aktivehate - Washed In Blood

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009


Lood:

1. Blood Roses
2. Core Damage
3. Devil In You
4. Animality
5. Ugly Inside
6. Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Lip Service - Silent Empire

Lip Service

Silent Empire

Devotchka Records

Formaat: mp3 / MCD
Aeg: 11.28
Ilmus: 24. aprill 2009


Lood:

1. Silent Empire
2. Silent Empire 2
3. Silent Empire 3

Antud singel (ja eelmises postituses olev video) peaks siis olema maitseprooviks, mis annab aimu Rootsi bändi Lip Service uuest albumist.

Singel on vägagi sobiva lugude järgnevusega... et kõigepealt laulu «Silent Empire» tavaversioon, siis instrumentaalne tummisse biidiga ning kõige lõppu selline helge ja õhuline versioon. Kõlbab täitsa järjest kuulata ning ei tekkigi tunnet, et kuulad ühte ja sama lugu. Minuarust läks singel iga looga vaid paremaks.

Üldiselt täitsa kobe toode, aga kardan, et ma selle siiski varsti unustan ja kuhugi kettanurka see mul kopitama jääb. Hea, aga ilmselt mööduv nähtus... sellest ka neli.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Singlit «Silent Empire» saab tasuta allalaadida siit.

aktivehate - Corrosive Intent

aktivehate

Corrosive Intent

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 33.15
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. My Own God
2. Silent Fire
3. Knee Deep
4. What I Want
5. Decadent Flesh
6. Agressive Behaviour
7. Control Alt Deus - Perfekt Hatred (aktivehate remix)

Portugali bänd aktivehate kirjutas varem oma nime kui aktiv[E|H]ate, aga ega muid muutusi asjas vist pole. Ikka seesama räme electro... või kuidas seda defineerida..?

EP «Corrosive Intent» sisaldab kuus väga raju lugu, milledest minu isiklikud lemmikud on «Knee Deep» ja «Agressive Behaviour». Ei, kõik on head, aga need kaks on ülihead!

Omamoodi jõnks on see, et seitsmendana tuleb hoopis ühe teise bändi lugu. Control Alt Deus ja nende «Perfekt Hatred», mille asetab konteksti tõsiasi, et tegu on aktivehate'i remiksiga.

Iseäranis positiivne on aga, et selle EP saab tasuta ja täitsa ametlikult enesele tõmmata.

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Corrosive Intent» saab kuulata ja allalaadida siin ja koos kaantega allalaadida siit ning allalaadimislinke leiab ka siit.

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. Weight Of The World
2. Apollo (Live On Your TV)
3. Asleep Or Awake?
4. Incompatible
5. United States Of Credit
6. Shadow
7. Green Queen
8. Butterfly Defect
9. The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
10. Rocket Calculator
11. →
12. Pitchblack / Heat Death
13. Black Vs. White
14. Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The 13th Floor

Sirenia

The 13th Floor

Nuclear Blast

Formaat: CD
Aeg: 42.32
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. The Path To Decay
2. Lost In Life
3. The Mind Maelstrom
4. The Seventh Summer
5. Beyond Life's Scenery
6. The Lucid Door
7. Led Astray
8. Winterborn 77
9. Sirens Of The Seven Seas

Sirenia on pärit Norrast ja on metallibänd ning album «The 13th Floor» peaks olema esimene, mis on tehtud uue naissolistiga. Tütarlapse (artisti)nimeks on Ailyn, pärit on ta Hispaaniast ning oma kodumaal on ta ka tuntud kui ühe reality show osaline.

Tunnistan kohe ja ausalt, et naisvokaaliga gooti metall on minu jaoks üsna tüütu nähtus ning seetõttu on seda kohe ka automaatselt Sirenia. Bändi kiituseks tuleb aga öelda, et nende laulud on vägagi hea hitipotentsiaaliga ning kiita tuleb ka maitsekaid seadeid.

Miinuseks muidugi valitud esteetika. Aga objektiivsem miinus on minu jaoks Ailyni hääle tämber. Normaalse laulmise korral on see tämber üsna meeldiv, kuigi pisut lapsik, aga kui tütarlaps hakkab tegema neid kohustuslikke metallikriiskeid, siis muutub hääl kuidagi iseäranis vastikult kiunuvaks. Ja see kiunuv-vinguv hääl mulle ei meeldi.

Avalugu «The Path to Decay» on korralik hitt, aga sellest ei pea ma pikalt kirjutama, sest alles reedel postitasin ma siiasamasse blogisse selle laulu video. Teine laul «Lost In Life» on vast veelgi hitilikum... võiks öelda, et suisa popplugu ning on sellisena täitsa tore. Võibolla isegi albumi parim lugu!?

«The Mind Maelstrom» on efektne klišeede kogum. «The Seventh Summer» jätkab esimese kolme laulu radadel ning album hakkabki minu jaoks vaikselt tapeediks muutuma. «Beyond Life's Scenery», «The Lucid Door», «Led Astray» ja «Winterborn 77» ei too samuti mingeid muutusi. Üllatuslik on aga lõpulugu «Sirens Of The Seven Seas», mis mõjub kõige eelneva taustal märksa värskema ja meeldivamana.

