Diorama - Cubed

Diorama

Cubed

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 67.44 + 24.23
Ilmus: 19. märts 2010


Lood:

Cubed

1. Child Of Entertainment
2. Acid Trip
3. Ignite
4. Gone Gone Gone
5. Cubed
6. Apocalypse Later
7. Record Deal
8. My Counterfeit
9. Refugee
10. Alpha Animal Complex
11. Golden Boy
12. Lord Of The Lies
13. Stereotype

Bonus CD - Shadow Play

1. Stuckkato
2. Batteries
3. The Hunt
4. Jericho Beach
5. Shadow Play

«Cubed» on Diorama seitsmes stuudioalbum ning ilmus see kahes versioonis: tavaline valge kaanepildiga ning limiteeritud tiraažiga karbis, kus lisaks ka boonus CD «Shadow Play».

Põhiplaadi esimeseks lauluks on singlilugu «Child Of Entertainment» ning edasi üha hoogsamaks ja isegi karmimaks läheb. Karmiks muidugi Diorama enda mõõtkavas.

Paari loo ajal tulid isegi vanad n-ö futubändid meelde. (Võimalik, et see on vaid minu aju ja tajude omapära, laul «Ignite» tõi mulle küll ühe U-tähelise Viini-ihaleja meelde.)

Aga kuna mul on Diorama viimasest kuulamisest hulk aega möödas, siis mõjus album alguses ootamatult hoogsana, sest minu mäletamist mööda oli bänd pigem selline rahulik ja melanhoolne. Tõsi, mingil hetkel meenus ka mitu kiiremat vanemat laulu ning harjusin kah vist rohkem asjaga ning see võõriku ootamatuse moment kadus. Ka läks plaat lõpupoole rahulikumaks.

Ma ei saaks öelda, et album oleks selline kohe haakiv ja meeldiv, aga praegu mängib see vist juba neljandat ringi järjest ning üha paremaks läheb.

Maksimumhinne oleks aga siiski jäänud tulemata, kui poleks olnud boonusplaati «Shadow Play».

See viielooline lisa on tegelikult täiesti omaette üksus ning oleks kannatanud ka eraldi ilumtamist. Viis rahulikku ja mõtlikku lugu, mis kenasti täiendavad põhialbumit ning panevad kogu üritusele kenasti krooni pähe.

* * * * *

Diorama wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

aktivehate - Washed In Blood

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009


Lood:

1. Blood Roses
2. Core Damage
3. Devil In You
4. Animality
5. Ugly Inside
6. Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:

1. The Second Coming
2. Forever True
3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
5. Body And Soul
6. Over The Hills And Far Away
7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
8. Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Lip Service - Silent Empire

Lip Service

Silent Empire

Devotchka Records

Formaat: mp3 / MCD
Aeg: 11.28
Ilmus: 24. aprill 2009


Lood:

1. Silent Empire
2. Silent Empire 2
3. Silent Empire 3

Antud singel (ja eelmises postituses olev video) peaks siis olema maitseprooviks, mis annab aimu Rootsi bändi Lip Service uuest albumist.

Singel on vägagi sobiva lugude järgnevusega... et kõigepealt laulu «Silent Empire» tavaversioon, siis instrumentaalne tummisse biidiga ning kõige lõppu selline helge ja õhuline versioon. Kõlbab täitsa järjest kuulata ning ei tekkigi tunnet, et kuulad ühte ja sama lugu. Minuarust läks singel iga looga vaid paremaks.

Üldiselt täitsa kobe toode, aga kardan, et ma selle siiski varsti unustan ja kuhugi kettanurka see mul kopitama jääb. Hea, aga ilmselt mööduv nähtus... sellest ka neli.

* * * * *

Lip Service wõrgus: MySpace, Last.fm ja Discogs.

Singlit «Silent Empire» saab tasuta allalaadida siit.

Gothic Sex - Laments

Gothic Sex

Laments

Nightbreed Recordings

Formaat: CD
Aeg: 41.52
Ilmus: 5. detsember 1997


Lood:

1. The Night Scream
2. Laments
3. Nightbreed In Midian
4. Bloody Love
5. Alone In The Dark
6. Scream
7. Ashes To Ashes
8. Silence Lifts
9. The New Christ
10. I'd Like To Feel

Hispaania bänd Gothic Sex oli eelkõige duo Lord Gothic ja Lady Gothic, pluss veel muid muusikuid. Minevikuvormis kirjutan seepärast, et bänd kahjuks enam ei tegutse.

«Laments» oli bändi viimane album ning on mõneti ka minu lemmik nende loomingus, sest minuarust jõudsid nad siin täiuseni selles sünteesis, mis sidus endas kokku metalli, deathrocki ja ortodokse gooti rocki. Samas, just see stiilide segu mõjub paljudele mu tuttavatele peletavalt... põhiliselt muidugi metalne korin ja kitarrivingutamine... mõnesid aga häirib nende religioonikäsitlus või nägemus armastuse lihalikematest vormidest...

