Zeitgeist Zerø - Heart To Black (videoklipp)

Mõne bändiga kohe on nii, et kuuled kõva kiidujuttu, kuulad albumit, kehitad õlgu, unustad ning siis kunagi võtad uuesti ette ja avastad, et kuradi hea on...

Just niimoodi juhtuski bändi Zeitgeist Zerø albumiga «Dead To The World» (2009). Täna hommikul hakkasin täiesti suvalistel põhjustel seda plaati taas kuulama ning olin meeldivalt hämmeldunud... et mitte enam öelda.



«Heart To Black» on esimene lugu sellelt albumilt ning annab mingi ettekujutuse bändi kõlast... või vähemasti sellest, et kes nuppe keeras...

Klipp ise on ka tüüpiline Zeitgeist Zerø video. Et siis pisut amatöörlik ja põlve otsas tehtud ning samas kõrvuni (vanades) filmides sees.

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Ladytron @ Rabarock 2009

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.



Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!

* * * * *

Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:

1. The Second Coming
2. Forever True
3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
5. Body And Soul
6. Over The Hills And Far Away
7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
8. Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Lip Service - Silent Empire

Lip Service

Silent Empire

Devotchka Records

Formaat: mp3 / MCD
Aeg: 11.28
Ilmus: 24. aprill 2009


Lood:

1. Silent Empire
2. Silent Empire 2
3. Silent Empire 3

Antud singel (ja eelmises postituses olev video) peaks siis olema maitseprooviks, mis annab aimu Rootsi bändi Lip Service uuest albumist.

Singel on vägagi sobiva lugude järgnevusega... et kõigepealt laulu «Silent Empire» tavaversioon, siis instrumentaalne tummisse biidiga ning kõige lõppu selline helge ja õhuline versioon. Kõlbab täitsa järjest kuulata ning ei tekkigi tunnet, et kuulad ühte ja sama lugu. Minuarust läks singel iga looga vaid paremaks.

Üldiselt täitsa kobe toode, aga kardan, et ma selle siiski varsti unustan ja kuhugi kettanurka see mul kopitama jääb. Hea, aga ilmselt mööduv nähtus... sellest ka neli.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Singlit «Silent Empire» saab tasuta allalaadida siit.

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - So Klingt Liebe (videoklipp)

And One ja laul «So Klingt Liebe»! Laul on ilmselge hitt, sest jäi kohe kõrva albumilt «Bodypop» (2006). Tehti ka videoklipp, mis kõikvõimalikele videokogumikele jõudis ning ilmutati samanimeline singlite triloogia (või kolmiksingel).

Muusika on hea ja tekst toreda jõnksuga, aga videopilt jääb pisut kahvatuks ning seetõttu ka siit maksimumhinnet ei tule. Samas, ega And One pole kunagi miski eriline videobänd olnud kah.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Sisters Of Mercy @ Rock Café

Nagu kõik korralikud inimesed, käisime ka meie Krafinnaga laupäeval The Sisters Of Mercy kontserdil.

Sai kohtutud praeguste ja ammuste tuttavatega... ning mina ikka imestan mõne tegelase hea mälu üle... et pole üle kümne aasta kohtunud ja ikka tunneb ära ja ütleb tere... nojah, hea nägude mälu ja korralik kasvatus.

Kontserdist meil pilte pole, sest fotokat polnud kaasas ning pole ju ka suurt mõtet pildistada siniseid tulesid ja suitsulaama. Aga rahvas ikka pildistas ja filmis telefonidega ning miski pressifotograaf surus ka oma võimsa toru suisa kitarristi hargi vahele.

Aga olgu, mindud sai siiski bändi pärast ning tuleb tunnistada, et The Sisters Of Mercy ei petnud ootusi. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud miski ülikõva kontserdiga, aga see oli siiski parem kui omal ajal Saksamaal nähtu. Noh, et lood olid äratuntavamad (ilmselt tänu sellele, et kitarr mängis laulu alguses paar tuttavat käiku) ning Andrew Eldritch ei laianud laval.

