Diorama - Cubed

Diorama

Cubed

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 67.44 + 24.23
Ilmus: 19. märts 2010


Lood:

Cubed

1. Child Of Entertainment
2. Acid Trip
3. Ignite
4. Gone Gone Gone
5. Cubed
6. Apocalypse Later
7. Record Deal
8. My Counterfeit
9. Refugee
10. Alpha Animal Complex
11. Golden Boy
12. Lord Of The Lies
13. Stereotype

Bonus CD - Shadow Play

1. Stuckkato
2. Batteries
3. The Hunt
4. Jericho Beach
5. Shadow Play

«Cubed» on Diorama seitsmes stuudioalbum ning ilmus see kahes versioonis: tavaline valge kaanepildiga ning limiteeritud tiraažiga karbis, kus lisaks ka boonus CD «Shadow Play».

Põhiplaadi esimeseks lauluks on singlilugu «Child Of Entertainment» ning edasi üha hoogsamaks ja isegi karmimaks läheb. Karmiks muidugi Diorama enda mõõtkavas.

Paari loo ajal tulid isegi vanad n-ö futubändid meelde. (Võimalik, et see on vaid minu aju ja tajude omapära, laul «Ignite» tõi mulle küll ühe U-tähelise Viini-ihaleja meelde.)

Aga kuna mul on Diorama viimasest kuulamisest hulk aega möödas, siis mõjus album alguses ootamatult hoogsana, sest minu mäletamist mööda oli bänd pigem selline rahulik ja melanhoolne. Tõsi, mingil hetkel meenus ka mitu kiiremat vanemat laulu ning harjusin kah vist rohkem asjaga ning see võõriku ootamatuse moment kadus. Ka läks plaat lõpupoole rahulikumaks.

Ma ei saaks öelda, et album oleks selline kohe haakiv ja meeldiv, aga praegu mängib see vist juba neljandat ringi järjest ning üha paremaks läheb.

Maksimumhinne oleks aga siiski jäänud tulemata, kui poleks olnud boonusplaati «Shadow Play».

See viielooline lisa on tegelikult täiesti omaette üksus ning oleks kannatanud ka eraldi ilumtamist. Viis rahulikku ja mõtlikku lugu, mis kenasti täiendavad põhialbumit ning panevad kogu üritusele kenasti krooni pähe.

* * * * *

Diorama wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Excelsis: A Dark Noël

Sampler

Excelsis: A Dark Noël

Projekt Records

Formaat: CD
Aeg: 61.26
Ilmus: 1995


Lood:

1. Arcanta - Carol of the Bells
2. Love Spirals Downwards - Welcome Christmas
3. FuchiKachis Ethu - Oh Come All Ye Faithful
4. This Ascension - Carol of the Bells
5. Area - O Come Emmanuel
6. Thanatos - The First Noël
7. lovesliescrushing - Jingle Bells (Snowblower)
8. Balderas & Osborn - What Child is This?
9. black tape for a blue girl - Chanukkah, Oh Chanukkah
10. Sorrow - The Little Drummer Boy
11. Lycia & The Unquiet Void - We Three Kings
12. Eva O - O Holy Night
13. Faith and the Muse - A Winter Wassail
14. Autopsia - Stille Nacht (gRAVE Remix)
15. Attrition - Silent Night

Rokirahva ja üldse alternatiivsemate tegelaste jaoks on jõulud üks omajagu tüütu ning samas vastikult imal ja (võlts)vaga aeg. Kui muul ajal on võimalik üldiselt üsna hästi vastuvoolu ujuda, siis jõulude ajal on seda ka kõige radikaalsematel tegelastel vägagi raske teostada. Kõikse hullem on, et praktiliselt pole pääsu jõululauludest... eriti nende rahamaiatest ja üliimalatest töötlustest. Olgem ausad, et ega algsel kujul ju paljud jõululaulud nii imalad ja vagad polegi... vastupidi... paljud on üsna karged...

Ja siis ongi nõnda juhtunud, et kui neist jõululauludest pääsu pole... et siis on arukam need oma subkultuuri vaimus ära kaverdada ja plaadile pressida... et küll tänulikke kuulajaid jagub...

Kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pakub siis jõululohutust ja -kompromissi gooti subkultuuri liikmetele ja nende lähedastele. Võiks täpsustada, et pigem isegi eeterliku ja tumeda ambiendi ja neoklassika austajatele, sest album on üsna tihkelt täidetud undamise ja huugamise ja üleva vokaaliga. Ah, tegelikult on sellel lugusid igale maitsele!

Tüüpilisele jõululaulule kõikse lähemal on vast This Ascension ja nende versioon laulust «Carol of the Bells»... ja see laul pole sellisena üldse halb... ma pean seda vist isegi antud bändi parimaks looks üldse.

Üsna jõululikud on ka Thanatos ja nende «The First Noël» ning Faith and the Muse ja nende «A Winter Wassail».

Ülejäänud lugude puhul võib tavakuulaja päris peletatud saada, eriti näiteks deathrocki enam kui elujõulise esiema Eva O ekstaatiline «O Holy Night» võib kehvema pidamisega tegelasel ikka põhja alt ära lüüa. Ma parem ei räägi sellest, et Autopsia «Stille Nacht (gRAVE Remix)» on täpselt just see, et mida pealkiri lubab... et otsekui hauas läbi paksu mullakihi kuuled, et kuidas kusagil eemal pühast ööst lauldakse. Või siis lovesliescrushing ja lumetormi eksinud aisakellad... või Attrition ja kirstukaant kääksutav «Silent Night»...

Muud lood jäävad radikaalsemate versioonide ja jõululike töötluste vahele ning kogumiku teist ja üheksandat laulu saab ka kuulata, kui klõpsata vastavale pealkirjale.

Kokkuvõtvalt ütleks, et kuigi kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pole mul miski lemmikplaat ning kuigi sellel pole ühtegi megahitti, on tegu siiski maksimumhinnet vääriva tootega. «Excelsis: A Dark Noël» on suurepärane näide sellest, kuidas tervik on täiuslikum ja enam väärt kui mistahes selle osa... ning tervikuna on see album tõesti verstapost tumeda muusika ajaloos ja kuulamist väärt saavutus isegi tänapäeval.

* * * * *

«Excelsis: A Dark Noël» wõrgus: Projekt: darkwave, Last.fm ja Discogs.

Gothic Sex - Laments

Gothic Sex

Laments

Nightbreed Recordings

Formaat: CD
Aeg: 41.52
Ilmus: 5. detsember 1997


Lood:

1. The Night Scream
2. Laments
3. Nightbreed In Midian
4. Bloody Love
5. Alone In The Dark
6. Scream
7. Ashes To Ashes
8. Silence Lifts
9. The New Christ
10. I'd Like To Feel

Hispaania bänd Gothic Sex oli eelkõige duo Lord Gothic ja Lady Gothic, pluss veel muid muusikuid. Minevikuvormis kirjutan seepärast, et bänd kahjuks enam ei tegutse.

«Laments» oli bändi viimane album ning on mõneti ka minu lemmik nende loomingus, sest minuarust jõudsid nad siin täiuseni selles sünteesis, mis sidus endas kokku metalli, deathrocki ja ortodokse gooti rocki. Samas, just see stiilide segu mõjub paljudele mu tuttavatele peletavalt... põhiliselt muidugi metalne korin ja kitarrivingutamine... mõnesid aga häirib nende religioonikäsitlus või nägemus armastuse lihalikematest vormidest...

«Laments» on kümme hüsteerilist ja samas ka tundlevalt romantilist laulu. Teemadeks siis usk, armastus ja teispoolsus. Eks see üks räme üldistus muidugi ole, aga ma võin siin ju lõputult seletada... muusikat mu jutt ei asenda... kontserti seda enam...

Kui ma peaks aga mõned olulisematest olulisemad laulud sellel albumil esile tõstma, siis need oleks nimilugu «Laments», voogavalt hüsteeriline «Alone In The Dark» ja kohe sinna otsa tulev raju «Scream». Omaette kõrgliigas on aga albumi lõpulaul «I'd Like To Feel», mis on ilmselt bändi parim lugu üldse.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

Ladytron - Witching Hour

Ladytron

Witching Hour

Island Records

Formaat: CD
Aeg: 60.11
Ilmus: 3. oktoober 2005


Lood:

1. High Rise
2. Destroy Everything You Touch
3. International Dateline
4. Soft Power
5. CMYK
6. amTV
7. Sugar
8. Fighting in Built Up Areas
9. The Last One Standing
10. Weekend
11. Beauty*2
12. Whitelightgenerator
13. All the Way...
14. Untitled

Ladytron pole mulle tundmatu nimi, aga kõik seni kõrvusattunu ei pannud ka edasi kaevama. Ühel kogumikul nähtud video tekitas aga suuremat huvi ning võtsingi ette albumi, kust videoks tehtud lugu pärit...