«Laments» on kümme hüsteerilist ja samas ka tundlevalt romantilist laulu. Teemadeks siis usk, armastus ja teispoolsus. Eks see üks räme üldistus muidugi ole, aga ma võin siin ju lõputult seletada... muusikat mu jutt ei asenda... kontserti seda enam...

Kui ma peaks aga mõned olulisematest olulisemad laulud sellel albumil esile tõstma, siis need oleks nimilugu «Laments», voogavalt hüsteeriline «Alone In The Dark» ja kohe sinna otsa tulev raju «Scream». Omaette kõrgliigas on aga albumi lõpulaul «I'd Like To Feel», mis on ilmselt bändi parim lugu üldse.

* * * * *

Gothic Sex wõrgus: Tulenevalt bändi nimest on wõrguotsingu teostamine tüsilik, aga MySpace'i leht ja Discogs'i profiil on siiski leitavad.

And One - Paddy Is My DJ

And One

Paddy Is My DJ

Out of Line

Formaat: 7" / Ltd.
Aeg: 8.45
Ilmus: 19. detsember 2008


Lood:

Side A

1. Paddy Is My DJ

Side B

1. Timekiller (Live In Hamburg)

Singel «Paddy Is My DJ» pidi ilmselt andma aimu And One'i peagiilmuvast albumist «Bodypop 1½». Või ei pidanud kah... vaevalt nüüd 500 eksemplari oranži vinüüli miskit erilist reklaamipotentsiaali omavad.

Nimilugu «Paddy Is My DJ» pidavat olema uue And One'i näidislugu. Las ta siis olla... loodan igatahes paremat...

Kaver «Timekiller (Live In Hamburg)» on ametlikult avaldatud vaid sellel singlil ning antud tõsiasi teebki selle singli kõvasti erilisemaks. Muidu aga kaver mis kaver... selline tavaline. Originaalversioon Project Pitchforki esituses on kindlasti parem.

Hindaks kolmega, et selline normaalne ja normatiivne toode, mis samas pole midagi erilist.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

aktivehate - Corrosive Intent

aktivehate

Corrosive Intent

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 33.15
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. My Own God
2. Silent Fire
3. Knee Deep
4. What I Want
5. Decadent Flesh
6. Agressive Behaviour
7. Control Alt Deus - Perfekt Hatred (aktivehate remix)

Portugali bänd aktivehate kirjutas varem oma nime kui aktiv[E|H]ate, aga ega muid muutusi asjas vist pole. Ikka seesama räme electro... või kuidas seda defineerida..?

EP «Corrosive Intent» sisaldab kuus väga raju lugu, milledest minu isiklikud lemmikud on «Knee Deep» ja «Agressive Behaviour». Ei, kõik on head, aga need kaks on ülihead!

Omamoodi jõnks on see, et seitsmendana tuleb hoopis ühe teise bändi lugu. Control Alt Deus ja nende «Perfekt Hatred», mille asetab konteksti tõsiasi, et tegu on aktivehate'i remiksiga.

Iseäranis positiivne on aga, et selle EP saab tasuta ja täitsa ametlikult enesele tõmmata.

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Corrosive Intent» saab kuulata ja allalaadida siin ja koos kaantega allalaadida siit ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Ladytron - Witching Hour

Ladytron

Witching Hour

Island Records

Formaat: CD
Aeg: 60.11
Ilmus: 3. oktoober 2005


Lood:

1. High Rise
2. Destroy Everything You Touch
3. International Dateline
4. Soft Power
5. CMYK
6. amTV
7. Sugar
8. Fighting in Built Up Areas
9. The Last One Standing
10. Weekend
11. Beauty*2
12. Whitelightgenerator
13. All the Way...
14. Untitled

Ladytron pole mulle tundmatu nimi, aga kõik seni kõrvusattunu ei pannud ka edasi kaevama. Ühel kogumikul nähtud video tekitas aga suuremat huvi ning võtsingi ette albumi, kust videoks tehtud lugu pärit...

«Witching Hour» oli bändi kolmas album ning tundub üsna popp toode olevat, aga minu jaoks on sellel küll vaid kaks tipplugu: «Destroy Everything You Touch» ja «Beauty*2». Kõik muu kisub sinna umbse indi sohu... jah, muusika on elektrooniline, aga emotsioon on sama, kui miskit kingapõrnitsejate kitarrivingutamist kuulata... selline pisut (ja ajuti üsna) tüütu tapeet.

Ma ei saa öelda, et «Witching Hour» oleks kehv album, aga ilmselt pole mina sihtgrupp. Aga seda pean ma küll ütlema, et need kaks eespoolmainitud laulu on ikka ülikõvad... juba nende kahe pärast teenib Ladytron minu austuse.

