Võiks ju otsesõnu öelda, et gooti, aga kuna see on selline moodne sõnakõlks, siis antakse sellele sageli enam kui kummalisi tähendusi, mis pigem hägustavad kui selgitavad.
Ilm kisub sügisesse ning kodus miskite sünt(h)eetiliste videode kogumikku vaadates tundus see klipp enam kui kohane olevat... just selline taevas...
Eks laul ole siiski millestki muust ja selle muu pärast kannatab see laul ka rohkem kui korra kuulamist. Wolfsheim oli ju tore bänd ning nende albumilt «Spectators» (1999) pärinev laul «Once In A Lifetime» polnud ju paha laul... mitte küll nende loomingu absoluutne tipp... seal lähedal aga küll...
Video on samuti suurepärane... see nukrus on nii ehe ja hingeminev...
Laul «Party For One» oli just see lugu, mis pani mind bändi Zeitgeist Zerø albumit «Dead To The World» (2009) tähelepanelikumalt kuulama. Noh, et see vajalik konks...
Jutu mõte siis selles, et laul on võrratu! Video kahjuks mitte. Videoklipi põhiliseks puuduseks see, et seal pole midagi eriti vaadata... iseküsimus, et kui see pilt oleks miskil seinasuurusel ekraanil ja tuleks siis miski liikuva visuaaltapeedina. Kahjuks mul sellist ekraani pole ning sestap saab videoklipp kahe... et laul ise viievääriline oli, siis võib kogu kompotile kolme ära panna...
Mõne bändiga kohe on nii, et kuuled kõva kiidujuttu, kuulad albumit, kehitad õlgu, unustad ning siis kunagi võtad uuesti ette ja avastad, et kuradi hea on...
Just niimoodi juhtuski bändi Zeitgeist Zerø albumiga «Dead To The World» (2009). Täna hommikul hakkasin täiesti suvalistel põhjustel seda plaati taas kuulama ning olin meeldivalt hämmeldunud... et mitte enam öelda.
«Heart To Black» on esimene lugu sellelt albumilt ning annab mingi ettekujutuse bändi kõlast... või vähemasti sellest, et kes nuppe keeras...
Klipp ise on ka tüüpiline Zeitgeist Zerø video. Et siis pisut amatöörlik ja põlve otsas tehtud ning samas kõrvuni (vanades) filmides sees.
Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?
Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.
Laulu «Эго» video on filmitud linnas nimega Amursk, mis kunagi oli suur tööstuslinn, nüüd on aga praktiliselt inimtühi kummituslinn. Otto Dix sattus selle videoga isegi ühte suurde Vene telekanalisse, sest see oli perfektne heliriba kummituslinnade teemalisele saatelõigule.
Kui aga isegi taust kõrvale jätta, siis Otto Dix on igal juhul võrratu bänd, «Эго» hea laul ja video on samuti suurepärane.
Lip Service oli laupäeval Body Machine Body esimene bänd ning kuna ma neid päris algusest ei näinud, siis kaevasin täna hommikul pisut wõrgus.
Siinolev on siis video laulule «Silent Empire» ning tuleb tunnistada, et laupäevane asi oli isegi parem.
Esteetilis-poliitilistel põhjustel ei meeldi mulle aga üldse, kui miskid bändimehed/-naised end nõukogude butafooriaga ehivad... et sellise jäleduse eest läheb punkt kohe naksti maha. Kuna laulust ilmselt mingit mu lemmikut ei saa, siis see video siin ka üle kolme ei pälvi.
Kui «Destroy Everything You Touch» oleks ka bändi ainus laul, siis ikkagi oleks Ladytron väärt bänd. Tegu on lummava ja samas täiusliku popplooga, mis on saanud veel ka samaväärse video.
And One ja laul «So Klingt Liebe»! Laul on ilmselge hitt, sest jäi kohe kõrva albumilt «Bodypop» (2006). Tehti ka videoklipp, mis kõikvõimalikele videokogumikele jõudis ning ilmutati samanimeline singlite triloogia (või kolmiksingel).
Muusika on hea ja tekst toreda jõnksuga, aga videopilt jääb pisut kahvatuks ning seetõttu ka siit maksimumhinnet ei tule. Samas, ega And One pole kunagi miski eriline videobänd olnud kah.
No ei saa, kuulan siin tööl Forgotten Sunrise'i albumit «Willand» ja leian, et kuradi hea ikka on... suisa piinlik, et vahepeal pole pool aastat seda kuulanud...
Otsustasin ka bändi videomaterjali kaeda, et kuniks kodumaine autorikaitse pole veel jaole saanud ja likvideerinud... leidsin aga vaid laulu «Never(k)now» videoklipi...
Selle videoga meenub ka, et kuidas antud klippi kunagi saates «Hoia ja keela» kommenteeriti... tüübid olid endaarust vaimukad ja erudeeritud ja mida kõike veel... mul aga oli teleka ees istudes suisa piinlik...
Istun toimetuses... olen tööpäevast nüristunud ning sobran uniselt wõrgus... ja näe!, mingil hetkel meenub mulle üks tore video, mida ma olen üsna mitmel olulisel DVD-l kohanud... kiire käik jutuubi... ja leitud see ongi...
Bändi nimi on IAMX (olen kohanud ka nimekuju I am X) ning laul on «President». Tegu siis albumi «The Alternative» (2006) avalooga.
«The Wedding» on esimene laul bändi Diary of Dreams 13. märtsil ilmunud albumil «(if)».
Kui ma ei eksi, siis on tegu üldse esimese videoklipiga sellelt bändilt. Jah, kontsertvideosid on ja isegi kontsert-DVD on, aga videoklippe minuteada pole.