«Witching Hour» oli bändi kolmas album ning tundub üsna popp toode olevat, aga minu jaoks on sellel küll vaid kaks tipplugu: «Destroy Everything You Touch» ja «Beauty*2». Kõik muu kisub sinna umbse indi sohu... jah, muusika on elektrooniline, aga emotsioon on sama, kui miskit kingapõrnitsejate kitarrivingutamist kuulata... selline pisut (ja ajuti üsna) tüütu tapeet.

Ma ei saa öelda, et «Witching Hour» oleks kehv album, aga ilmselt pole mina sihtgrupp. Aga seda pean ma küll ütlema, et need kaks eespoolmainitud laulu on ikka ülikõvad... juba nende kahe pärast teenib Ladytron minu austuse.

Ahjaaa, albumi kaanepilt on super!

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. Weight Of The World
2. Apollo (Live On Your TV)
3. Asleep Or Awake?
4. Incompatible
5. United States Of Credit
6. Shadow
7. Green Queen
8. Butterfly Defect
9. The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
10. Rocket Calculator
11. →
12. Pitchblack / Heat Death
13. Black Vs. White
14. Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Star Industry - Iron Dust Crush

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999


Lood:

1. Nineties
2. Carry Me
3. Crush
4. Egypt
5. Ceremonial
6. Sodium Haze
7. Bloodmoon
8. Be Real
9. Lady Daylight
10. Children
11. Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
12. Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009


Lood:

1. Letzte Instanz - Komm!
2. Morgenstern - Hameln
3. Ensoph - Splendour & Majesty
4. The Pussybats - Back To The Darkness
5. Werktag - sleep
6. Furton - Teufelswerk
7. S:O:A - Dominiert Schwarz
8. Ebene Ungenau - Draw The Line
9. GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
10. Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Hekate - Tempeltänze

Hekate

Tempeltänze

Well Of Urd

Formaat: CD
Aeg: 36.34
Ilmus: 5. juuni 2001


Lood:

1. Traumzeit
2. Tempeltanz I
3. Melancholy
4. Henry M. -A Wild Dream-
5. Tempo Di Lupi
6. Ich Hab Die Nacht Geträumet
7. Mithras' Garden
8. Tempeltanz II
9. Hidden Track

Kuigi Hekate plaat «Tempeltänze» sisaldab üheksa lugu, pole seda siiski iga kord täieõiguslikuks albumiks peetud... on nimetatud suisa EP-ks... tegelikult on see vist siiski lisanduseks albumile «Sonnentanz». Ega asjata neid isegi kord koos välja antud... tõsi, see oli miski eriti väikese tiraažiga toode.

Ilmselt oleks mul arukam olnud kirjutada kõigepealt albumist «Sonnentanz» (2000)... seda enam, et sellest algas ka minu tutvus ja austus selle Saksa bändi asjus. Aga ega blogi saa mingi plaani järgi pidada...

Plaat algab üsna vaikse introga «Traumzeit», mis pigem puhastab kuulaja ning valmistab ta ette. Teisena tulev «Tempeltanz I» on juba see õige asi... et rohkelt kõikvõimalikke löökriistu ning mees ja naine vaheldumisi laulmas. Võimas on.

«Melancholy» – kolmandat lugu oleks raske täpsemalt nimetada, sest minu jaoks on see tõesti melanhoolia absoluutne avaldus. Järgneb aga «Henry M. -A Wild Dream-», irooniline ja küüniline pajatus kellestki Henry M(iller)ist... noh, et püüdsin olla kui Henry M., püüdsin olla härrasmees, püüdsin olla purjus kuulsus...

«Tempo Di Lupi» on instrumentaalne löökpillide orgia ning «Ich Hab Die Nacht Geträumet» rahulik ja üliilus ballaad. «Mithras' Garden» kõlab kui paganlik hümn ning «Tempeltanz II» tõmbab otsad kenasti kokku. Aga plaat mängib miskipärast edasi ja kolme ja poole minuti pärast algab veel üks rahulik tundmatu laul.

