle kunagi meeldis, aga algusaegade tore bänd mattus hilisema staadionirocki ja rohelise maltsa kihistuse alla. Seetõttu oli enam kui tore ühte vana tuttavat taas õigel ja väärikal kujul näha.

Otsisin wõrgust sellesama video ning pakun seda erilise mõnuga ka teistele...

* * * * *

Eurythmics wõrgus: ametlik koduleht, veel üks ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

The Birthday Massacre - Blue (videoklipp)

Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?



Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Kosmikud @ Rabarock 2009

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?



Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.



Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.



Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.

* * * * *

Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Otto Dix - Антихрист (kontsertvideo)

Kuulasin nädalavahetusel bändi Otto Dix käesoleva aasta albumit «Зона Теней» ning pean tunnistama, et endiselt on hea duo/trio.

Kuna ma uut albumit pole veel lõplikult omastanud ning seetõttu puudub ka lõplik hinnang, siis panen siia kontsertvideo laulust «Антихрист», mis pärineb Otto Dixi teiselt albumilt «Город» (2006). Kontsert, millelt pärinevad ka parimad wõrgus ringlevad bändi kontsertvideod, toimus aga eelmise aasta 31. mail Petrozavodskis.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Otto Dix - Эго (videoklipp)

Laulu «Эго» video on filmitud linnas nimega Amursk, mis kunagi oli suur tööstuslinn, nüüd on aga praktiliselt inimtühi kummituslinn. Otto Dix sattus selle videoga isegi ühte suurde Vene telekanalisse, sest see oli perfektne heliriba kummituslinnade teemalisele saatelõigule.

Kui aga isegi taust kõrvale jätta, siis Otto Dix on igal juhul võrratu bänd, «Эго» hea laul ja video on samuti suurepärane.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Gothic Sex - Laments

Gothic Sex

Laments

Nightbreed Recordings

Formaat: CD
Aeg: 41.52
Ilmus: 5. detsember 1997


Lood:

1. The Night Scream
2. Laments
3. Nightbreed In Midian
4. Bloody Love
5. Alone In The Dark
6. Scream
7. Ashes To Ashes
8. Silence Lifts
9. The New Christ
10. I'd Like To Feel

Hispaania bänd Gothic Sex oli eelkõige duo Lord Gothic ja Lady Gothic, pluss veel muid muusikuid. Minevikuvormis kirjutan seepärast, et bänd kahjuks enam ei tegutse.

«Laments» oli bändi viimane album ning on mõneti ka minu lemmik nende loomingus, sest minuarust jõudsid nad siin täiuseni selles sünteesis, mis sidus endas kokku metalli, deathrocki ja ortodokse gooti rocki. Samas, just see stiilide segu mõjub paljudele mu tuttavatele peletavalt... põhiliselt muidugi metalne korin ja kitarrivingutamine... mõnesid aga häirib nende religioonikäsitlus või nägemus armastuse lihalikematest vormidest...

«Laments» on kümme hüsteerilist ja samas ka tundlevalt romantilist laulu. Teemadeks siis usk, armastus ja teispoolsus. Eks see üks räme üldistus muidugi ole, aga ma võin siin ju lõputult seletada... muusikat mu jutt ei asenda... kontserti seda enam...

Kui ma peaks aga mõned olulisematest olulisemad laulud sellel albumil esile tõstma, siis need oleks nimilugu «Laments», voogavalt hüsteeriline «Alone In The Dark» ja kohe sinna otsa tulev raju «Scream». Omaette kõrgliigas on aga albumi lõpulaul «I'd Like To Feel», mis on ilmselt bändi parim lugu üldse.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

aktivehate - Corrosive Intent

aktivehate

Corrosive Intent

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 33.15
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. My Own God
2. Silent Fire
3. Knee Deep
4. What I Want
5. Decadent Flesh
6. Agressive Behaviour
7. Control Alt Deus - Perfekt Hatred (aktivehate remix)

Portugali bänd aktivehate kirjutas varem oma nime kui aktiv[E|H]ate, aga ega muid muutusi asjas vist pole. Ikka seesama räme electro... või kuidas seda defineerida..?

EP «Corrosive Intent» sisaldab kuus väga raju lugu, milledest minu isiklikud lemmikud on «Knee Deep» ja «Agressive Behaviour». Ei, kõik on head, aga need kaks on ülihead!

