Abi mullivannist

Kuna ma geograafilistel põhjustel, ei saa praegu Tallinnas või Tartus olla, siis...

Darkland Fire tulekul

MTÜ Tumemaine Tuli esitleb

neofolk / dark folk / industrial festival
DARKLAND FIRE
Rakvere Rahvamajas

10.12.2010
industrial õhtu

Job Karma
(Poola, cinematic transambient / postindustrial)
koduleht ja MySpace

Gerechtigkeits Liga
(Saksamaa, old school industrial)
MySpace

Flint Glass
(Prantsusmaa, cinematic dark electronica)
koduleht ja MySpace

Against The Day
(Eesti, drone ambient)
koduleht

11.12.2010
neofolk / dark folk õhtu

Sieben
(Suurbritannia, neofolk / neoclassical)
koduleht ja MySpace

:Of The Wand And The Moon:
(Taani, neofolk / dark folk)
koduleht ja MySpace

Solblot
(Rootsi, experimental folk)
koduleht ja MySpace

Festival DARKLAND FIRE on Rakvere PÖFFi kinematograafilise muusika eriprogramm.


Uksed mõlemal õhtul kl 20.00.


Piletid
kuni 21.10.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 285 EEK / 18,2 EUR
22.10 – 9.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis või e-pilet pangaülekandega 395 EEK / 25,3 EUR
10.12.2010 kahe õhtu pääse Piletilevi müügikohtades ja inetrnetis 500 EEK / 32 EUR

e-pileti ostmiseks täpsema info saamiseks saada meil darklandfire@gmail.com

Festivali ajal ja ukselt 2 õhtu pilet 500 EEK / 32 EUR ja ühe õhtu pilet 300 EEK / 20 EUR

Festivali koduleht


Palun levitage sõna maal, õhus ja merel ning muidugi tulge ise ka kohale!

Diorama - Cubed

Diorama

Cubed

Accession Records

Formaat: CD + Bonus CD / Ltd. Box
Aeg: 67.44 + 24.23
Ilmus: 19. märts 2010


Lood:

Cubed

1. Child Of Entertainment
2. Acid Trip
3. Ignite
4. Gone Gone Gone
5. Cubed
6. Apocalypse Later
7. Record Deal
8. My Counterfeit
9. Refugee
10. Alpha Animal Complex
11. Golden Boy
12. Lord Of The Lies
13. Stereotype

Bonus CD - Shadow Play

1. Stuckkato
2. Batteries
3. The Hunt
4. Jericho Beach
5. Shadow Play

«Cubed» on Diorama seitsmes stuudioalbum ning ilmus see kahes versioonis: tavaline valge kaanepildiga ning limiteeritud tiraažiga karbis, kus lisaks ka boonus CD «Shadow Play».

Põhiplaadi esimeseks lauluks on singlilugu «Child Of Entertainment» ning edasi üha hoogsamaks ja isegi karmimaks läheb. Karmiks muidugi Diorama enda mõõtkavas.

Paari loo ajal tulid isegi vanad n-ö futubändid meelde. (Võimalik, et see on vaid minu aju ja tajude omapära, laul «Ignite» tõi mulle küll ühe U-tähelise Viini-ihaleja meelde.)

Aga kuna mul on Diorama viimasest kuulamisest hulk aega möödas, siis mõjus album alguses ootamatult hoogsana, sest minu mäletamist mööda oli bänd pigem selline rahulik ja melanhoolne. Tõsi, mingil hetkel meenus ka mitu kiiremat vanemat laulu ning harjusin kah vist rohkem asjaga ning see võõriku ootamatuse moment kadus. Ka läks plaat lõpupoole rahulikumaks.

Ma ei saaks öelda, et album oleks selline kohe haakiv ja meeldiv, aga praegu mängib see vist juba neljandat ringi järjest ning üha paremaks läheb.

Maksimumhinne oleks aga siiski jäänud tulemata, kui poleks olnud boonusplaati «Shadow Play».

See viielooline lisa on tegelikult täiesti omaette üksus ning oleks kannatanud ka eraldi ilumtamist. Viis rahulikku ja mõtlikku lugu, mis kenasti täiendavad põhialbumit ning panevad kogu üritusele kenasti krooni pähe.

* * * * *

Diorama wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Wikipedia ning Discogs.

