Zeitgeist Zerø - Party For One (videoklipp)

Laul «Party For One» oli just see lugu, mis pani mind bändi Zeitgeist Zerø albumit «Dead To The World» (2009) tähelepanelikumalt kuulama. Noh, et see vajalik konks...



Jutu mõte siis selles, et laul on võrratu! Video kahjuks mitte. Videoklipi põhiliseks puuduseks see, et seal pole midagi eriti vaadata... iseküsimus, et kui see pilt oleks miskil seinasuurusel ekraanil ja tuleks siis miski liikuva visuaaltapeedina. Kahjuks mul sellist ekraani pole ning sestap saab videoklipp kahe... et laul ise viievääriline oli, siis võib kogu kompotile kolme ära panna...

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...



Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.



Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.

* * * * *

Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Lip Service - Silent Empire (videoklipp)

Lip Service oli laupäeval Body Machine Body esimene bänd ning kuna ma neid päris algusest ei näinud, siis kaevasin täna hommikul pisut wõrgus.

Siinolev on siis video laulule «Silent Empire» ning tuleb tunnistada, et laupäevane asi oli isegi parem.

Esteetilis-poliitilistel põhjustel ei meeldi mulle aga üldse, kui miskid bändimehed/-naised end nõukogude butafooriaga ehivad... et sellise jäleduse eest läheb punkt kohe naksti maha. Kuna laulust ilmselt mingit mu lemmikut ei saa, siis see video siin ka üle kolme ei pälvi.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

And One - Paddy Is My DJ

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008


Lood:

Side A

1. Paddy Is My DJ

Side B

1. Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ladytron - Witching Hour

Ladytron

Witching Hour

Island Records

Formaat: CD
Aeg: 60.11
Ilmus: 3. oktoober 2005


Lood:

1. High Rise
2. Destroy Everything You Touch
3. International Dateline
4. Soft Power
5. CMYK
6. amTV
7. Sugar
8. Fighting in Built Up Areas
9. The Last One Standing
10. Weekend
11. Beauty*2
12. Whitelightgenerator
13. All the Way...
14. Untitled

Ladytron pole mulle tundmatu nimi, aga kõik seni kõrvusattunu ei pannud ka edasi kaevama. Ühel kogumikul nähtud video tekitas aga suuremat huvi ning võtsingi ette albumi, kust videoks tehtud lugu pärit...

«Witching Hour» oli bändi kolmas album ning tundub üsna popp toode olevat, aga minu jaoks on sellel küll vaid kaks tipplugu: «Destroy Everything You Touch» ja «Beauty*2». Kõik muu kisub sinna umbse indi sohu... jah, muusika on elektrooniline, aga emotsioon on sama, kui miskit kingapõrnitsejate kitarrivingutamist kuulata... selline pisut (ja ajuti üsna) tüütu tapeet.

Ma ei saa öelda, et «Witching Hour» oleks kehv album, aga ilmselt pole mina sihtgrupp. Aga seda pean ma küll ütlema, et need kaks eespoolmainitud laulu on ikka ülikõvad... juba nende kahe pärast teenib Ladytron minu austuse.

Ahjaaa, albumi kaanepilt on super!

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The 13th Floor

Sirenia

The 13th Floor

Nuclear Blast

Formaat: CD
Aeg: 42.32
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. The Path To Decay
2. Lost In Life
3. The Mind Maelstrom
4. The Seventh Summer
5. Beyond Life's Scenery
6. The Lucid Door
7. Led Astray
8. Winterborn 77
9. Sirens Of The Seven Seas

Sirenia on pärit Norrast ja on metallibänd ning album «The 13th Floor» peaks olema esimene, mis on tehtud uue naissolistiga. Tütarlapse (artisti)nimeks on Ailyn, pärit on ta Hispaaniast ning oma kodumaal on ta ka tuntud kui ühe reality show osaline.

Tunnistan kohe ja ausalt, et naisvokaaliga gooti metall on minu jaoks üsna tüütu nähtus ning seetõttu on seda kohe ka automaatselt Sirenia. Bändi kiituseks tuleb aga öelda, et nende laulud on vägagi hea hitipotentsiaaliga ning kiita tuleb ka maitsekaid seadeid.

Miinuseks muidugi valitud esteetika. Aga objektiivsem miinus on minu jaoks Ailyni hääle tämber. Normaalse laulmise korral on see tämber üsna meeldiv, kuigi pisut lapsik, aga kui tütarlaps hakkab tegema neid kohustuslikke metallikriiskeid, siis muutub hääl kuidagi iseäranis vastikult kiunuvaks. Ja see kiunuv-vinguv hääl mulle ei meeldi.