Mäletan, et alguses, kui ma seda plaati üsna kohe pärast albumit «Sonnentanz» kuulsin, et siis olin isegi pisut pettunud. Aja jooksul olen hakanud üllitist nimega «Tempeltänze» vägagi hindama ning alla maksimumi ei saa kuidagi panna. Selline omapärane ja maitsekas segu rahvamuusikast, neofolgist, ambiendist, neoklassikast ja millest iganes veel.

* * * * *

Hekate wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Untoten - The Look Of Blasphemie

Untoten

The Look Of Blasphemie

Sonic Malade

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 36.58
Ilmus: 26. oktoober 2001


Lood:

1. Strange Inside
2. Die Out By The Sea
3. Summerlove
4. My Lover Is A Ghost
5. Why Do Bats Fall In Love
6. Catnip
7. The Look Of Blasphemie
8. Let Me Love You (In Times Of Pain)
9. Stay
10. Spread Your Wings

Untoten on üsna kummaline Saksa duo. Jah, kuigi laval on sageli rohkem rahvast, on bänd siiski eelkõige Greta Csatlós ja David A. Line. Kummaline on see duo eelkõige seetõttu, et kui vaadata albumite kaasi, siis tundub tegu olevat noore metallurgi märja unelma bändiga... et ristid (sageli tagurpidi), pentagrammid, nunnad, veri, terariistad, (pool)paljad naised jne. Kuigi kestad balanseerivad hea maitse piiril, on sisu siiski rohkem väärt.

Album «The Look Of Blasphemie» on mõneti üsna tüüpiline. Kitši on kaanel küll vähem, aga siiski on... plaadi põhivõlu on õnneks siiski muusika!

Eks seda muusikat on üsna raske kirjeldada, aga ma püüan. David A. Line on kirjutanud muusika ja mängib ka instrumente. Greta Csatlós kirjutas sõnad ja laulab. Muusika on vormilt rokilik, aga sisult elektrooniline... äraseletatuna on mängus rütmimasinad ning plaadil kõlavad kitarrid, klaverid ja klavessiinid on enamjaolt elektroonilist päritolu.

Kogu selle krempli põhivõlu on tegelikult Greta Csatlósi hääl. Ei, mitte vokaalsed võimed, sest need on tegelikult tagasihoidlikud... pigem just pisut lapsiku kõlaga tämber ja tundeline laulumaneer, mida toetavad lahedad muusikalised käigud ja meeldejäävad sõnad.

Eks üsna raske ole mõnda lugu esile tõsta, sest pigem on tegu kontseptuaalse albumiga, kuid romantiline «Die Out By The Sea» ja sellele järgnev peaaegu metalselt agressiivne «Summerlove» moodustavad vägagi laheda ja kontrastse paari. Teise puntrana tuleks ära märkida mängutooslik «Catnip» ning sellele järgnevad nutune «The Look Of Blasphemie» ja sildupõletav «Let Me Love You (In Times Of Pain)».

Aga sai juba öeldud, et tegu on siiski kontseptuaalse albumiga ning tegelikult on lugude esile tõstmine üsna vägivaldne. «The Look Of Blasphemie» on väga terviklik album.

Kui midagi ette heita, siis minuarust oleks üks raju lugu asja veelgi paremaks teinud, aga see on juba selline heast elust tingitud virin... objektiivseks etteheiteks tegelikult põhjust pole.

* * * * *

Untoten wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Talvekoidik - Silent Reflections

Talvekoidik

Silent Reflections

Brume Records

Formaat: CD / Digisleeve
Aeg: 75.51
Ilmus: 10. november 2007


Lood:

1. Such A Perfect Day
2. Concealed Longings
3. Rough Baltic Shore
4. Eismeer
5. The Moebius Strip
6. Sandstorm
7. Goodbye Of The Certainty
8. Silent Reflections
9. Power Of Eclecticism
10. The Cliff
11. Eismeer (Lomonossow Ridge Mix By Heimstatt Yipotash)
12. Atlas (Shrugged Mix By Fragment King)
13. Eismeer (Synthetic Coldness Mix By 16Pad Noiseterrorist)

Talvekoidik on Kai Christian Hahnewaldi (S.K.E.T.) kõrvalprojekt ning on selline rahvusvaheline projekt, et sakslane teeb Prantsuse firmas eestikeelse nimega bändi.