Sampler - Excelsis: A Dark Noël

Sampler

Excelsis: A Dark Noël

Projekt Records

Formaat: CD
Aeg: 61.26
Ilmus: 1995


Lood:

1. Arcanta - Carol of the Bells
2. Love Spirals Downwards - Welcome Christmas
3. FuchiKachis Ethu - Oh Come All Ye Faithful
4. This Ascension - Carol of the Bells
5. Area - O Come Emmanuel
6. Thanatos - The First Noël
7. lovesliescrushing - Jingle Bells (Snowblower)
8. Balderas & Osborn - What Child is This?
9. black tape for a blue girl - Chanukkah, Oh Chanukkah
10. Sorrow - The Little Drummer Boy
11. Lycia & The Unquiet Void - We Three Kings
12. Eva O - O Holy Night
13. Faith and the Muse - A Winter Wassail
14. Autopsia - Stille Nacht (gRAVE Remix)
15. Attrition - Silent Night

Rokirahva ja üldse alternatiivsemate tegelaste jaoks on jõulud üks omajagu tüütu ning samas vastikult imal ja (võlts)vaga aeg. Kui muul ajal on võimalik üldiselt üsna hästi vastuvoolu ujuda, siis jõulude ajal on seda ka kõige radikaalsematel tegelastel vägagi raske teostada. Kõikse hullem on, et praktiliselt pole pääsu jõululauludest... eriti nende rahamaiatest ja üliimalatest töötlustest. Olgem ausad, et ega algsel kujul ju paljud jõululaulud nii imalad ja vagad polegi... vastupidi... paljud on üsna karged...

Ja siis ongi nõnda juhtunud, et kui neist jõululauludest pääsu pole... et siis on arukam need oma subkultuuri vaimus ära kaverdada ja plaadile pressida... et küll tänulikke kuulajaid jagub...

Kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pakub siis jõululohutust ja -kompromissi gooti subkultuuri liikmetele ja nende lähedastele. Võiks täpsustada, et pigem isegi eeterliku ja tumeda ambiendi ja neoklassika austajatele, sest album on üsna tihkelt täidetud undamise ja huugamise ja üleva vokaaliga. Ah, tegelikult on sellel lugusid igale maitsele!

Tüüpilisele jõululaulule kõikse lähemal on vast This Ascension ja nende versioon laulust «Carol of the Bells»... ja see laul pole sellisena üldse halb... ma pean seda vist isegi antud bändi parimaks looks üldse.

Üsna jõululikud on ka Thanatos ja nende «The First Noël» ning Faith and the Muse ja nende «A Winter Wassail».

Ülejäänud lugude puhul võib tavakuulaja päris peletatud saada, eriti näiteks deathrocki enam kui elujõulise esiema Eva O ekstaatiline «O Holy Night» võib kehvema pidamisega tegelasel ikka põhja alt ära lüüa. Ma parem ei räägi sellest, et Autopsia «Stille Nacht (gRAVE Remix)» on täpselt just see, et mida pealkiri lubab... et otsekui hauas läbi paksu mullakihi kuuled, et kuidas kusagil eemal pühast ööst lauldakse. Või siis lovesliescrushing ja lumetormi eksinud aisakellad... või Attrition ja kirstukaant kääksutav «Silent Night»...

Muud lood jäävad radikaalsemate versioonide ja jõululike töötluste vahele ning kogumiku teist ja üheksandat laulu saab ka kuulata, kui klõpsata vastavale pealkirjale.

Kokkuvõtvalt ütleks, et kuigi kogumik «Excelsis: A Dark Noël» pole mul miski lemmikplaat ning kuigi sellel pole ühtegi megahitti, on tegu siiski maksimumhinnet vääriva tootega. «Excelsis: A Dark Noël» on suurepärane näide sellest, kuidas tervik on täiuslikum ja enam väärt kui mistahes selle osa... ning tervikuna on see album tõesti verstapost tumeda muusika ajaloos ja kuulamist väärt saavutus isegi tänapäeval.

* * * * *

«Excelsis: A Dark Noël» wõrgus: Projekt: darkwave, Last.fm ja Discogs.

Derrière Le Miroir - Alibis (teleesinemine)

Üldiselt olen ma oma lemmikute nimetamisega vägagi ettevaatlik, sest mulle tundub, et kui ma mõnda artisti oma lemmikuks nimetan, siis otsekui teeksin ma liiga kõigile neile teistele, keda ma sel hetkel nimetada ei saa...