Eks tegelikult ma mõistan seda laulude tuttavlikkuse probleemi. The Sisters Of Mercy andis ju oma viimase plaadi välja aastal 1993... ning viimane tõeline album ilmus 1990. See on ju peaaegu kakskümmend aastat tagasi ning see paarkümmend aastat pole ka uusi lugusid tulnud. Ma saan bändimeeste (ehk Andrew Eldritchi) probleemidest aru, et ei ole ju mingit huvi mängida paarkümmend aastat neidsamu lugusid. Samas, publik läheb kontserdile eelkõige siiski tuttavaid lugusid kuulama. See lugude võõrikuse ja äratundmise küsimus kerkis ka mitu korda vestlustest üles, eriti inimestega, kes olid oma esimesel The Sisters Of Mercy kontserdil.

Meeldis see, et esitatavad laulud pärinesid kõikidest loomeperioodidest ning ka see, et praktiliselt kõik olulised laulud tehti ka ära. Ei meeldinud aga liialt hevised seaded... noh, et kitarrivingutamist oli pisut liiast. Aga ma saan aru küll, et Andrew Eldritch püüab end iga hinna eest gooti subkultuurist välja juurida ning pürib usinalt staadionirocki vaieldavate väärtuste suunas.

Mõneti tuleb tõesti nõustuda Krafinna arvamusega, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna.

* * * * *

The Sisters Of Mercy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace'i otsing, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Pussybats - Dead By Dawn (videoklipp)

No on hea bänd, on hea lugu ja on ka täitsa hea video. Jah, klišeesid on omajagu, aga tulemus on siiski parem, kui eeskujudeks olnutel...

* * * * *

The Pussybats wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Depeche Mode - Wrong (videoklipp)

Sattusin eile öösel telekast nägema... noh, et täitsa lubab... video ise polegi midagi erilist, kuigi on jõnksuga... aga lugu on hea...

Tundub, et täitsa tasub seda uut albumit «Sounds of the Universe» oodata... ilmub see muideks mu sünnipäeval (20.04.2009)... et täitsa tore kingitus...

* * * * *

Depeche Mode wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Psyche - Misery (videoklipp)

Esimene Psyche album, mida ma kuulsin, oli «The Influence» (1989). Mõneti ongi see album jäänud minu jaoks bändi loomingu ideaalseks näiteks. Võimalik, et mul vedas... võimalik, et siin on tegu nostalgiaga.

Albumi «The Influence» üks meeldejäävamaid lugusid oli «Misery». Ausaltöelda ei oskagi ma öelda, et miks, aga kui ma sellele albumile mõtlen, siis esimesena meenub mulle laul «Misery».

Video pole midagi erilist, aga et lugu on ülikõva, siis...

* * * * *

Psyche wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Calva Y Nada - Paradies!? (videoklipp)

Leidsin täna hommikul selle video ja olin meeldivalt üllatunud, sest kuigi Calva Y Nada on mulle üsna teada-tuntud nimi, ei teadnud ma midagi nende videost.

«Paradies!?» on eelviimane lugu nende albumilt «Días Felizes» (1991) ja on üsna tüüpiline... et kui meeldib, siis võib julgelt kohe mõne Calva Y Nada plaadi ette võtta.

* * * * *

Calva Y Nada wõrgus: mitteametlik koduleht, MySpace ning Discogs.

Revolting Cocks - Da Ya Think I'm Sexy? (videoklipp)

Eile õhtul, kui me Krafinnaga aega parajaks tegime VH1-lt miskit liibuvate pükste eriprogrammi vaatasime ning kui siis sealt tuli muude nilbuste hulgas ka laul «Da Ya Think I'm Sexy?»... tõsi, seal näidati Rod Stewarti originaali. Veetsime miski rämeda viis minutit selle laulu ja video üle ilkudes...

Muu hulgas mainisin siis ka, et Revolting Cocks on sellest 1993. aastal kaveri teinud ja mainisin ka videot.

Täna tuli see jutt meelde, otsisin video üles ja panin ka siia...