Võiks ju tsiteerida pressiteadet:

With his first release as Talvekoidik -an Estonian word meaning a foggy, winter like atmosphere- Kai offers us an album of brilliant and original electronica that finds its influences in Gridlock and Beefcake as well as in Scandinavian, Baltic, Arabic and African musical traditions.

Ega pressiteade ei valeta: midagi igituttavat ja põhjamaiselt karget melanhooliat on selles muusikas küll. Konkreetselt ma seda albumit lahterdada ei oska, aga ambient ja noise on küll kaks sõna, millest mööda ei pääse.

Ega ma suurt täpsemalt määratleda ka ei julgeks, sest album «Silent Reflections» liigub oma kõladega sellistel aladel, millel ma end eriti kindlalt ei tunne. Aga meeldib ning on hea kuulata, olgu siis taustaks või ka tõesti nautimiseks.

Lõpetaks taas tsitaadiga pressiteatest:

Talvekoidik's debut album, «Silent Reflections»: deeply influenced by the Baltic culture and landscapes, Kai himself describes his music as an artistic attempt to illustrate the point «where the stones hit the water while falling into it, where the wind blows on the fields and bends the stems...»

Mainida võib veel ka seda, et album ilmutati sellises kolme poolega pappümbrikus.

* * * * *

Talvekoidik wõrgus: MySpace, Virb.com ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 45

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.58
Ilmus: 17. november 2008


Lood:

1. Treibhaus – Reich mir Deine Hand
2. EnGel des ZoRns – Wenn du mich verletzt
3. Deflection – Faster
4. Illusion Of Light – Ameisenstaat
5. Pleasant Fiction – I See It In Your Eyes
6. Sweet Velvet – Without You
7. Panic Lift – Everything I Have
8. Project Darklands – Machines (Orkus Edit)
9. Dark Creature – Kind der Dunkelheit
10. Life's Decay – Valensky

Antud plaat oli kaasas ajakirja «Orkus» topeltnumbriga, mille kaanel seisis detsember 2008 / jaanuar 2009.

Treibhaus ja nende «Reich mir Deine Hand» on ja hoogne algus kogumikule, et lööb hästi käima, aga samas ei midagi erilist. Järgnev laul «Wenn du mich verletzt», esitajaks EnGel des ZoRns, on aga üks ilgelt tüütu lugu.

Deflection ja nende «Faster» on selline traditsiooniline (ja samas ka himilik) kitarrigootika... pärast tüütut teist lugu mõjub see palsamina, aga ega see midagi silmapaistvat siiski pole.

Järgneb kolm lugu süntpoppi. Kui Illusion Of Light ja Pleasant Fiction on sellised popikamad ja tantsulisemad, siis Sweet Velvet on märksa melanhoolsem.

USAmaine Panic Lift algab ka kenade sündikäikudega, aga laul on hoopis karmima ja masinasema kõlaga. Samasugust skeemi (pehmed kõlad + karm laul) viljeleb ka Project Darklands. Ja tegelikult võib samasse punti panna ka bändi Dark Creature.

Kogumiku lõpetab aga Pariisist pärit Life's Decay. Nende neoklassikasse kalduv laul «Valensky» on vast kõikse omanäolisem lugu plaadil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui unustada tüütu teine lugu, et siis ülejäänu on täitsa kuulatav. Samas, ega ükski lugu ka miski eriline meistriteos polnud. Kuidagi tuim on see kõik. Hindeks kolm, sest pigem on tegu tuima tapeediga. Mõned nimed panin siiski mõttes kõrvataha.

New Order - 'Low-life'

New Order

'Low-life'

Qwest Records

Formaat: CD
Aeg: 40.05
Ilmus: 13. mai 1985


Lood:

1. Love Vigilantes
2. The Perfect Kiss
3. This Time Of Night
4. Sunrise
5. Elegia
6. Sooner Than You Think
7. Sub-culture
8. Face Up

«'Low-life'» oli ka üks neid albumeid, mille ma haiguse ajal kapipõhjast üles kaevasin. Tõesti hea album on! Hakka või regulaarselt haige olema..?

