Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.
Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis
Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.
Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.
Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.
KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga
sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...
Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil
Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.
Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.
Kosmikud ja
Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud...
Gary Numan, loomulikult.
No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...
Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.
Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!
* * * * *
Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna
