Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:

1. The Second Coming
2. Forever True
3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
5. Body And Soul
6. Over The Hills And Far Away
7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
8. Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Emilie Autumn - Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Emilie Autumn

Girls Just Wanna Have Fun & Bohemian Rhapsody

Trisol

Formaat: CDEP
Aeg: 39.40
Ilmus: 5. september 2008


Lood:

1. Girls Just Wanna Have Fun
2. Bohemian Rhapsody
3. Girls Just Wanna Have Fun (Harpsichord Rendezvous)
4. Asleep (Live)
5. Mad Girl (Live)
6. Girls Just Wanna Have Fun (Teatime Remix By EA)
7. Girls Just Wanna Have Fun (Asylum Remix By Inkydust)
8. Girls Just Wanna Have Fun (Bad Girl Remix By The Fire)
9. Gentlemen Aren't Nice

Kõigepealt veel pisut faktipuru. Antud EP ilmus esmakordselt 22. augustil ning siis oli tegu limiteeritud (3000 eks) väljaandega, kus plaadiga koos sai ka kontserdipiltidega raamatukese ja T-särgi. Lugude arv on mõlemal väljaandel sama, aga limiteeritul oli viimane lugu peidetud ning remikside ja töötluste pealkirjad ja autorlus oli samuti teistmoodi sõnastatud. Mõlema versiooni alapealkiri on «Double Featured EP» ... misiganes see ka tähendama peaks.

Plaadi nimilugu on «Girls Just Wanna Have Fun», mida originaalis esitas Cyndi Lauper. Vanemad inimesed peaksid originaali mäletama, aga kahtlustan, et antud EP põhikuulajaskonnale ei ütle nimi Cyndi Lauper midagi.

Sellestsamast kaverist on plaadil veel ka klavessiiniga versioon ja kolm remiksi. Viis korda ühte ja sama lugu on ilmselgelt liiast ning ei erine need versioonid üksteisest nüüd ka nii palju.

On veel kaks kaverit: «Bohemian Rhapsody» (originaal: Queen) ja «Asleep» (originaal: The Smiths). Viimatimainitu on kontserversioon, nagu ka originaallugu «Mad Girl». Plaadi lõpetab originaallugu «Gentlemen Aren't Nice».

EP-d kuulates valdavad üsna vastakad tunded. Jah, mulle üldiselt Emilie Autumn meeldib... eraldi võttes meeldivad ka need lood... kuid tervik läheb kuidagi tüütuks. Ühest põhjusest oli juba eespool juttu... noh, et kui ühte laulu viis korda ja sealhulgas veel kolm korda suisa järjest... teiseks põhjuseks oleks vast artisti liigne omanäolisus... et see n-ö viktoriaanlik industriaal on lahe ja omanäoline ja leidlik ja suures koguses tüütu...

Samas tunduks kolm jällegi ebaõiglane hinne, sest kuulamisväärset oli ikka üsna palju... vedel neli oleks vast õiglasem. Parimaks looks peaks ma kaverit laulust «Bohemian Rhapsody» ning tõttöelda ei usu ma isegi, et ma neid sõnu siin kirjutan...

* * * * *

Emilie Autumn wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, saksakeelne fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

L'Âme Immortelle - Namenlos

L'Âme Immortelle

Namenlos

Trisol

Formaat: CD + CDEP
Aeg: 49.02 + 29.01
Ilmus: 25. jaanuar 2008


Lood:

CD 1

1. Vergessen
2. 1000 Voices
3. Behind The Light
4. Bleib
5. Requiem
6. Lost
7. Blutrot
8. Reborn
9. Es Tut Mir Leid
10. Niemals
11. Jenseits Der Schatten
12. The Cleansing
13. Namenlos

CD 2

1. Erneuerung
2. When The Sun Has Ceased To Shine
3. Love Is Lost (Cover Version By Anthoni Jones)
4. When The Sun Has Ceased To Shine (Cover Version By Spiritual Front)
5. Es Tut Mir Leid (Cover Version By Steinkind)
6. Niemals (Cover Version By Sieben)
7. Requiem (Cover Version By Whispers In The Shadow)
8. Erinnerung (An Essay By Thomas Sabottka)

Tunnistan, et üsna keeruline on kirjutada sellest albumist ja veel keerulisem on hindamine... olen suisa kuu aega selleks hoogu võtnud. Teen nüüd ära, et saaks teiste asjadega edasi minna.

L'Âme Immortelle on minu jaoks kindlasti oluline bänd, aga ma olen aja jooksul neist kuidagi väsima hakanud. Põhjusi on objektiivseid ja subjektiivseid. Esimeste hulka kuulub vast see, et kui triost sai duo, siis toimus nihkumine kuhugi kitarsemasse suunda, mis mulle niipalju ei meeldi... ah, mis siin hellitada, mõni lugu on ikka suisa armumetall olnud. Teiste põhjuste hulka kuulub aga see, et bänd, mis kunagi oli ainulaadne, on nüüdseks üks paljudest ning tundub, et dueti parimad loomingulised ideed on realiseerunud hoopis kõrvalprojektides.

Aga konkreetsemalt siis duubelalbumist «Namenlos».

Esimene plaat algab lauluga «Vergessen», mis pigem avamänguna mõjub. «1000 Voices» lööb aga kenasti vere käima ja tuletab meelde vanu häid aegu. «Behind The Light» on aga selline laul, mille kohta ei oska ei hästi ega ka halvasti öelda. «Bleib» meenutab pisut sellist tavalist saksakeelset rockki, et lubab justkui...

«Requiem» on aga väga huvitav lugu – esmamulje, et taas miski armumetall, aga see kõik on segatud sedavõrd tüüpiliste L'Âme Immortelle'i kõladega, et võiks asja suisa uueks kvaliteediks nimetada. Noh, et vanasti rõhutati, et bänd ühendab endas süntpopi ja tumeda tantsumuusika... reekviemi-lauluga on nad sellesse kompotti sujuvalt ka armumetalli liitnud. Kõlab ju võikalt? Aga töötab!

Klassikahõnguga «Lost» võtab tuure taas maha, aga «Blutrot» hakkab taas sedasama tempot tõstma, «Reborn» on aga juba päris tempokas tantsukas ning siis tuleb otsa hüsteeriline «Es Tut Mir Leid», mis ilmselgelt üks albumi kõrghetki.

«Niemals» on ballaad, aga selline jõulisemat sorti. «Jenseits Der Schatten» on taas klassikakõlaline vahepala. Ja siis tuleb «The Cleansing», mis on samuti üks albumi kõrghetki... olles samas ehk kõikse kommertslikum. «Namenlos» on aga selline kaeblev finaal.

Minu jaoks moodustavad esimese plaadi telje lood: 1000 Voices – Requiem – Es Tut Mir Leid – The Cleansing. Ülejäänud lood on siiski pigem mördiks, mis seda karkassi katab... kuigi ka selle n-ö mördi seas üsna häid pärle.

Teine plaat koosneb kahest veidrusest, ühest loost ja viiest kaverist.

Algab plaat miski sõnalise kompositsiooniga «Erneuerung». Hea tahtmise korral võin ma saksa keeles juba isegi kergemat ilukirjandust lugeda, aga selle audiopajatuse nautimiseks jäi minu keeleoskusest vajaka.

Järgneb vägagi huvitav laul «When The Sun Has Ceased To Shine» ning siis viis kaverit otsa. Kaverid on väga erineva tasemega, kuigi päris käkk pole neist ükski. Kaverdajatest oli ainus (minu jaoks) tõesti tuntud nimi Sieben ning see on ka selle portsu üks parimaid kavereid. Ilmselt kusagilt kogumikelt on kuhugi ajusoppi jäänud kõmisema ka nimed Spiritual Front ja Steinkind. Nende kaverid polnud samuti pahad. Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks aga Anthoni Jones ja Whispers In The Shadow, sealjuures on viimatimainitu kjuurilik kaver teise plaadi parim lugu üldse.