Ahjaaa, albumi kaanepilt on super!

* * * * *

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop 1½

And One

Bodypop 1½

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.45
Ilmus: 30. jaanuar 2009


Lood:

1. Love Is A Drug Abuser
2. Paddy Is My DJ
3. Und Wenn
4. So Klingt Liebe (Ur Version 2005)
5. Love You To The End (Ur Version 2005)
6. The Sun Always Shines On TV (Live)
7. It's A Sin (Live)
8. Big In Japan (Live)
9. The Great Commandment (Live)
10. Smalltown Boy (Live)
11. Blue Monday (Live)
12. True Faith (Live)
13. Sometimes (Erasure Cover Live)
14. Only You (Live)

Albumi «Bodypop 1½» puhul tuleb pigem kasutada sõna «kogumik». Kolm esimest on uued lood, siis tuleb kaks albumi «Bodypop» laulude versiooni ja siis üheksa sündipopi kaverit tuurilt «Bodypop Cover Lover Supershow». Et siis üks paras kompott...

Avalooks olev gäri-njumanlik «Love Is A Drug Abuser» on hea ja huvitav algus... selline rahulik. Teiseks lauluks olev «Paddy Is My DJ» on eelmise aasta lõpus ilmunud samanimelise vinüülsingli nimilugu. Kuuldavasti pidi see uuenenud And One'i näidislugu olema. Tahaks loota, et vaid kuuldavasti, sest kuigi lugu on hea, on see samas ka üsna hambutu. «Und Wenn» on aga selline pikk ja mõtlik instrumentaallugu, mis lõpetab uute lugude osa. Aga hea lugu on!

Järgnevad laulude «So Klingt Liebe» ja «Love You To The End» algversioonid aastast 2005. Versioonid on vägagi DM-ilikud ja samas sellised mõnusalt primitiivsed. «So Klingt Liebe» meeldib algversioonina rohkem, sest pole sellisena niivõrd imal. «Love You To The End» on aga uuemas versioonis parem.

Järgneb üheksa kontsertlugu, mis ühtlasi on ka kaverid tuntud sündipopi hittidest. Kaveritega on see häda, et kuna And One ise on sündipopi bänd, siis kõlavad lood üsna sarnaselt originaalidega... palju päästab aga Steve Naghavi hääl, mis on märksa mehisema tämbriga kui sündipopis üldiselt tavaks. Esineb ka leidlikke instrumentaalseid leide.

Eks selle plaadi hindamine üks keerukas tegevus ole. Ja raskelt tuli see ka bändile endale, sest algselt pidi see olema albumi «Bodypop» (2006) järglane ja ilmuma juba 2007. aastal. Siis räägiti, et tuleb plaat kõiksugu karmimate bändide kaveritega. Ja siis tundus, et mingit plaati enam ei tulegi. Kuniks see siiski ilmus. Hindamise muudabki raskeks see, et keeruline on nüüd juba eraldada suuri ootusi, saadud elamust ja ilmumisest tingitud tänulikkust.

Üks nõrk neli oleks vist üsna aus hinne ning nüüd jään ma ootama kontsert-DVD-d kogu selle «Bodypop Cover Lover Supershow» materjaliga. Seda DVD-d on mitu korda lubatud ja ega fännid enam eriti ei usu, aga plaat «Bodypop 1½» ju ikkagi ilmus...

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

And One - Bodypop

And One

Bodypop

Out of Line

Formaat: CD
Aeg: 58.36
Ilmus: 1. september 2006


Lood:

1. Mein Anfang
2. Military Fashion Show
3. Enjoy The Unknown
4. So Klingt Liebe
5. The Sound Of Believer
6. Body Company
7. Traumfrau
8. Stand The Pain
9. Sexkeit
10. Love You To The End
11. The Dream
12. Dein Ende

Antud albumist kirjutama ajendas see, et tahtsin kirjutada bändi And One tänavusest plaadist «Bodypop 1½», aga kuna see on albumi «Bodypop» loogiline jätk, siis tundus õigem alustada algusest.

«Bodypop» oli bändi And One n-ö kolmas tulemine, kui oldi taas jõutud alternatiivse plaadifirma (sedapuhku siis Out of Line) tiiva alla.

Kolmas tulemine oli võimas. 2006. aasta mais ilmus singel «Military Fashion Show», juulis kolmiksingel (või singlite triloogia) «So Klingt Liebe (S) (E) (X)», septembris lajatati aga pappkaantega duubliga (kaanepilt siin kõrval), kus lisaks albumile oli samuti EP «Frontfeuer». Samal päeval ilmus ka üheplaadiline väljaanne ning detsembris veel singel «Traumfrau». Detsembris tehti Ameerika jaoks ka eraldi väljaanne EP-st «Frontfeuer».