Kui mõnele (kah asjatundjale) tekitab probleeme albumi väljaandja Qwest Records, siis teadmiseks, et tegu on USA kompaniiga, mis avaldas lombi taga Factory Recordsi asju... vähemasti on enamus me kodus olevat New Orderit just Qwest Recordsi sildiga.

Pean albumit «'Low-life'» vaat et bändi parimaks. Kuigi selleks on ilmselt küll ja küll ka objektiivseid põhjendusi, on minu jaoks albumi headus just lihtsus ja konkreetsus. Kaheksa popplugu, mis on märksa tõsisemad ja süngemad, kui ehk (võhikute jaoks) pisut kerglane kõlapilt arvata lubaks.

Tegelikult on mul üsna raske mõnda lugu eraldi esile tõsta, sest see album on tõesti tervik ning iga lugu on sulakuld.

Kui mind aga miski valiku ette seataks, siis esikoha saaks pisut hüsteeriline «Sunrise», teise üliilus «Elegia» ja kolmanda perfektne popplaul «Sub-culture». Esikolmikusse pääsemise nimel rebib kõvasti ka avalaul «Love Vigilantes», mis minu jaoks on suisa New Orderi tüüplugu.

* * * * *

New Order wõrgus: ametlik koduleht, poolametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 46

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.23
Ilmus: 16. jaanuar 2009


Lood:

1. Punto Omega - Humanimal Planet
2. Necrotronica - Endstation
3. Rancor Project - Untertan
4. Abgrundtiefes Dasein - Das Neue Leben
5. Age of Suffering - Der Schlächter
6. Verney 1826 - Summer Ends (feat. Anna Aliena)
7. Necrovulpes - Blitzkrieg
8. P.K.C. - The Machines
9. ann-choice - Angry Today
10. TheCrystalApes - Hold Me

Nimestki näha, et antud kogumik anti kaasa ajakirjaga «Orkus», konkreetselt see siis käesoleva aasta veebruarinumbriga.

«Orkus» on saksakeelne must-valge ajakiri, mis keskendub mulle sobiliku tumeda subkultuuri ja eriti muusika kajastamisele. Viimastel aastatel on iga ajakirjanumbriga kaasas ka CD-plaat ning ajakirjast võib huviline välja lõigata ka vastava ümbrise.

Uuemal ajal on ajakirjaga sageli kaasas olnud ka igasuguseid lisavihikuid. Veebruarinumbriga oli kaasa pandud «Orkus INTIMate», mis vahendab tumeda subkultuuri tegelaste tutvumiskuulutusi. Et siis kenasti tuunitud romantilised pildid, strateegilised mõõdud ning soovid ja tahtmised.

Aga jõuaks parem taas kogumiku enda juurde tagasi...

Avalugu esitav Punto Omega oli ka ainus varemkuuldud nimi ning «Humanimal Planet» oli hea ja agressiivne algus plaadile. Järgnevad Necrotronica ja Rancor Project pole ju halvad tegijad (vähemasti antud materjali põhjal), aga jäävad siiski avaloole alla.

Neljas lugu, mida esitab Abgrundtiefes Dasein, on ilmselt kogumiku kehvem, aga sellele järgneb Age of Suffering ja nende vägagi kõva «Der Schlächter».

Verney 1826 lugu «Summer Ends» on pisut teisest puust ning toob teatavat vaheldust karmi elektroonikasse... võimalik, et põhjuseks on külalisena kaasategava Anna Aliena hääl. Meeldejääv lugu igatahes.

Necrovulpes ja P.K.C. esindavad taas karmi ja elektroonilist liini. Sealjuures on viimatimainitute «The Machines» vägagi vinge lugu.

Plaadi lõpetavad aga kaks pisut teistsugust laulu. «Angry Today», estajaks ann-choice on üsnagi pehmekõlaline synthpop. TheCrystalApes ja nende laul «Hold Me» on vägagi väärikas punkt kogumikule ning on ühtlasi ainus lugu plaadil, kus domineerib kitarr.

Ajakirja «Orkus» kogumike plussiks ja miinuseks on tõsisasi, et põhiliselt on esindatud üsna tundmatud ja algajad artistid. Tore on ju uusi nimesid teada saada ja kohe ka muusikalisi näiteid juurde kuulata. Kahjuks on sageli aga nõnda, et kuuled toredat laulu, aga üldises infotulvas unustad esitaja ning siis hiljem avastad, et tegelikult oled kuulnud jne.