Hinne on nagu on, sest ega see video ju miski eriline saavutus pole. Põhiliselt häirib selles videos aga teatav USAmaine lapsikus, mis ei lubagi maksimumhinnet panna. Aga laul on hea ja tekst on originaalist rämedam ning videol on ka omad helged hetked.

* * * * *

Revolting Cocks wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Kirlian Camera - Eclipse (kontsertvideo)

«Eclipse» on ilmselt Kirlian Camera kõige tuntum lugu. Esmakordselt ilmus see lugu vinüülalbumil «Eclipse: Das Schwarze Denkmal» (1988), kui see album 1994. aastal CD-na välja anti, siis ilmus ka CDEP «Eclipse Zwei», kus oli loo uusversioon. Neid versioone on veelgi, sest mina näiteks kuulsin esimesena hoopis viiendat versiooni. Algselt laulis seda Emilia Lo Jacono, kes siis oli bändi naisvokaaliks.

Siinolev video pärineb aastast 2006 ja ürituselt Dark Dance Treffen. Antud videos laulab Elena Alice Fossi, kes on Kirlian Camera praegune naishääl.

* * * * *

Kirlian Camera wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

New Order - The Perfect Kiss (videoklipp)

Kirjutasin neljapäeval bändi New Order albumist «'Low-life'» (1985). Selle plaadi teine lugu oli «The Perfect Kiss», mis oli lühem versioon singlil «The Perfect Kiss» ilmunust. Videoklipp on aga pikemast versioonist.

Video autoriks on Jonathan Demme, kes kõige rohkem on vast tuntud filmi «The Silence of the Lambs» (1991) lavastajana. Klipp on hea, eriti kaameratöö, aga maksimumhinnet ei luba panna video pikkus.

Jah, ma saan aru, et New Order tegigi sellist sihilikult monotoonset ja masinlikku muusikat... iseäranis tuli see välja nendes pikkades singliversioonides ning eks antud video ka seda toetab. Lühidalt: ma mõistan, aga päris lõpuni seda videot ei nautida ei suuda.

* * * * *

New Order wõrgus: ametlik koduleht, poolametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 46

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.23
Ilmus: 16. jaanuar 2009


Lood:

1. Punto Omega - Humanimal Planet
2. Necrotronica - Endstation
3. Rancor Project - Untertan
4. Abgrundtiefes Dasein - Das Neue Leben
5. Age of Suffering - Der Schlächter
6. Verney 1826 - Summer Ends (feat. Anna Aliena)
7. Necrovulpes - Blitzkrieg
8. P.K.C. - The Machines
9. ann-choice - Angry Today
10. TheCrystalApes - Hold Me

Nimestki näha, et antud kogumik anti kaasa ajakirjaga «Orkus», konkreetselt see siis käesoleva aasta veebruarinumbriga.

«Orkus» on saksakeelne must-valge ajakiri, mis keskendub mulle sobiliku tumeda subkultuuri ja eriti muusika kajastamisele. Viimastel aastatel on iga ajakirjanumbriga kaasas ka CD-plaat ning ajakirjast võib huviline välja lõigata ka vastava ümbrise.

Uuemal ajal on ajakirjaga sageli kaasas olnud ka igasuguseid lisavihikuid. Veebruarinumbriga oli kaasa pandud «Orkus INTIMate», mis vahendab tumeda subkultuuri tegelaste tutvumiskuulutusi. Et siis kenasti tuunitud romantilised pildid, strateegilised mõõdud ning soovid ja tahtmised.

Aga jõuaks parem taas kogumiku enda juurde tagasi...

Avalugu esitav Punto Omega oli ka ainus varemkuuldud nimi ning «Humanimal Planet» oli hea ja agressiivne algus plaadile. Järgnevad Necrotronica ja Rancor Project pole ju halvad tegijad (vähemasti antud materjali põhjal), aga jäävad siiski avaloole alla.

Neljas lugu, mida esitab Abgrundtiefes Dasein, on ilmselt kogumiku kehvem, aga sellele järgneb Age of Suffering ja nende vägagi kõva «Der Schlächter».