Avalugu «The Path to Decay» on korralik hitt, aga sellest ei pea ma pikalt kirjutama, sest alles reedel postitasin ma siiasamasse blogisse selle laulu video. Teine laul «Lost In Life» on vast veelgi hitilikum... võiks öelda, et suisa popplugu ning on sellisena täitsa tore. Võibolla isegi albumi parim lugu!?

«The Mind Maelstrom» on efektne klišeede kogum. «The Seventh Summer» jätkab esimese kolme laulu radadel ning album hakkabki minu jaoks vaikselt tapeediks muutuma. «Beyond Life's Scenery», «The Lucid Door», «Led Astray» ja «Winterborn 77» ei too samuti mingeid muutusi. Üllatuslik on aga lõpulugu «Sirens Of The Seven Seas», mis mõjub kõige eelneva taustal märksa värskema ja meeldivamana.

Hinne olekski selline koolipoisilik kolm, sest midagi otsekui oleks, aga siiski pole see naisvokaaliga metall mu tugevaim külg. Kuulamist ei kahetse, kuid vaevalt võtan ma ette miskeid jõupingutusi, et leida veel mõnda Sirenia toodet.

Ahjaaa! Kuulasin albumi tavaversiooni. On aga olemas veel 500-s tiraažis ilmutatud väljalase, mis kolm lugu pikem... need kolm lugu on: avaloo raadioversioon ning kolmanda ja kaheksanda laulu instrumentaalversioonid.

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The Path To Decay (videoklipp)

Sirenia on Norra bänd ning laul «The Path To Decay» on käesoleva aasta algul ilmunud albumi «The 13th Floor» avalugu ning oli ka eelmise aasta lõpul ilmunud singli nimilugu.

Antud videoklipp on pandud wõrku plaadifirma poolt just albumi promomise eesmärgiga ning täitsa huvitav oleks teada Eesti autorikaitse ametnike seisukohti selles küsimus. On ju ilmselge, et neil on sel teemal midagi arvata! Et kindlasti tehakse videoklippe ja singleid selleks, et nende pealt raskelt teenida... ja kindlasti ei tehta neid selleks, et promoda artisti ja albumit.

Videoklipi hindest? Keeruline küsimus! Et kust siis läheb piir subjektiivsete kiiksude ja abstraktse objektiivse tõe vahel? Ei meeldi mulle metall... ei meeldi! Iseäranis ei meeldi mulle naisvokaaliga nn gooti metall. Samas, toode oli ju suht-koht korralik jne. Samas, häirisid mind videos paljud asjad, aga ma tean, et sihtgrupp just kõike seda ootab... noh, et mustad küünlad, väänlev tibi, kitaristtide pateetilised poosid, kiriklik koor jne. Subjektiivne kolm oleks küll aus ja õiglane hinne... et siis ma ei läheks liialt konflikti oma maitsega ja samas ei teeks ka bändile liiga.

Ahjaaa, plaadil kõlab see laul kuidagi paremini. Huvitav, et kas on põhjuseks pildi puudumine?

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Encyclopaedia Metallum, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009


Lood:

1. Letzte Instanz - Komm!
2. Morgenstern - Hameln
3. Ensoph - Splendour & Majesty
4. The Pussybats - Back To The Darkness
5. Werktag - sleep
6. Furton - Teufelswerk
7. S:O:A - Dominiert Schwarz
8. Ebene Ungenau - Draw The Line
9. GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
10. Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Sampler - Orkus Compilation 45

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.58
Ilmus: 17. november 2008


Lood:

1. Treibhaus – Reich mir Deine Hand
2. EnGel des ZoRns – Wenn du mich verletzt
3. Deflection – Faster
4. Illusion Of Light – Ameisenstaat
5. Pleasant Fiction – I See It In Your Eyes
6. Sweet Velvet – Without You
7. Panic Lift – Everything I Have
8. Project Darklands – Machines (Orkus Edit)
9. Dark Creature – Kind der Dunkelheit
10. Life's Decay – Valensky

Antud plaat oli kaasas ajakirja «Orkus» topeltnumbriga, mille kaanel seisis detsember 2008 / jaanuar 2009.

Treibhaus ja nende «Reich mir Deine Hand» on ja hoogne algus kogumikule, et lööb hästi käima, aga samas ei midagi erilist. Järgnev laul «Wenn du mich verletzt», esitajaks EnGel des ZoRns, on aga üks ilgelt tüütu lugu.