Plaadi lõpetab aga Thomas Sabottka essee «Erinnerung», mis on (ilmselt) avapajatuse töötlus... ilmselt on, sest taas sai saatuslikuks see keelebarjäär.

Hindeks paneks nelja, aga see neli on igal kuulamisel üha tugevamaks läinud. Samas, ei saa see neli kunagi viieks, sest mida rohkem kuulad, seda rohkem leiad lugusid, mida edasi tõsta. Album on kindlasti tugevam, kui bändi mõni eelmine toode ning tõttöelda taastas mu usu bändi uuemasse loomingusse... samas peaksin ma teiseks plaadiks olevat EP-d põhialbumist isegi huvitavamaks.

* * * * *

L'Âme Immortelle wõrgus: ametlik koduleht, fännileht, MySpace, Vampirefreaks, Wikipedia ning Discogs.

The Birthday Massacre - Looking Glass

The Birthday Massacre

Looking Glass

Metropolis Records

Formaat: CDEP
Aeg: 32.27
Ilmus: 6. mai 2008


Lood:

1. Looking Glass
2. Falling Down (Crawling Pulse Mix By theSTART)
3. Shiver
4. Red Stars (Lukewarm Lover Mix By Il Attire)
5. Nowhere (Instrumental)
6. Red Stars (Space Lab Mix By Dean Garcia)
7. Weekend (NYC77 Mix By Dave Oglivie & Matthew Moldowan)
8. I Think We're Alone Now
9. Looking Glass (Video)

EP «Looking Glass» sobib kas juhukuulujale või siis bändi The Birthday Massacre padufännile. Mina ei kuulu kumbagi gruppi ning sellest tulenevalt siis ka rahulolematus ja hinne.

Ei, The Birthday Massacre meeldib mulle väga ning nende albumit «Violet» (2004) pean ülikõvaks saavutuseks... kahjuks on see album minu jaoks ka bändi etalon ning seetõttu mõjus EP «Looking Glass» ikka üsna võõrikult. Olgu, ma annan aru, et EP pole album ning EP-sse tuleb suhtuda kuidagi teisiti.

Alustaks siis plaadi algusest...

Esimene lugu on «Looking Glass», hitimaiguline laul albumilt «Walking With Strangers» (2007) ning eks selle pärast ka antud EP tehti. Samalt albumilt pärinevad ka kõikide remiksitid lugude algversioonid.

Remikside taset on mul raske hinnata, sest theSTART ja Il Attire on minu jaoks tundmatud bändid. Il Attire tehtu jättis mulle sümpaatsema mulje, aga siin pigem põhjuseks see, et «Red Stars» meeldib mulle ka originaalina rohkem kui «Falling Down». Ka Dean Garcia tehtu meeldis mulle rohkem kui Dave Oglivie ja Matthew Moldowani tehtu, aga siin on samuti mängus pigem see originaalversioonide meeldimus.

Lisaks hitile ja neljale remiksile on EP-l ka veel kolm veidrust: seniilmumata «Shiver», lauluta «Nowhere» (huvitav, et kus see lauluga oli, mitte ei meenu) ja kaver laulust «I Think We're Alone Now». Kaveri algversiooni 1967. aastast pole ma kuulnud, samuti pole ma kuulnud mitmeid hilisemaid kavereid sellestsamast loost... tundub, et ei tahagi...

Eraldi boonusena veel ka laulu «Looking Glass» videoklipp.

Hinne kolm tuleb just selle eest, et mulle on tohutult vastukarva EP «Looking Glass» teatav kerglane kõla ja üleüldine häppilisus. Mäletan, et esimesel kuulamisel üle avaloo vastu ei pidanudki, hiljem on nahk paksemaks läinud, aga erilist elamust pole ikka saanud. Kuulatav ja huvitav, kuid mitte kuigi hea.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Vampirefreaks, Wikipedia ja Discogs.