Album «Bodypop» on suisa programmilise pealkirjaga. Kui And One alustas, siis nimetati neid ju suisa bändide Front 242 ja Depeche Mode vallaslapseks. Tõsi ta on, et mõlema mõjud on enam kui tuntavad DM-i omad ehk rohkemgi.

Programmiliseks nimetasin ma albumit aga just seetõttu, et kui vahepeal suurfirma tiiva all kippus And One liialt laialivalguvaks ja imalaks muutuma, siis albumiga «Bodypop» jõuti tagasi sinna, kust alustati, ehk siis EBM-i põhjaga sündipopini. Eks aeg on edasi läinud ja kõlad on pisut teisenenud, aga samas on midagi ammust ja tuttavlikku kõiges selles.

Avalugu/sissejuhatus «Mein Anfang» annab kohe kenasti otsad kätte ja lubab, et metallvasara ajad on tagasi. Edasi tuleb aga üks hitt teise otsa: «Military Fashion Show», «Enjoy The Unknown» mis võiks suisa DM-i albumilt pärineda, saksalik «So Klingt Liebe», ballaadlik «The Sound Of Believer» ja ilmne põrandalõhkuja «Body Company».

Ja ega edasi kehvemaks lähe. «Traumfrau» võtab küll hoogu maha, aga «Stand The Pain» lajatab taas võimsalt. Plaadi teine pool kisub aga pisut rahulikumaks küll, sest ka «Sexkeit» on üsna mõtlik lugu. Siis aga tuleb otsa ängistavalt romantiline ja jõnksuga «Love You To The End», mis on siiski pigem kiire lugu. «The Dream» ja «Dein Ende» juhatavad kuulaja aga rahulikult lõpuni.

No mida ma oskan veel öelda!? «Bodypop» on perfektne album. Mitte ühtegi, kordan mitte ühtegi kehva lugu pole... iga lugu iseeneses on hea ning kokku moodustavad need perfektse terviku.

* * * * *

And One wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Apoptygma Berzerk - Rocket Science

Apoptygma Berzerk

Rocket Science

GUN Records

Formaat: CD
Aeg: 56.26
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. Weight Of The World
2. Apollo (Live On Your TV)
3. Asleep Or Awake?
4. Incompatible
5. United States Of Credit
6. Shadow
7. Green Queen
8. Butterfly Defect
9. The State Of Your Heart (Sh*t End Of The Deal)
10. Rocket Calculator
11. →
12. Pitchblack / Heat Death
13. Black Vs. White
14. Untitled

Apoptygma Berzerk on bänd, kelle menu siin- ja sealpool piiri on mulle kogu aeg üks suur mõistatus olnud. Jah, olen neilt kuulnud mõnda toredat remiksi ja mõnda veel toredamat kaverit, aga üldiselt jätab siiski külmaks.

Käesoleval aastal ilmunud albumi «Rocket Science» taustal on aga bändi varasem looming suisa täiuslik!

Kuulan ja aru ma ei saa, et miks pidi Apoptygma Berzerk sellise plaadi tegema? Kõlapildi järgi on see pigem miski indirock... sealjuures sellist igavamat sorti... olgu, artist võib stiili ju muuta, aga oleks siis tulemus asjalik...

«Rocket Science» on nagu miski tüütu estraadialbum: kõike justkui on, aga igav ja tuim on see. Pealegi kõlab see kõik kogu aeg kellegi moodi, et tükike seda bändi ja tükike toda lauljat...

Kui vanasti paistis Apoptygma Berzerk silma lahedate kaveritega, siis viimaseks looks nimetuna olev Suede'i «Trash» on suisa nõder.

Avastasin, et pole varem siin ühelegi plaadile vänta väänanud... «Rocket Science» saab aga oma kahe lõdvalt kätte.

Loodan, et see album vähemalt müüs hästi!

* * * * *

Apoptygma Berzerk wõrgus: ametlik koduleht, ametlik infokeskus, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Ühe eestikeelse arvustuse leiab ka siit.

Star Industry - Iron Dust Crush

Star Industry

Iron Dust Crush

Purple Moon Records

Formaat: CD
Aeg: 73.11
Ilmus: 1999


Lood:

1. Nineties
2. Carry Me
3. Crush
4. Egypt
5. Ceremonial
6. Sodium Haze
7. Bloodmoon
8. Be Real
9. Lady Daylight
10. Children
11. Egypt (Live At Vooruit - Ghent)
12. Ceremonial (Live At Vooruit - Ghent)

Gooti rockis võib portsu bändide puhul kasutada mõistet post-sisterlus. Antud mõistega iseloomustatakse artiste, mis kõlavad kui The Sisters Of Mercy, kuid samas pole nad mingid kopeerijad... lihtsalt kõlavad samamoodi ning kuna The Sisters Of Mercy on põllu sööti jätnud, siis on teised mehed seda harimas.