Derrière Le Miroir on aga selline bänd, mida ma kõhkluseta ikka oma lemmikuks nimetan. Põhjusi mitu. Esiteks pole ükski kiidusõna selle bändi asjus liiast... teiseks pole nad kahjuks kuigi tuntud ja nende looming pole eriti levinud... kolmandaks saan ma neid lemmikuteks nimetada vaid kirjalikult, sest ma pole võimeline seda nime välja hääldama...

Nimest veel. Kõigil bändi plaatidel on see kirjutatud ilma selle rõhumärgita... samas, kui vähegi võimalik, siis nad seda kaldkriipsu kasutavad... kasutan siis ka mina.

«Alibis» on bändi 1993. aastal ilmunud debüütalbumi ava- ja nimilugu ning on lihtsalt üks hästi hea laul. Lihtne, aga kuradima kummitav! Videoklipp pärineb 1994. aasta teleesinemisest RTL-s.



Käesoleval postitusel on ka üks teine eesmärk. Pean silmas, et lisaks hea bändi ja hea laulu ja toreda video promomise. Lugesin bändi kodukalt, et oktoobrist on kolm nende põhialbumit ametlikult allalaetavana taas saadaval: kaks boonuslugudega ja üks ilma. Kuna kogu bändi diskograafia on ammu läbimüüdud, siis (vähemasti minu jaoks) on see küll hea uudis.

* * * * *

Derrière Le Miroir wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ja Discogs.

Wolfsheim - Once In A Lifetime (videoklipp)

Ilm kisub sügisesse ning kodus miskite sünt(h)eetiliste videode kogumikku vaadates tundus see klipp enam kui kohane olevat... just selline taevas...



Eks laul ole siiski millestki muust ja selle muu pärast kannatab see laul ka rohkem kui korra kuulamist. Wolfsheim oli ju tore bänd ning nende albumilt «Spectators» (1999) pärinev laul «Once In A Lifetime» polnud ju paha laul... mitte küll nende loomingu absoluutne tipp... seal lähedal aga küll...

Video on samuti suurepärane... see nukrus on nii ehe ja hingeminev...

* * * * *

Wolfsheim wõrgus: ametlik koduleht, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Party For One (videoklipp)

Laul «Party For One» oli just see lugu, mis pani mind bändi Zeitgeist Zerø albumit «Dead To The World» (2009) tähelepanelikumalt kuulama. Noh, et see vajalik konks...



Jutu mõte siis selles, et laul on võrratu! Video kahjuks mitte. Videoklipi põhiliseks puuduseks see, et seal pole midagi eriti vaadata... iseküsimus, et kui see pilt oleks miskil seinasuurusel ekraanil ja tuleks siis miski liikuva visuaaltapeedina. Kahjuks mul sellist ekraani pole ning sestap saab videoklipp kahe... et laul ise viievääriline oli, siis võib kogu kompotile kolme ära panna...

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Zeitgeist Zerø - Heart To Black (videoklipp)

Mõne bändiga kohe on nii, et kuuled kõva kiidujuttu, kuulad albumit, kehitad õlgu, unustad ning siis kunagi võtad uuesti ette ja avastad, et kuradi hea on...

Just niimoodi juhtuski bändi Zeitgeist Zerø albumiga «Dead To The World» (2009). Täna hommikul hakkasin täiesti suvalistel põhjustel seda plaati taas kuulama ning olin meeldivalt hämmeldunud... et mitte enam öelda.



«Heart To Black» on esimene lugu sellelt albumilt ning annab mingi ettekujutuse bändi kõlast... või vähemasti sellest, et kes nuppe keeras...

Klipp ise on ka tüüpiline Zeitgeist Zerø video. Et siis pisut amatöörlik ja põlve otsas tehtud ning samas kõrvuni (vanades) filmides sees.

