Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.
Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.
Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.
Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...
Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.
* * * * *
Fotod: Krafinna
KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.
No comments:
Post a Comment