Belgia Star Industry on üks selliseid bände. Ei ole kloon, aga nende eeskuju on väga kiirelt ja selgelt äratuntav.

«Iron Dust Crush» on nende debüütalbum... tõsi, mina kirjutan siin kaks aastat hiljem ilmunud uusväljaandest. Algsel väljaandel oli 10(+1) lugu, kordusväljaandel on aga 12(+1) lugu. See (+1) on laul «City Of Light», mis salajase boonusloona järgneb viimasele laulule pärast enam kui viieminutilist vaikust.

Ei hakka eraldi iga laulu kohta kirjutama, sest tegu on üsna tavalise (gooti) rockialbumiga, kus on kiired ja vägagi kaasakiskuvad laulud ning vahelduseks on lisatud ka mõned pisut aeglasemad lood... üldmulje on siiski pigem tempokas, vaid «Lady Daylight» võiks kirja minna täieõigusliku ballaadina.

Kõlbab niisama kuulata ning sobib ka taustaks... kasutangi enamjaolt kas tööl või tööle sõidul meeleolu loomiseks. Ja meeleolu loob see album hästi!

Uusväljaandel on lisadena ka kaks kontsertlugu ning need annavad aimu, et Star Industry ei mängi laval omi laule tuimalt maha... et kõlapilt on pisut teine ning kasutusel on ka abimuusikud.

Ütleks, et üks mu lemmikplaate üldse.

* * * * *

Star Industry wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Diary of Dreams - (if)

Diary of Dreams

(if)

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 65.03 + 21.15
Ilmus: 13. märts 2009


Lood:

(if) - the Memento Ritual Project

1. the Wedding
2. Requiem 4.21
3. Odyssey Asylum
4. Poison Breed
5. Wahn!Sinn?
6. the Colors of Grey
7. Choir Hotel
8. the Chain
9. King of Nowhere
10. 21 Grams of Nothing
11. Mind over Matter
12. Kingdom of Greed

Bonus CD - G(if)t

1. Momentum
2. Regicide
3. the Saint
4. Never tell the Widow

Diary of Dreams on juba aastaid minu jaoks olnud selline bänd, mille iga album (või singel) on minu jaoks kohustuslik kuulamine. Tõsi, mingil ajal sai seda tehtud otsekui teatavast kohusetundest n-ö vana armastuse vastu. Ei ütleks, et plaadid oleks kehvemaks läinud... pigem kiskus mu maitse mõnda teise suunda liialt kiiva. Eelmisel kuul ilmunud album «(if)» on mu aga kenasti tagasi toonud püsiväärtuste juurde.

Album «(if)» esineb kahes variandis: üheplaadiline tavaväljalase ja limiteeritud karp, kus lisaks veel neljalooline boonusplaat, 48-leheküljeline raamat ja plakat.

Põhiplaat, ehk siis «(if)», kannab veel alapealkirja «the Memento Ritual Project». Kaksteist meeleolukat laulu, millele avalugu «the Wedding» kohe ka kena sissejuhatuse annab. Samas, avalugu on ilmselge hitimaiguga lugu, et seda tasuks arvesse võtta ja videoklipi järgi mitte liialt suuri üldistusi teha. Kui aga «the Wedding» meeldib, siis suure tõenäosusega meeldib ka ülejäänud album.

Mõtlen siin, et kas on mõtet hakata igast laulust mingit sügavamamõttelist juttu kirjutama. Vist siiski mitte. Tegu on üsna isikliku muusikaga ning minu tõlgendus võib pigem segama hakata.

Limiteeritud väljaandel on kaasas ka boonusplaat «G(if)t». Ma tõesti ei viitsinud hakata bändi diskograafiat läbi kaevama ja tuvastama, aga minu mälu järgi pole neid laule varem avaldatud. Boonusplaadi kohta võib ka öelda, et Diary of Dreams pole siin mingeid järeleandmisi teinud ning need neli laulu ei jää milleski alla albumi enda omadele.

Hindes mul muidugi kahtlust pole, sest märtsi lõpust alates olen ma neid plaate umbes kord kahe päeva kohta kuulanud... ning see hoog ei paista raugevat. Igatahes võtsin taas ette ka bändi eelmised albumid...

* * * * *

Diary of Dreams wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sirenia - The 13th Floor

Sirenia

The 13th Floor

Nuclear Blast

Formaat: CD
Aeg: 42.32
Ilmus: 23. jaanuar 2009


Lood:

1. The Path To Decay
2. Lost In Life
3. The Mind Maelstrom
4. The Seventh Summer
5. Beyond Life's Scenery
6. The Lucid Door
7. Led Astray
8. Winterborn 77
9. Sirens Of The Seven Seas

Sirenia on pärit Norrast ja on metallibänd ning album «The 13th Floor» peaks olema esimene, mis on tehtud uue naissolistiga. Tütarlapse (artisti)nimeks on Ailyn, pärit on ta Hispaaniast ning oma kodumaal on ta ka tuntud kui ühe reality show osaline.