Omamoodi jõnks on see, et seitsmendana tuleb hoopis ühe teise bändi lugu. Control Alt Deus ja nende «Perfekt Hatred», mille asetab konteksti tõsiasi, et tegu on aktivehate'i remiksiga.

Iseäranis positiivne on aga, et selle EP saab tasuta ja täitsa ametlikult enesele tõmmata.

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Corrosive Intent» saab kuulata ja allalaadida siin ja koos kaantega allalaadida siit ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Ladytron - Destroy Everything You Touch (videoklipp)

Kui «Destroy Everything You Touch» oleks ka bändi ainus laul, siis ikkagi oleks Ladytron väärt bänd. Tegu on lummava ja samas täiusliku popplooga, mis on saanud veel ka samaväärse video.

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Star Industry - Iron Dust Crush

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999


Lood:

1. Nineties
2. Carry Me
3. Crush
4. Egypt
5. Ceremonial
6. Sodium Haze
7. Bloodmoon
8. Be Real
9. Lady Daylight
10. Children
11. Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
12. Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Forgotten Sunrise - Never(k)now (videoklipp)

No ei saa, kuulan siin tööl Forgotten Sunrise'i albumit «Willand» ja leian, et kuradi hea ikka on... suisa piinlik, et vahepeal pole pool aastat seda kuulanud...

Otsustasin ka bändi videomaterjali kaeda, et kuniks kodumaine autorikaitse pole veel jaole saanud ja likvideerinud... leidsin aga vaid laulu «Never(k)now» videoklipi...

Selle videoga meenub ka, et kuidas antud klippi kunagi saates «Hoia ja keela» kommenteeriti... tüübid olid endaarust vaimukad ja erudeeritud ja mida kõike veel... mul aga oli teleka ees istudes suisa piinlik...

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.

Forgotten Sunrise @ Rockstar's

Pühapäeval ma juba kirjutasin, et kuidas me reede/laupäev Tallinnas olime ja ühe kunagise gooti bändi kontserdil käisime. Selsamal laupäeva õhtul, õigemini öösel, käisime me aga veel ühel üritusel.

Ürituse Tallinn Music Week raames astusid klubis Rockstar's üles karmima kõlaga bändid. Ilmselt oli see nõnda, sest nägime vaid kahte viimast esinejat. Ah, olgem ausad! Üritusele sai mindud vaid seepärast, et oli tahtmine näha triot Forgotten Sunrise.

Ametlikult pidi bänd kella ühest öösel peale minema... tegelikult läks vist pool kolm. Ebalev olen seetõttu, et oli kellakeeramisöö ning meie seltskonna ajanäitajad olid üsna erinevates ajavööndides...

Tegelikult tahtsin ma aga öelda vaid järgnevat: Forgotten Sunrise on ilmselgelt Eesti parim bänd ja Rockstar'sis nähtu oli üks paremaid kontserte üldse, mis mul näha on õnnestunud. Eestis nähtutest ja Eesti bändide omadest oli see kindlasti kõige parem.

Võibolla on see pisut julge avaldus, aga kui ma täna tööl taaskord albumit «Willand» kuulasin, siis tuli see kontsert meelde (nii kõrva, kui ka silma) ning see emotsioon oli vägev.

Ainsaks miinuseks oli kontserdil see, et pidime lahkuma poole pealt... meil Krafinnaga on pühapäev reeglina tööpäev ning pidime seetõttu juba hommikul vara hakkama saarele tagasi sõitma.

Tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et Forgotten Sunrise seljatas Sistersi.

* * * * *

Forgotten Sunrise wõrgus: ametlik koduleht, EstonianMetal, MySpace, VampireFreaks, Encyclopaedia Metallum ning Discogs.

IAMX - President (videoklipp)

Istun toimetuses... olen tööpäevast nüristunud ning sobran uniselt wõrgus... ja näe!, mingil hetkel meenub mulle üks tore video, mida ma olen üsna mitmel olulisel DVD-l kohanud... kiire käik jutuubi... ja leitud see ongi...

Bändi nimi on IAMX (olen kohanud ka nimekuju I am X) ning laul on «President». Tegu siis albumi «The Alternative» (2006) avalooga.

Mis ma ikka oskan öelda? Vinge on! Mõnus on!!!

* * * * *

IAMX wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.