Hinne olekski selline koolipoisilik kolm, sest midagi otsekui oleks, aga siiski pole see naisvokaaliga metall mu tugevaim külg. Kuulamist ei kahetse, kuid vaevalt võtan ma ette miskeid jõupingutusi, et leida veel mõnda Sirenia toodet.

Ahjaaa! Kuulasin albumi tavaversiooni. On aga olemas veel 500-s tiraažis ilmutatud väljalase, mis kolm lugu pikem... need kolm lugu on: avaloo raadioversioon ning kolmanda ja kaheksanda laulu instrumentaalversioonid.

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009


Lood:

1. Letzte Instanz - Komm!
2. Morgenstern - Hameln
3. Ensoph - Splendour & Majesty
4. The Pussybats - Back To The Darkness
5. Werktag - sleep
6. Furton - Teufelswerk
7. S:O:A - Dominiert Schwarz
8. Ebene Ungenau - Draw The Line
9. GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
10. Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Sampler - Orkus Compilation 46

Sampler

Orkus Compilation 46

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 41.23
Ilmus: 16. jaanuar 2009


Lood:

1. Punto Omega - Humanimal Planet
2. Necrotronica - Endstation
3. Rancor Project - Untertan
4. Abgrundtiefes Dasein - Das Neue Leben
5. Age of Suffering - Der Schlächter
6. Verney 1826 - Summer Ends (feat. Anna Aliena)
7. Necrovulpes - Blitzkrieg
8. P.K.C. - The Machines
9. ann-choice - Angry Today
10. TheCrystalApes - Hold Me

Nimestki näha, et antud kogumik anti kaasa ajakirjaga «Orkus», konkreetselt see siis käesoleva aasta veebruarinumbriga.

«Orkus» on saksakeelne must-valge ajakiri, mis keskendub mulle sobiliku tumeda subkultuuri ja eriti muusika kajastamisele. Viimastel aastatel on iga ajakirjanumbriga kaasas ka CD-plaat ning ajakirjast võib huviline välja lõigata ka vastava ümbrise.

Uuemal ajal on ajakirjaga sageli kaasas olnud ka igasuguseid lisavihikuid. Veebruarinumbriga oli kaasa pandud «Orkus INTIMate», mis vahendab tumeda subkultuuri tegelaste tutvumiskuulutusi. Et siis kenasti tuunitud romantilised pildid, strateegilised mõõdud ning soovid ja tahtmised.

Aga jõuaks parem taas kogumiku enda juurde tagasi...

Avalugu esitav Punto Omega oli ka ainus varemkuuldud nimi ning «Humanimal Planet» oli hea ja agressiivne algus plaadile. Järgnevad Necrotronica ja Rancor Project pole ju halvad tegijad (vähemasti antud materjali põhjal), aga jäävad siiski avaloole alla.

Neljas lugu, mida esitab Abgrundtiefes Dasein, on ilmselt kogumiku kehvem, aga sellele järgneb Age of Suffering ja nende vägagi kõva «Der Schlächter».

Verney 1826 lugu «Summer Ends» on pisut teisest puust ning toob teatavat vaheldust karmi elektroonikasse... võimalik, et põhjuseks on külalisena kaasategava Anna Aliena hääl. Meeldejääv lugu igatahes.

Necrovulpes ja P.K.C. esindavad taas karmi ja elektroonilist liini. Sealjuures on viimatimainitute «The Machines» vägagi vinge lugu.

Plaadi lõpetavad aga kaks pisut teistsugust laulu. «Angry Today», estajaks ann-choice on üsnagi pehmekõlaline synthpop. TheCrystalApes ja nende laul «Hold Me» on vägagi väärikas punkt kogumikule ning on ühtlasi ainus lugu plaadil, kus domineerib kitarr.

Ajakirja «Orkus» kogumike plussiks ja miinuseks on tõsisasi, et põhiliselt on esindatud üsna tundmatud ja algajad artistid. Tore on ju uusi nimesid teada saada ja kohe ka muusikalisi näiteid juurde kuulata. Kahjuks on sageli aga nõnda, et kuuled toredat laulu, aga üldises infotulvas unustad esitaja ning siis hiljem avastad, et tegelikult oled kuulnud jne.

Konkreetselt antud kogumiku plussiks on aga see, et peaaegu kõik lood on enam-vähem samast stiilis ning seetõttu ei teki seda pidevat ümberhäälestamise vajadust. Tohutu pluss on ka, et plaadil pole ühtegi metalli-lugu, et see plaat on sellest katkust puutumata, et kas tõesti saab see gooti metalli hullus mööda..?

Mõtlesingi alguses kõige kõrgema hinde panemisele, aga lugude teatav algajalikkus ei luba siiski neljast rohkem panna. Kuid rõhutan veelkord, et kogumikuna on see antud kogumikesarja üks parimaid plaate viimase paari aasta jooksul.

* * * * *

«Orkus Compilation 46» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.