* * * * *

Zeitgeist Zerø wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

aktivehate - Washed In Blood

aktivehate

Washed In Blood

Enough Records

Formaat: mp3 / EP
Aeg: 26.47
Ilmus: 29. juuli 2009


Lood:

1. Blood Roses
2. Core Damage
3. Devil In You
4. Animality
5. Ugly Inside
6. Marching to Hell

Mäletan, et olid ajad, kus mul see EBM-i rämedam osa üldse ei meeldinud... einoh, ühest teatavast Mehhiko bändist ma muidugi lugu pidasin, aga kõik muu!? Viimasel ajal on aga suur osa mu muusikalisi lemmikuid just sellest rämeda EBM-i katlast. Üheltpoolt see agressiivne «lärm» mind rahustab, teisalt lööb aga vere kiiremini käima. Seda viimast on eriti hommikul vaja, kui unise peaga tööle liigud ning õhtul peale tööd aitab ka piiri tööle ja puhkusele vahele vedada...

Portugali ühemeheüritus aktivehate on just selline sobiv muusika, mis aitab tulist adrenaliiniora läbi ajude lükata. Kodanik ISK on selle nime all käesoleval aastal teinud juba teise EP ning mis põhilisem, ka see on tasuta allalaetav.

Panin aasta alguses ilmunud EP-le «Corrosive Intent» siin blogis maksimumhinde, aga uut EP-d «Washed In Blood» kuulates tekkis küsimus, et kas ikka tasus nii helde olla... et uus EP on veelgi parem.

Tegelikult on mõlemat EP-d kuulates mul kogu aeg peas keerelnud vaid üks küsimus, et kuidas saab selline tugev bänd siiani ilma plaadikompaniita olla..? (Enough Records on rohkem lihtsalt selline wõrgusait.) Ma saan aru küll, et miks see nii on, aga küsimus keerleb ikkagi kusagil ajus. No on hea asi! Kohe väga hea!!!

* * * * *

aktivehate wõrgus: MySpace, VampireFreaks ning Discogs.

EP-d «Washed In Blood» saab kuulata ja allalaadida siin ning allalaadimislinke leiab ka siit.

Sinine paneb täitsa süngelt

Logisin ükspäev taas oma MySpace'i kontole sisse ja vaatasin ka sõbralistis olevate tegelaste viimaseid uudiseid ja mida ma näen... Accession Records on löönud käed Eesti bändiga Sinine ning sügisel peaks ka album ilmuma...



Ma ei saa öelda, et mul oleks kuidagi põhjapanevat seisukohta bändi Sinine asjus. Olen neid kord laval näinud ja kuulnud katkendeid nende MySpace'i lehel. Kontsert erilist muljet ei jätnud, aga võibolla oli asi selles, et sattusin neid kuulama juhuslikult ja kamraadide kiidulaulu tõttu olid vast ka ootused liialt kõrged. Lood jätavad märksa parema mulje.

On mis on, aga Accession Records on tegija plaadifirma ning nende kodukalt võib juba lugeda, et bändi Sinine debüütplaat «Butterflies» ilmub 18. septembril 2009.

Kuniks plaat pole ilmunud, tuleb rahuldada kontserditega. Nii näiteks soojendab Sinine täna õhtul Tallinnas Kanada bändi The Birthday Massacre. Kahjuks pole mul (minust mitteolenevatel põhjustel) võimalik sellele kontserdile minna ning sestap jään plaati ootama.

* * * * *

Sinine wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ja Last.fm.

Accession Records wõrgus: ametlik koduleht.

Eurythmics - Never Gonna Cry Again (teleesinemine)

Tänu heale kamraadile Trashile sattus neil päevil mu kätte ports DVD-sid miskite Briti telesaadetega, kus humoorikate vahepaladega vürtsitatult näidati kõiksugu haruldast ja vähemharuldast kraami. Põhiliselt siis ülituntud esitajate ja tuntud lugude haruldasi teleesitusi.



Eriliselt lõi mind aga pahviks Eurythmics ja nende laul «Never Gonna Cry Again». Väidetavalt oli see nende esimene avalik ülesastumine üldse!

Eurythmics mulle kunagi meeldis, aga algusaegade tore bänd mattus hilisema staadionirocki ja rohelise maltsa kihistuse alla. Seetõttu oli enam kui tore ühte vana tuttavat taas õigel ja väärikal kujul näha.

Otsisin wõrgust sellesama video ning pakun seda erilise mõnuga ka teistele...

* * * * *

Eurythmics wõrgus: ametlik koduleht, veel üks ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

The Birthday Massacre - Blue (videoklipp)

Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?



Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Ladytron @ Rabarock 2009

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.



Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!

* * * * *

Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Kosmikud @ Rabarock 2009

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?



Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.



Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.



Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.

* * * * *

Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...



Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.



Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.