Verney 1826 lugu «Summer Ends» on pisut teisest puust ning toob teatavat vaheldust karmi elektroonikasse... võimalik, et põhjuseks on külalisena kaasategava Anna Aliena hääl. Meeldejääv lugu igatahes.

Necrovulpes ja P.K.C. esindavad taas karmi ja elektroonilist liini. Sealjuures on viimatimainitute «The Machines» vägagi vinge lugu.

Plaadi lõpetavad aga kaks pisut teistsugust laulu. «Angry Today», estajaks ann-choice on üsnagi pehmekõlaline synthpop. TheCrystalApes ja nende laul «Hold Me» on vägagi väärikas punkt kogumikule ning on ühtlasi ainus lugu plaadil, kus domineerib kitarr.

Ajakirja «Orkus» kogumike plussiks ja miinuseks on tõsisasi, et põhiliselt on esindatud üsna tundmatud ja algajad artistid. Tore on ju uusi nimesid teada saada ja kohe ka muusikalisi näiteid juurde kuulata. Kahjuks on sageli aga nõnda, et kuuled toredat laulu, aga üldises infotulvas unustad esitaja ning siis hiljem avastad, et tegelikult oled kuulnud jne.

Konkreetselt antud kogumiku plussiks on aga see, et peaaegu kõik lood on enam-vähem samast stiilis ning seetõttu ei teki seda pidevat ümberhäälestamise vajadust. Tohutu pluss on ka, et plaadil pole ühtegi metalli-lugu, et see plaat on sellest katkust puutumata, et kas tõesti saab see gooti metalli hullus mööda..?

Mõtlesingi alguses kõige kõrgema hinde panemisele, aga lugude teatav algajalikkus ei luba siiski neljast rohkem panna. Kuid rõhutan veelkord, et kogumikuna on see antud kogumikesarja üks parimaid plaate viimase paari aasta jooksul.

* * * * *

«Orkus Compilation 46» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Psyche - Angel Lies Sleeping

Psyche

Angel Lies Sleeping

SPV Recordings

Formaat: MCD
Aeg: 14.45
Ilmus: 1991


Lood:

1. Angel Lies Sleeping (Spanish Radio Encore)
2. Angel Lies Sleeping (Deep House Tango)
3. Angel Lies Sleeping (Techno Express Zwei)
4. Ghost (Original Demo)

Olin peaaegu nädala haige ning suure nohu tõttu sain ma kuulata peamiselt muusikat. Kasutasin võimalust ja kaevasin koduseid plaadikappe läbi ja kuulasin vanu plaate. Psyche singel «Angel Lies Sleeping» oli ka üks selliseid.

Omal ajal sai see ostetud üsna juhuslikult... sai teine lisatud tellimusele lihtsalt seetõttu, et summa ümmargusem tuleks, et odavalt sai, et artisti albumid mulle üldiselt meeldisid jne.

Singel polnud samuti paha. Nimiloo kolm versiooni on tegelikult küll üsna sarnased, aga kummalisel kombel see ei häirigi, sest niimoodi võib seda võtta ka ühe pika kolmeosalise loona. Miinuseks on pigem see, et «Angel Lies Sleeping» on liialt popikas lugu.

«Ghost», mille demo ka singlil, on hoopis teisest puust... sünge ja omajagu painav ja häiriv ja just see, mille pärast ma bändi hindan.

* * * * *

Psyche wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rezurex - Walk On The Edge (kontsertvideo)

Bändi Rezurex esinemine üritusel Psychomaniarumble II.

Laul «Walk On The Edge» on bändi selleaastase albumi «Psycho Radio» avalugu ning võib öelda, et plaadil kõlas see laul siiski pisut jõulisemalt.

* * * * *

Rezurex wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Judgement

L'Âme Immortelle

Judgement

Trisol

Formaat: MCD
Aeg: 16.26
Ilmus: 29. juuni 2001


Lood:

1. Judgement (Club Edit)
2. Redemption (Exclusive Track)
3. Rearranging (Nox Remix)
4. Judgement (Album Version)
5. Final Oath (Demo Song 97)

Mini-CD (või oleks õigem öelda maksi-singel) «Judgement» on omamoodi lisanduseks 2001. aasta alguses ilmunud albumile «Dann Habe Ich Umsonst Gelebt», sest just sealt pärinevad laulud «Judgement» ja «Rearranging».