Konkreetselt antud kogumiku plussiks on aga see, et peaaegu kõik lood on enam-vähem samast stiilis ning seetõttu ei teki seda pidevat ümberhäälestamise vajadust. Tohutu pluss on ka, et plaadil pole ühtegi metalli-lugu, et see plaat on sellest katkust puutumata, et kas tõesti saab see gooti metalli hullus mööda..?

Mõtlesingi alguses kõige kõrgema hinde panemisele, aga lugude teatav algajalikkus ei luba siiski neljast rohkem panna. Kuid rõhutan veelkord, et kogumikuna on see antud kogumikesarja üks parimaid plaate viimase paari aasta jooksul.

* * * * *

«Orkus Compilation 46» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

KieTheVez - Non-Binary

KieTheVez

Non-Binary

A Different Drum

Formaat: CD
Aeg: 51.09
Ilmus: 17. juuni 2008


Lood:

1. One World For The Next
2. A Million Days
3. M
4. End Of A Bright Night
5. How Are We Doing Today?
6. Non Compos Mentis
7. Niamh
8. Always A Boy
9. Three
10. Be Alone Together
11. 26

Rootsi synthpop-bänd KieTheVez ilmutas oma eelmise albumi 1997. aastal ning seega võib albumit «Non-Binary» pidada täieõiguslikuks taastulemiseks.

tape a second here and there
flash your camera in the air
get the antidote you never see on tv
if you hide then hide it well
cos you'll never go that last foot
to admit you're ready to change
one world for the next
today

Nii kõlas esimese laulu «One World For The Next» teine salm ning võib öelda, et avalugu annab tooni kõigele järgnevale. Esmapilgul pisut unine kõlapilt, mis laulu arenedes märksa jõulisemaks muutub ning traditsioonilisele synthpopi kõlale lisandub hubane kitarr. Kõik see kokku annab just sellise karge ja põjamaise kõla, mida ma olen harjunud kuulma eelkõige Rootsi elektrooniliste unistajate albumitel.

hello hello - you're still around, you say?
walking like you never heard us
hello hello - how are we doing today?
asking you again and again

See on aga kuidagi väga hingeminev nelik viiendast laulust «How Are We Doing Today?», mis eristub veel ka idamaise kõlapildiga.

come forward and close your eyes
there is no time to be wrong now
you have no choice but to trust your heart
don't stay in the cold and far
you can still fall off the floor and die like her

Aga need viis rida kuuendast laulust «Non Compos Mentis» on jällegi sellised tüüpilised: pigem jaluleajaja, kui nurkavajuja sõnad. Võibolla siin kuivalt lugedes need ehk ei mõjugi, aga plaadil töötavad küll.

can you feel it now
try to understand the past
so unprepared for this
you can see it now
when you're out there on you own
needing nothing or no one

Need read laulust «Always A Boy» näitavad aga kenasti, et lauluteksti jupi tsiteerimine on mõneti mõttetu tegevus: laulu arenedes nende ridade mõte muutub ja muutub öeldule suisa vastupidiseks.

Albumi «Non-Binary» kohta võiks öelda, et küps (süntesaatori)popp ning sellega oleks ka kõik öeldud. Peaks sobima bändi endistele fännidele ning peaks sobima ka pisut laiemale publikule... iseküsimus, et kus see muu publik seda kuuleks..?

* * * * *

KieTheVez wõrgus: põhjalik ametlik koduleht, MySpace (kus on võimalik kuulata selle albumi kuute esimest lugu) ning Discogs.

The Last Days Of Jesus - Dead Machines' Revolution!

The Last Days Of Jesus

Dead Machines' Revolution!

Strobelight Records

Formaat: CD
Aeg: 36.16
Ilmus: 20. aprill 2007


Lood:

1. Dead-Cuckoo-Clock
2. Positive
3. 1001101:The Weekend (DMR Version)
4. Freedom Factories
5. Zombie Haut-Couture
6. Robot Child (A Song For Nina)
7. Sad Voices From The Inside Of A Rusty Rocket
8. London Bridge Is Falling Down
9. Machinen Friedhof
10. Revolution Of Sick Brains
11. Walking On Hands
12. Machine Of Calm
13. Thanx For Evolution!