On tegu esimese videoklipiga, või pole... kokkuvõttes on see vähetähtis, sest laul ise on hea ning video on korralik ja meeleolukas. Kui Diary of Dreams ja nende albumid poleks mulle kohustuslikud, siis see video paneks mind huvituma küll. Kindel viis!
Sirenia on Norra bänd ning laul «The Path To Decay» on käesoleva aasta algul ilmunud albumi «The 13th Floor» avalugu ning oli ka eelmise aasta lõpul ilmunud singli nimilugu.
Antud videoklipp on pandud wõrku plaadifirma poolt just albumi promomise eesmärgiga ning täitsa huvitav oleks teada Eesti autorikaitse ametnike seisukohti selles küsimus. On ju ilmselge, et neil on sel teemal midagi arvata! Et kindlasti tehakse videoklippe ja singleid selleks, et nende pealt raskelt teenida... ja kindlasti ei tehta neid selleks, et promoda artisti ja albumit.
Videoklipi hindest? Keeruline küsimus! Et kust siis läheb piir subjektiivsete kiiksude ja abstraktse objektiivse tõe vahel? Ei meeldi mulle metall... ei meeldi! Iseäranis ei meeldi mulle naisvokaaliga nn gooti metall. Samas, toode oli ju suht-koht korralik jne. Samas, häirisid mind videos paljud asjad, aga ma tean, et sihtgrupp just kõike seda ootab... noh, et mustad küünlad, väänlev tibi, kitaristtide pateetilised poosid, kiriklik koor jne. Subjektiivne kolm oleks küll aus ja õiglane hinne... et siis ma ei läheks liialt konflikti oma maitsega ja samas ei teeks ka bändile liiga.
Ahjaaa, plaadil kõlab see laul kuidagi paremini. Huvitav, et kas on põhjuseks pildi puudumine?
Olin peaaegu paar nädalat palavikuga külili... kui siis eelmisel nädalal juba pisut parem hakkas, siis sattusin ühel päeval kohalikust MTV-st nägema miskit Eesti videoklippide edetabelit.
Eks suures osas oli see üsna talumatu vaatepilt... tõttöelda pidasingi ma vastu miskid paar-kolmkümmend videot. Üks asjalikke asju, mida ma selles portsus ei näinud, oli Loits ja nende «Haavad uulitsal». Ma ei teagi mitmendaks see video lõpuks jäi, aga ilmselt oli koht madalam, kui asi väärt.
Arvan nimelt, et tegu on ühe kõigi aegade parima Eesti videoga üldse.
Sattusin eile öösel telekast nägema... noh, et täitsa lubab... video ise polegi midagi erilist, kuigi on jõnksuga... aga lugu on hea...
Tundub, et täitsa tasub seda uut albumit «Sounds of the Universe» oodata... ilmub see muideks mu sünnipäeval (20.04.2009)... et täitsa tore kingitus...
Esimene Psyche album, mida ma kuulsin, oli «The Influence» (1989). Mõneti ongi see album jäänud minu jaoks bändi loomingu ideaalseks näiteks. Võimalik, et mul vedas... võimalik, et siin on tegu nostalgiaga.
Albumi «The Influence» üks meeldejäävamaid lugusid oli «Misery». Ausaltöelda ei oskagi ma öelda, et miks, aga kui ma sellele albumile mõtlen, siis esimesena meenub mulle laul «Misery».
Video pole midagi erilist, aga et lugu on ülikõva, siis...
Leidsin täna hommikul selle video ja olin meeldivalt üllatunud, sest kuigi Calva Y Nada on mulle üsna teada-tuntud nimi, ei teadnud ma midagi nende videost.
«Paradies!?» on eelviimane lugu nende albumilt «Días Felizes» (1991) ja on üsna tüüpiline... et kui meeldib, siis võib julgelt kohe mõne Calva Y Nada plaadi ette võtta.
Eile õhtul, kui me Krafinnaga aega parajaks tegime VH1-lt miskit liibuvate pükste eriprogrammi vaatasime ning kui siis sealt tuli muude nilbuste hulgas ka laul «Da Ya Think I'm Sexy?»... tõsi, seal näidati Rod Stewarti originaali. Veetsime miski rämeda viis minutit selle laulu ja video üle ilkudes...
Muu hulgas mainisin siis ka, et Revolting Cocks on sellest 1993. aastal kaveri teinud ja mainisin ka videot.
Täna tuli see jutt meelde, otsisin video üles ja panin ka siia...
Hinne on nagu on, sest ega see video ju miski eriline saavutus pole. Põhiliselt häirib selles videos aga teatav USAmaine lapsikus, mis ei lubagi maksimumhinnet panna. Aga laul on hea ja tekst on originaalist rämedam ning videol on ka omad helged hetked.
Kirjutasin neljapäeval bändi New Order albumist «'Low-life'» (1985). Selle plaadi teine lugu oli «The Perfect Kiss», mis oli lühem versioon singlil «The Perfect Kiss» ilmunust. Videoklipp on aga pikemast versioonist.
Video autoriks on Jonathan Demme, kes kõige rohkem on vast tuntud filmi «The Silence of the Lambs» (1991) lavastajana. Klipp on hea, eriti kaameratöö, aga maksimumhinnet ei luba panna video pikkus.
Jah, ma saan aru, et New Order tegigi sellist sihilikult monotoonset ja masinlikku muusikat... iseäranis tuli see välja nendes pikkades singliversioonides ning eks antud video ka seda toetab. Lühidalt: ma mõistan, aga päris lõpuni seda videot ei nautida ei suuda.