Plaati alustab nimiloo klubilisem ja tantsulisem versioon, remiksijaks L'Âme Immortelle ise. Kui võrrelda seda neljanda loona oleva albumiversiooniga, siis võiks öelda, et ega eriti vahet pole.

Teiseks looks olev eksklusiivne ja tantsuline «Redemption» on üks peamisi põhjusi, miks antud mini-CD oluline on. «Rearranging», mida on remiksinud Siechtum, on vägagi tõsine tükk. Demo «Final Oath» on samuti tihke ja agressiivne lugu.

Kõikse kummalisem ongi, et mulle meeldivad kõik lood peale nimiloo ja selle remiksi... oleks singel koosnenud vaid lugudest 2, 3 ja 5... siis oleks siit kindlasti maksimumhinne tulnud.

«Judgement» lihtsalt on laul, mille võlu jääb mulle hoomamatuks... kuigi, klubiline variant juba peaaegu on...

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

Sampler

Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

Q-Code Records

Formaat: CD
Aeg: 75.32
Ilmus: 4. september 2005


Lood:

1. Altera Forma - Antidote
2. Emily A. Saaen - Jupiter (Or Somewhere Out There)
3. The Pulsar - Existence
4. Slide Show - Requiem
5. Wavefall - Rescue
6. Emplosia - Daimonion (Your Hear Me In Your Dreams)
7. Stillife - Karma Monster
8. Boxhead - Existence
9. Aridoland - Teardrop
10. M.C.D.Ead - Timekiller
11. Teatr Yada - Pan
12. Para Bellvm - Hunted
13. Purple Fog Side - Carrion
14. Inquisitorum - Endzeit
15. Antisisters - December Sadness
16. Recently Deceased - Requiem

Kõikvõimalikke tribuutalbumeid ehk siis kaverite kogumikke ilmub ikka kuradi palju. On selliseid tavalisemaid ja on eksootilisi. «Russian Existence: Tribute to Project Pitchfork» kuulub kindlasti sinna eksootilisemate sekka. Noh, et läänes neid bände ilmselt ei teata ja samas Venemaal ilmselt ei teata eriti bändi Project Pitchfork. Tekibki küsimus, et kellele see album? Vastus tegelikult lihtne: kaverdatava bändi fännidele kogu maailmas ja kaverdavate bändide fännidele Venemaal.

Kui ma vaatan artistide nimekirja, siis tuttavad nimed on vaid Stillife, Para Bellvm ja Antisisters. Lähemal uurimisel selgus, et ka Emily A. Saaen pole mulle tundmatu, aga ma polnud lihtsalt ta sooloasju kuulnud. Nende nelja esitaja puhul oli mul millegagi võrrelda... noh, et teades mingil määral nende oma loomingut, sain sotti sellest, mida nad olid teinud kaverdatava materjaliga.

Ülejäänud materjali puhul oli mul võrdluseks vaid originaallugu ja kaverversioon. Ja siis sai veel omavahel võrrelda laulude «Existence» ja «Requiem» töötlusi. Aga eks see võrdlemine...

Bändi Project Pitchfork loomingust on mu isiklik lemmik laul «Carrion» ja ma olen vägagi rahul kaveriga, mille tegi Purple Fog Side. On jäänud alles kõik see, mis originaalis hea oli ning on pandud ka midagi omaltpoolt.

Ja siis veel paar-kolm tegijat, kes just tänu sellele kogumikule minus huvi tekitasid: Slide Show, Emplosia ja Inquisitorum. Ega albumil päris vastikut lugu polnudki, aga need kolm jäid kuidagi kohe meelde.

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» oli sõltumatu tegija Q-Code Records'i esimene toode ja võiks öelda, et väga hea toode. Viite ei pane ma vaid seepärast, et kümnete kuuldud tribuutalbumite seas on olnud ikka veel paremaid asju, et ajuti kiskus pisut tuimaks...

* * * * *

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.