Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Din [A] Tod - Tragic Blue (videoklipp)

Otsisin küll midagi muud, aga avastasin, et vahepeal on YouTube'i ilmunud bändi Din [A] Tod videoklipp laulust «Tragic Blue».

* * * * *

Din [A] Tod wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ja Discogs ning intervjuu.

Din [A] Tod - The Sound Of Crash

Din [A] Tod

The Sound Of Crash

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 66.14
Ilmus: 9. november 2007


Lood:

1. The Sound Of Crash
2. Ephedrine Logic
3. Jean Sans Peur
4. Carol's Fascination
5. Creation Crucifixion
6. Tragic Blue
7. Time Made Dogs Of Us
8. Living Dead
9. Friedberg
10. Buildings (Babylon Rebuilt)
11. Margarita
12. Living Dead (Demo Version)

Din [A] Tod ja nende esikalbum «The Sound Of Crash» oli minul üks eelmise aasta lõpu ja selle aasta alguse suurimaid üllatajaid ja meeldivamaid elamusi.

Kuulsin neid ühel kogumikul ja olin kohemaid kadunud hing... kartes samas, et ega terve album nii hea olla ei saa. Sai ikka küll!

Tegu siis minimaalelektroonikat viljeleva trioga Berliinist, mille liikmed on tunnistanud endi mõjutajate seas ka bändi New Order. Tõsi ta on, et see njuorderlik bass pulseerib nende lugudes ikka enam kui sageli. Samas ei saa bändi kuidagi nimetada miskiks klooniks, sest nende lugudes on palju selliseid asju, mis New Orderi liikmetele ka nende kõige segasemates unenägudes ei viirastuks. Noh, et New Order on siiski XX sajandi 80ndate bänd, Din [A] Tod on aga ilmselgelt XXI sajandi tegija. Ja kui eeskuju on enam-vähem üheselt kitarribänd, siis austaja on ilmne elektroonikakollektiiv. Loomulikult ei maksa New Orderi fännidel tormata nüüd kohe Din [A] Tod albumit otsima, sest pettumus võib olla ränk.

Mina kuulsin mitmes loos ka ühenduse Phillip Boa & The Voodooclub tugevat mõju... kuid põrgu need mõjud...

Kindlasti ei taha ma väita, et Din [A] Tod on ebaoriginaalne ja oma nägu mitteomav bänd. Vastupidi, kui oled mõnda lugu kuulnud, siis tunned ka teised üsna kenasti ära.

Albumi kiituseks tuleb öelda, et tegu on tõelise tervikalbumiga... mis tähendab, et üsna keeruline on mõnda lugu kontekstist välja tõsta või esile tuua. Vast ainult «Ephedrine Logic» ja «Creation Crucifixion». Kõikse erandlikum on vast «Carol's Fascination», mis mõjub ka kõikse optimistlikumalt. Kõige njuorderlikuma loo tiitel läheb aga laulule «Time Made Dogs Of Us».

Sümpaatne on, et albumil pole praktiliselt n-ö täitematerjali. Iga lugu on oma kohta väärt, kuigi mõned jäävad ülitugevate naabrite kõrval siiski pisut kahvatumaks. Aga see on vaid siis, kui võrdled neid omavahel.

Hindeks olev viis ehk ei näitagi albumi tõelist taset, aga ütlen, et tegu on ühe mu uue lemmikbändiga ning kuigi ma olen seda albumit kümne kuu jooksul kuulanud ligi sada korda, ei ole see mind siiani ära tüüdanud. Mulle sobib!

* * * * *

Din [A] Tod wõrgus: MySpace, Vampirefreaks ja Discogs ning intervjuu.

Extreme Traumfänger 7

Sampler

Extreme Traumfänger 7

UpScene

Formaat: CD
Aeg: 79.27
Ilmus: 7. märts 2008


Lood:

1. Qntal - Departir
2. Kirlian Camera - No One Remained
3. Unheilig - Sei Mein Licht
4. Staubkind - Wenn Du Schlafst
5. Christian Death - Angels And Drugs
6. Arcana - Incisible Motions
7. Din [A] Tod - Carol's Fascination
8. Miriam - I Look Around
9. James D. Stark - Ready
10. John Alexander Ericson - Sophia In Another Country
11. Chandeen - Welcome The Still
12. Untoten - Das Kabinett
13. Irrlicht - Bilderbuch
14. Sepia - Melancholie
15. Stillste Stund - Tiefenritt
16. In My Rosary - Just Like You
17. Ext!ze - La Ballerine Est Morte

Kogumik nagu kogumik ikka! On tuntuid esitajaid, on tundmatuid. On häid lugusid, on viletsamaid... õnneks ühtegi päris vastikut pole. Leidsin ka mõned uued nimed ja muutsin arvamust mõnest esitajast.

Qntal, Kirlian Camera ja Christian Death olid kindlad nimed ning ei valmistanud nad ka seekord pettumust.

Din [A] Tod on vinge uus tegija, aga ise oleks nende esikalbumilt valinud mõne teise loo. Ei, «Carol's Fascination» pole paha lugu, aga jätab bändist lihtsalt ühekülgse ja liialt njuorderliku mulje

Irrlicht muutus minu jaoks millekski enamaks kui lihtsalt nimi. Samuti kavatsen ma süvendada omi teadmisi teemal Stillste Stund.

Huvitavalt melanhoolne oli James D. Stark ja meelde jäi ka pisut nikkeivilik John Alexander Ericson. Mõlemalt mehelt tahaks rohkem lugusid kuulda.

Kogumiku kõrghetk oli siiski In My Rosary ja nende kaver loost «Just Like You». Originaalis esitas seda Derrière Le Miroir, mis oli In My Rosary kõrvalprojekt. Mulle meeldis juba originaalversioon, aga kaver on veelgi vingem!

Kogumiku ainukeseks miinuseks on tõsiasi, et seda pole kuigi mõnus järjest kuulata, sest tegu on stiililiselt kirju valikuga, mis ei moodusta uut tervikut. Ilmselt ka kõige avarama maitsega kuulaja kerib mitu lugu edasi, sest mõned asjad lihtsalt ei haaku omavahel. Eraldi võttes pole lugudel aga viga midagi ning silmaring saab samuti avardatud.