Deflection ja nende «Faster» on selline traditsiooniline (ja samas ka himilik) kitarrigootika... pärast tüütut teist lugu mõjub see palsamina, aga ega see midagi silmapaistvat siiski pole.

Järgneb kolm lugu süntpoppi. Kui Illusion Of Light ja Pleasant Fiction on sellised popikamad ja tantsulisemad, siis Sweet Velvet on märksa melanhoolsem.

USAmaine Panic Lift algab ka kenade sündikäikudega, aga laul on hoopis karmima ja masinasema kõlaga. Samasugust skeemi (pehmed kõlad + karm laul) viljeleb ka Project Darklands. Ja tegelikult võib samasse punti panna ka bändi Dark Creature.

Kogumiku lõpetab aga Pariisist pärit Life's Decay. Nende neoklassikasse kalduv laul «Valensky» on vast kõikse omanäolisem lugu plaadil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui unustada tüütu teine lugu, et siis ülejäänu on täitsa kuulatav. Samas, ega ükski lugu ka miski eriline meistriteos polnud. Kuidagi tuim on see kõik. Hindeks kolm, sest pigem on tegu tuima tapeediga. Mõned nimed panin siiski mõttes kõrvataha.

Terminal Choice - Don't Go

Terminal Choice

Don't Go

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd.
Aeg: 13.14
Ilmus: 16. juuni 2006


Lood:

1. Don't Go
2. It Doesn't Matter
3. Devil Daddy (Bad Mama Remix)

Noh, et mis ma siis selle peale ütlen?

Kui ma bändi Terminal Choice viimati kuulasin, siis oli tegu enam kui elektroonilise albumiga. Singel «Don't Go» kõlas aga hoopis teisiti...

Avalooks olev Yazoo kaver kõlas hirmutavalt kitarselt ning jääb kindlasti alla originaalversioonile. «It Doesn't Matter» kõlas aga kui ühe kuulsa m-tähega hevibändi oigamine.

«Devil Daddy (Bad Mama Remix)» on see lugu, mille pärast singel üldse oma punktid teenib. See tuletab mulle samuti üht ja teist meelde, aga lugu on ülikõva ning sestap ei virise kah.

Samas, ega Terminal Choice pole bänd, mida kitarrivingutamise ja -käristamise pärast kuulata... selleks on ikka muud bändid...

* * * * *

Terminal Choice wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Judgement (kontsertvideo)

Kirjutasin öösel L'Âme Immortelle MCD-st «Judgement» ning nentisin, et nimilugu pole just mu lemmik.

Hommikul ärgates sobrasin unise peaga YouTube's... ja leidsingi selle singli lugudest sealt vaid laulu albumiversiooni kontsertvideo... noh, et nüüd võivad selle blogi lugejad ise otsustada, et kas on hea lugu...

Video pärineb muidugi hilisemast ajast, kui 2001. aasta, sest laval on punapäine kontsertkitarrist Ashley Dayour, kelle põhibändiks on Whispers In The Shadow.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ashbury Heights - Penance (kontsertvideo)

See jupp pärineb siis selleltsamalt tänavuse treffeni esinemiselt, kuhu ma endast mitteolenevail põhjustel ei jõudnud.

Loomulikult ei hinda ma siin filmitu tehnilist kvaliteeti. Hindan laulu ja laval toimuvat. «Penance» oli/on Saksamaa vastavates klubides räme hitt... aru ma ei saa, miks? Ja ega laval ka suurt midagi ei toimu. Kolm on paras ja aus hinne!

* * * * *

Ashbury Heights wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ning Discogs.

Jesus On Extasy - Beloved Enemy

Jesus On Extasy

Beloved Enemy

E-Wave

Formaat: CD
Aeg: 53.52
Ilmus: 2. mai 2008


Lood:

1. Beloved Enemy
2. Change The World
3. Direct Injection
4. Stay With Me
5. Stuck
6. Break You Apart
7. Lies
8. The Last Day Of My Life
9. You Don't Know Anything
10. Dead Presidents
11. Falling
12. Church Of Extasy
13. Sometimes

Kuulsin albumi «Beloved Enemy» nimilugu ühel kogumikul ning see tundus piisavalt huvitav. Otsustasin, et kui album ilmub, et siis võtan selle ka maha. Album ilmus mai alguses ning esmasel läbikuulamisel sai selgeks, et treffenil ma selle nimel ei pinguta, et neid vaatama/kuulama minna.