Tunnistan kohe ja ausalt, et naisvokaaliga gooti metall on minu jaoks üsna tüütu nähtus ning seetõttu on seda kohe ka automaatselt Sirenia. Bändi kiituseks tuleb aga öelda, et nende laulud on vägagi hea hitipotentsiaaliga ning kiita tuleb ka maitsekaid seadeid.

Miinuseks muidugi valitud esteetika. Aga objektiivsem miinus on minu jaoks Ailyni hääle tämber. Normaalse laulmise korral on see tämber üsna meeldiv, kuigi pisut lapsik, aga kui tütarlaps hakkab tegema neid kohustuslikke metallikriiskeid, siis muutub hääl kuidagi iseäranis vastikult kiunuvaks. Ja see kiunuv-vinguv hääl mulle ei meeldi.

Avalugu «The Path to Decay» on korralik hitt, aga sellest ei pea ma pikalt kirjutama, sest alles reedel postitasin ma siiasamasse blogisse selle laulu video. Teine laul «Lost In Life» on vast veelgi hitilikum... võiks öelda, et suisa popplugu ning on sellisena täitsa tore. Võibolla isegi albumi parim lugu!?

«The Mind Maelstrom» on efektne klišeede kogum. «The Seventh Summer» jätkab esimese kolme laulu radadel ning album hakkabki minu jaoks vaikselt tapeediks muutuma. «Beyond Life's Scenery», «The Lucid Door», «Led Astray» ja «Winterborn 77» ei too samuti mingeid muutusi. Üllatuslik on aga lõpulugu «Sirens Of The Seven Seas», mis mõjub kõige eelneva taustal märksa värskema ja meeldivamana.

Hinne olekski selline koolipoisilik kolm, sest midagi otsekui oleks, aga siiski pole see naisvokaaliga metall mu tugevaim külg. Kuulamist ei kahetse, kuid vaevalt võtan ma ette miskeid jõupingutusi, et leida veel mõnda Sirenia toodet.

Ahjaaa! Kuulasin albumi tavaversiooni. On aga olemas veel 500-s tiraažis ilmutatud väljalase, mis kolm lugu pikem... need kolm lugu on: avaloo raadioversioon ning kolmanda ja kaheksanda laulu instrumentaalversioonid.

* * * * *

Sirenia wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Nachtmahr - Feuer Frei!

Nachtmahr

Feuer Frei!

Trisol

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 45.23
Ilmus: 6. juuni 2008


Lood:

1. Nachtmahr
2. Feuer Frei!
3. Leistung
4. Opferzeit
5. Karussell
6. Mein Name
7. Endzeitstimmung
8. Hochmut
9. Ich Glaube
10. Deus Ex Machina
11. Katharsis

Nachtmahr muutus minu jaoks nimeks pärast seda, kui sain teada, et selle taga on Thomas Rainer, kes ilmselt laiemalt on tuntud kui bändi L'Âme Immortelle meesvokaal.

Selle teadmisega varustatult sai eelmine aasta treffenil Nachtmahr ka laivis ära vaadatud. Tõsi vaatamine eriti ei õnnestunud, sest rütm ja kõik muu ajas saapad kiiresti vihaseks ning oma kümmekond kilo jäi kindlasti sinna kirbutsirkuse põrandale minust maha.

Tegu siis põhiliselt tantsuartistiga... on ju Thomas Rainer ise öelnud, et teda ei huvita, et kas ta publik on elus või surnud... peaasi, et nad tantsiksid.

Plaadi kuulamisel võib see tantsulisus pisut ehk takistuseks saada, tegu on ikkagi instrumentaalse muusikaga, kus ainus vokaal on hüüdlaused ja kõnede sämplingud. Samas, autosõidul ja juhmi tööd tehes on selline pulseeriv muusika iagati abiks!

Kellele tantsumuusika kohe miski tehno või tränaga seondub, siis neile lohutuseks, et Nachtmahr defineerib end ise impeeriumlikku Austria industriaalina.

* * * * *

Nachtmahr wõrgus: MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Orkus Compilation 47

Sampler

Orkus Compilation 47

Orkus

Formaat: CD
Aeg: 45.27
Ilmus: 19. veebruar 2009


Lood:

1. Letzte Instanz - Komm!
2. Morgenstern - Hameln
3. Ensoph - Splendour & Majesty
4. The Pussybats - Back To The Darkness
5. Werktag - sleep
6. Furton - Teufelswerk
7. S:O:A - Dominiert Schwarz
8. Ebene Ungenau - Draw The Line
9. GENETIC DISORDER - Patientenfick (Club Version)
10. Venuspuls - Träume eines Tiefseeprinzen

On ilmunud muusikaajakirja «Orkus» märtsinumber, millega oli kaasas järjekordne kogumik, järjekorras juba 47-s. Taas oli kaasas ka tutvumisteenuste vihik... huvitav, et kas see hakkab regulaarne olema..?