The Last Days Of Jesus on Slovaki bänd ning nende iseloomustamiseks võiks kasutada sõnu: punk, deathrock, kabaree, goth, tsirkus. Omajagu eklektiline, humoorikas... kuid nalja ei tehta, sest huumor on must ja sõge.

«Dead Machines' Revolution!» on nende seni viimane album ning see plaat oli mandri-Euroopa tumedas subkultuuris ikka raju tegija... 2007. aasta aprillis/mais oli The Last Days Of Jesus esindatud pea igas vastavas ajakirjas... paljudel juhtudel isegi kaanel.

Album «Dead Machines' Revolution!» on üsna lühike, kestvuselt pigem EP... samas on tegu sellise tiheda kraamiga, et rohkem lugusid olekski juba liiast.

Lood on lühikesed ja mul olekski üsna raske neid kuidagi iseloomustada. Loetagu lugude pealkirju, vaadatagu pilti kõrval ja mõelgu, et kas tahetakse selliseid kuulata.

Allpool on lingid, eks sealtki leiab üht-koma-teist.

* * * * *

The Last Days Of Jesus wõrgus: leht plaadifirma kodukal, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

Sampler

Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork

Q-Code Records

Formaat: CD
Aeg: 75.32
Ilmus: 4. september 2005


Lood:

1. Altera Forma - Antidote
2. Emily A. Saaen - Jupiter (Or Somewhere Out There)
3. The Pulsar - Existence
4. Slide Show - Requiem
5. Wavefall - Rescue
6. Emplosia - Daimonion (Your Hear Me In Your Dreams)
7. Stillife - Karma Monster
8. Boxhead - Existence
9. Aridoland - Teardrop
10. M.C.D.Ead - Timekiller
11. Teatr Yada - Pan
12. Para Bellvm - Hunted
13. Purple Fog Side - Carrion
14. Inquisitorum - Endzeit
15. Antisisters - December Sadness
16. Recently Deceased - Requiem

Kõikvõimalikke tribuutalbumeid ehk siis kaverite kogumikke ilmub ikka kuradi palju. On selliseid tavalisemaid ja on eksootilisi. «Russian Existence: Tribute to Project Pitchfork» kuulub kindlasti sinna eksootilisemate sekka. Noh, et läänes neid bände ilmselt ei teata ja samas Venemaal ilmselt ei teata eriti bändi Project Pitchfork. Tekibki küsimus, et kellele see album? Vastus tegelikult lihtne: kaverdatava bändi fännidele kogu maailmas ja kaverdavate bändide fännidele Venemaal.

Kui ma vaatan artistide nimekirja, siis tuttavad nimed on vaid Stillife, Para Bellvm ja Antisisters. Lähemal uurimisel selgus, et ka Emily A. Saaen pole mulle tundmatu, aga ma polnud lihtsalt ta sooloasju kuulnud. Nende nelja esitaja puhul oli mul millegagi võrrelda... noh, et teades mingil määral nende oma loomingut, sain sotti sellest, mida nad olid teinud kaverdatava materjaliga.

Ülejäänud materjali puhul oli mul võrdluseks vaid originaallugu ja kaverversioon. Ja siis sai veel omavahel võrrelda laulude «Existence» ja «Requiem» töötlusi. Aga eks see võrdlemine...

Bändi Project Pitchfork loomingust on mu isiklik lemmik laul «Carrion» ja ma olen vägagi rahul kaveriga, mille tegi Purple Fog Side. On jäänud alles kõik see, mis originaalis hea oli ning on pandud ka midagi omaltpoolt.

Ja siis veel paar-kolm tegijat, kes just tänu sellele kogumikule minus huvi tekitasid: Slide Show, Emplosia ja Inquisitorum. Ega albumil päris vastikut lugu polnudki, aga need kolm jäid kuidagi kohe meelde.

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» oli sõltumatu tegija Q-Code Records'i esimene toode ja võiks öelda, et väga hea toode. Viite ei pane ma vaid seepärast, et kümnete kuuldud tribuutalbumite seas on olnud ikka veel paremaid asju, et ajuti kiskus pisut tuimaks...

* * * * *

«Russian Existence: A Tribute to Project Pitchfork» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.