Treffen, sealsed elamused ja vahepeal hangitud plaadid, viisid bändi Jesus On Extasy meelest, aga kusagil suve lõpul kuulasin albumit taas. Oli ja ei olnud. Praegu kirjutamisel mängib siis ilmselt viiendat korda. Muljed on ja ei ole kah!

Albumi «Beloved Enemy» plussiks on hoog ja haaravus. Album hakkab hoogsalt peale ja ega tempo maha vajugi, kuigi on ka pisut rahulikumaid lugusid. Haaravuse all pean silmas seda, et klahvpillide ja kitarride käigud on sellised, mis panevad kohe jala tatsuma ning tahtmise edasi kuulata.

Miinusteks on aga, et seesamune haaravus saavutatakse üsna labaste ja suisa klišeelike nippidega. Tulemuseks, et kusagil poole plaadi peal hakkab see kõik juba tüütama. Ei saa öelda, et tagumise poole lood oleks kuidagi kehvemad, et kui lugusid läbisegi mängida, siis tüütavad hoopis teised lood. EP-na oleks hinne kindlasti pall kõrgem.

Kui tumedas subkultuuris sobib nii öelda, siis nimetaksin albumit «Beloved Enemy» ideaalseks autosõidu tapeediks. Jah, kindlasti oleks ma oma hinnangutes leebem, kui ma oleks nii veerand sajandit noorem.

Hilisem lisandus: Selgus, et seesama album esineb ka duubelplaadi kujul... et miksid ja versionid lisaks. Kuna juba põhialbum oli tervikuna tüütu, siis ei hakka duubelversiooniga vaeva nägema.

* * * * *

Jesus On Extasy wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Birthday Massacre - Looking Glass

The Birthday Massacre

Looking Glass

Metropolis Records

Formaat: CDEP
Aeg: 32.27
Ilmus: 6. mai 2008


Lood:

1. Looking Glass
2. Falling Down (Crawling Pulse Mix By theSTART)
3. Shiver
4. Red Stars (Lukewarm Lover Mix By Il Attire)
5. Nowhere (Instrumental)
6. Red Stars (Space Lab Mix By Dean Garcia)
7. Weekend (NYC77 Mix By Dave Oglivie & Matthew Moldowan)
8. I Think We're Alone Now
9. Looking Glass (Video)

EP «Looking Glass» sobib kas juhukuulujale või siis bändi The Birthday Massacre padufännile. Mina ei kuulu kumbagi gruppi ning sellest tulenevalt siis ka rahulolematus ja hinne.

Ei, The Birthday Massacre meeldib mulle väga ning nende albumit «Violet» (2004) pean ülikõvaks saavutuseks... kahjuks on see album minu jaoks ka bändi etalon ning seetõttu mõjus EP «Looking Glass» ikka üsna võõrikult. Olgu, ma annan aru, et EP pole album ning EP-sse tuleb suhtuda kuidagi teisiti.

Alustaks siis plaadi algusest...

Esimene lugu on «Looking Glass», hitimaiguline laul albumilt «Walking With Strangers» (2007) ning eks selle pärast ka antud EP tehti. Samalt albumilt pärinevad ka kõikide remiksitid lugude algversioonid.

Remikside taset on mul raske hinnata, sest theSTART ja Il Attire on minu jaoks tundmatud bändid. Il Attire tehtu jättis mulle sümpaatsema mulje, aga siin pigem põhjuseks see, et «Red Stars» meeldib mulle ka originaalina rohkem kui «Falling Down». Ka Dean Garcia tehtu meeldis mulle rohkem kui Dave Oglivie ja Matthew Moldowani tehtu, aga siin on samuti mängus pigem see originaalversioonide meeldimus.

Lisaks hitile ja neljale remiksile on EP-l ka veel kolm veidrust: seniilmumata «Shiver», lauluta «Nowhere» (huvitav, et kus see lauluga oli, mitte ei meenu) ja kaver laulust «I Think We're Alone Now». Kaveri algversiooni 1967. aastast pole ma kuulnud, samuti pole ma kuulnud mitmeid hilisemaid kavereid sellestsamast loost... tundub, et ei tahagi...

Eraldi boonusena veel ka laulu «Looking Glass» videoklipp.

Hinne kolm tuleb just selle eest, et mulle on tohutult vastukarva EP «Looking Glass» teatav kerglane kõla ja üleüldine häppilisus. Mäletan, et esimesel kuulamisel üle avaloo vastu ei pidanudki, hiljem on nahk paksemaks läinud, aga erilist elamust pole ikka saanud. Kuulatav ja huvitav, kuid mitte kuigi hea.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Vampirefreaks, Wikipedia ja Discogs.