Kogumik läheb kohe hästi käima Letzte Instanz ja nende «Komm!» on hea algus, selline käre ja saksakeelne. Letzte Instanz on endiselt tasemel!

Teine-kolmas lugu on metall, neist esimene rohkem selline rahvamuusikahõnguline ja teine rohkem korisev. Kumbagi lugu ma väljaspool kogumikku ei kuulaks, aga kogumikul edasi ka ei tõsta...

Neljas laul on ilmselge kogumiku kõrghetk. The Pussybats ja nende «Back To The Darkness» oli selline laul, mida tuli kohe kaks korda järjest kuulata ning olen ka hilisematel kuulamistel seda ikka kohe kaks korda kuulanud. The Pussybats pole minu jaoks uus nimi, et on siin-seal kogumikel ette juhtunud, aga «Back To The Darkness» on teatav uus tase küll.

Werktag on minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga laul «sleep» meeldis mulle väga ning tahaks lisa...

Furton ja nende «Teufelswerk» on esimene neist tehnoidsematest lugudest, et täitsa on, aga siiski ei midagi erilist. Edasi siiski tõstma ei pea.

Aga vaat järgmised kolm lugu lähevad küll enamjaolt edasitõstmisele... et natuke algust kuulad ja siis leiad, et kuradi tüütu on!

Viimane lugu on «Träume eines Tiefseeprinzen», esitajaks Venuspuls. Hea rahulik, plaadi lõppu sobib hästi, aga samas ei midagi meeldejäävat.

Et mis siis kokku sai!

Hea ja üllatuslik The Pussybats, tuttav ja hea Letzte Instanz, tundmatu ja hea Werktag. Need lood saavad maksimumhinde kätte.

Nelja võiks panna kahele bändile: Furton ja Venuspuls. Et ei midagi erilist, aga normaalselt tehtud ja kuulata kõlbab.

Kolme saaksid siis need kaks metallibändi plaadi algusest (lood 2–2) ning mitterahuldava saaksid need kolm tehnoidset asja plaadi lõpust (lood 7–9).

Jah, sellise kokkuvõtte järel on raske üle kolme panna. Üks tavaline tuntud ja enamjaolt tundmatute bändide kogumik.

* * * * *

«Orkus Compilation 47» wõrgus: soovitaks Discogs'i kirjet, sest see oleks kõikse õigem koht edasi harutama hakata.

Ja kuna seda kirjet seal polnud, siis tuli ka see sinna ise toksida...

Hekate - Tempeltänze

Hekate

Tempeltänze

Well Of Urd

Formaat: CD
Aeg: 36.34
Ilmus: 5. juuni 2001


Lood:

1. Traumzeit
2. Tempeltanz I
3. Melancholy
4. Henry M. -A Wild Dream-
5. Tempo Di Lupi
6. Ich Hab Die Nacht Geträumet
7. Mithras' Garden
8. Tempeltanz II
9. Hidden Track

Kuigi Hekate plaat «Tempeltänze» sisaldab üheksa lugu, pole seda siiski iga kord täieõiguslikuks albumiks peetud... on nimetatud suisa EP-ks... tegelikult on see vist siiski lisanduseks albumile «Sonnentanz». Ega asjata neid isegi kord koos välja antud... tõsi, see oli miski eriti väikese tiraažiga toode.

Ilmselt oleks mul arukam olnud kirjutada kõigepealt albumist «Sonnentanz» (2000)... seda enam, et sellest algas ka minu tutvus ja austus selle Saksa bändi asjus. Aga ega blogi saa mingi plaani järgi pidada...

Plaat algab üsna vaikse introga «Traumzeit», mis pigem puhastab kuulaja ning valmistab ta ette. Teisena tulev «Tempeltanz I» on juba see õige asi... et rohkelt kõikvõimalikke löökriistu ning mees ja naine vaheldumisi laulmas. Võimas on.

«Melancholy» – kolmandat lugu oleks raske täpsemalt nimetada, sest minu jaoks on see tõesti melanhoolia absoluutne avaldus. Järgneb aga «Henry M. -A Wild Dream-», irooniline ja küüniline pajatus kellestki Henry M(iller)ist... noh, et püüdsin olla kui Henry M., püüdsin olla härrasmees, püüdsin olla purjus kuulsus...

«Tempo Di Lupi» on instrumentaalne löökpillide orgia ning «Ich Hab Die Nacht Geträumet» rahulik ja üliilus ballaad. «Mithras' Garden» kõlab kui paganlik hümn ning «Tempeltanz II» tõmbab otsad kenasti kokku. Aga plaat mängib miskipärast edasi ja kolme ja poole minuti pärast algab veel üks rahulik tundmatu laul.

Mäletan, et alguses, kui ma seda plaati üsna kohe pärast albumit «Sonnentanz» kuulsin, et siis olin isegi pisut pettunud. Aja jooksul olen hakanud üllitist nimega «Tempeltänze» vägagi hindama ning alla maksimumi ei saa kuidagi panna. Selline omapärane ja maitsekas segu rahvamuusikast, neofolgist, ambiendist, neoklassikast ja millest iganes veel.

* * * * *

Hekate wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Untoten - The Look Of Blasphemie

Untoten

The Look Of Blasphemie

Sonic Malade

Formaat: CD / Digipack
Aeg: 36.58
Ilmus: 26. oktoober 2001


Lood:

1. Strange Inside
2. Die Out By The Sea
3. Summerlove
4. My Lover Is A Ghost
5. Why Do Bats Fall In Love
6. Catnip
7. The Look Of Blasphemie
8. Let Me Love You (In Times Of Pain)
9. Stay
10. Spread Your Wings

Untoten on üsna kummaline Saksa duo. Jah, kuigi laval on sageli rohkem rahvast, on bänd siiski eelkõige Greta Csatlós ja David A. Line. Kummaline on see duo eelkõige seetõttu, et kui vaadata albumite kaasi, siis tundub tegu olevat noore metallurgi märja unelma bändiga... et ristid (sageli tagurpidi), pentagrammid, nunnad, veri, terariistad, (pool)paljad naised jne. Kuigi kestad balanseerivad hea maitse piiril, on sisu siiski rohkem väärt.

Album «The Look Of Blasphemie» on mõneti üsna tüüpiline. Kitši on kaanel küll vähem, aga siiski on... plaadi põhivõlu on õnneks siiski muusika!

Eks seda muusikat on üsna raske kirjeldada, aga ma püüan. David A. Line on kirjutanud muusika ja mängib ka instrumente. Greta Csatlós kirjutas sõnad ja laulab. Muusika on vormilt rokilik, aga sisult elektrooniline... äraseletatuna on mängus rütmimasinad ning plaadil kõlavad kitarrid, klaverid ja klavessiinid on enamjaolt elektroonilist päritolu.

Kogu selle krempli põhivõlu on tegelikult Greta Csatlósi hääl. Ei, mitte vokaalsed võimed, sest need on tegelikult tagasihoidlikud... pigem just pisut lapsiku kõlaga tämber ja tundeline laulumaneer, mida toetavad lahedad muusikalised käigud ja meeldejäävad sõnad.

Eks üsna raske ole mõnda lugu esile tõsta, sest pigem on tegu kontseptuaalse albumiga, kuid romantiline «Die Out By The Sea» ja sellele järgnev peaaegu metalselt agressiivne «Summerlove» moodustavad vägagi laheda ja kontrastse paari. Teise puntrana tuleks ära märkida mängutooslik «Catnip» ning sellele järgnevad nutune «The Look Of Blasphemie» ja sildupõletav «Let Me Love You (In Times Of Pain)».

Aga sai juba öeldud, et tegu on siiski kontseptuaalse albumiga ning tegelikult on lugude esile tõstmine üsna vägivaldne. «The Look Of Blasphemie» on väga terviklik album.

Kui midagi ette heita, siis minuarust oleks üks raju lugu asja veelgi paremaks teinud, aga see on juba selline heast elust tingitud virin... objektiivseks etteheiteks tegelikult põhjust pole.

* * * * *

Untoten wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Helium Vola - Omnis Mundi Creatura

Helium Vola

Omnis Mundi Creatura

Chrom Records

Formaat: MCD / Ltd.
Aeg: 19.38
Ilmus: 11. juuni 2001


Lood:

1. Omnis Mundi Creatura (Album Version)
2. Minne Und Treue
3. Fama Tuba
4. Omnis Mundi Creatura (Radio Version)

Singel «Omnis Mundi Creatura» oli Helium Vola esikalbumi tutvustuseks. Esimene ja kolmas lugu olid ka esikalbumil, teine ja neljas lugu on vaid sellel... tõsi hiljem on need siiski ka kogumikele jõudnud.

Tegu on väärika plaadiga ning kindlasti andis see ka suurepärase maigu mõned kuud hiljm ilmunust esikalbumist... edasine on aga juba ajalugu...

Kellele aga nimi Helium Vola tõesti midagi ei ütle, siis allpool on link fänni tehtud MySpace'i lehele ning seal on kaks lugu neljast ju sellesama singli materjal.

* * * * *

Helium Vola wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.