* * * * *

Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rabarock 2009

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.



Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...



Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!

* * * * *

Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna

Funhouse - The Second Coming

Funhouse

The Second Coming

M&A Musicart

Formaat: CDEP / Ltd. / Digipack
Aeg: 39.09
Ilmus: 1. detsember 1998


Lood:

1. The Second Coming
2. Forever True
3. Voices (Ever Lasting Trip Version)
4. Dreamtime (Hazy Odd Mix)
5. Body And Soul
6. Over The Hills And Far Away
7. Dreamtime (Irish Dentist Version)
8. Voices (Short)

Funhouse on Rootsi bänd ja ise määratlevad nad oma stiili kui goth'n'roll.

«The Second Coming» on piiratud tiraažiga EP, kus on minuarust bändi ühed parimad lood. Pean eelkõige silmas nimilugu ja laulu «Forever True». Need on sellised palad, et iga gooti bänd oleks uhke, kui oleks need teinud. Omal ajal oli «Forever True» just selline lugu, mille panin mängima siis, kui kodust välja hakkasin minema... noh, et lõi kummi täis ja andis korralikult kiirust ja hoogu. Ise ma seda ei märganudki, aga üks kamraad täheldas, et ma panen alati enne väljaminekut selle laulu mängima.

«Voices» on Funhouse'i esikalbumi «Girls» (1994) avalugu. Neli aastat hiljem pani bänd EP-le sellest kaks uusversiooni: kolmanda loona enam kui kaheksa minutit pika reisuversiooni ja lõpuloona neljaminutilise lühiversiooni. Algversioon oli viimenutiline. Mõlemad töötlused on korralikud lood, kuigi ma lühema mõttekust eriti ei mõika. Pikem versioon on aga ülikõva ja sobivaks sillaks uute lugude ja vanade uusversioonide vahel.

Laul «Dreamtime» oli originaalis albumi «Never Again» (1996) kuues lugu. EP-l nejandana tulev «Dreamtime (Hazy Odd Mix)» on üks paras klubiline klõbin ning kuulub enamjaolt edasitõstmisele. Igav on! «Dreamtime (Irish Dentist Version)» on bändi Rosetta Stone tehtud remiks. On ikka hulga parem, kui see teine, aga Rosetta Stone'i katsetused elektroonika ja masinamuusikaga pole mind kunagi eriti lummanud ning sestap ka see lugu erilist vaimustust minus ei tekita. Plaadi raamatust saab teada, et remiksi nimeks on ka «wHATEver» ja algselt oli nimeks hoopis «Self Raising Mix».

Jäänud on veel kaks kaverit. «Body And Soul» bändi The Sisters Of Mercy repertuaarist ja «Over The Hills And Far Away» bändi The Mission omast. Esimene kõlab origaanilga võrdväärselt ja üsna sarnaselt, teine aga on kõvasti parem kui originaal.

Üldiselt on tegu ülikõva plaadiga, aga laulu «Dreamtime» kaks remiksi on need, mis hinde alla kisuvad – kui kaheksast laulust kaks tuleb edasi tõsta, siis maksimumi ikka anda ei saa.

* * * * *

Funhouse wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm ning Discogs.

Rabia Sorda - Radio Paranoia

Rabia Sorda

Radio Paranoia

Out of Line

Formaat: MCD / Ltd. / Digipack
Aeg: 28.29
Ilmus: 29. mai 2009


Lood:

1. Radio Paranoia (Initial Transmission)
2. Radio Paranoia (Radio Transmitted By Din [A] Tod)
3. Radio Paranoia (Radio Transmitted By The Synthetic Dream Foundation)
4. While The Devil Laughs
5. What U Get Is What U See (Tannhauser Vs Die-6- Remix)
6. Save Me From My Curse (Keine Angst Mein Freund Remix By Vitam Non Mortem)

Rabia Sorda on Erk Aicrag, kes on tuntud mees ühest teisest Mehhiko rämeda elektroonika bändist. Kuid see teine bänd pole hetkel oluline... käesolevas postituses on oluline vaid Rabia Sorda.

Tegu siis artisti kolmanda plaadiga ning see käsitsinummerdatud singel peaks aimu andma, et ka uus album pole enam mägede taga. Vähemasti on väidetud, et «Radio Paranoia» annab maitseproovi tulevasest albumist.

Kõigepealt siis kolm varianti nimiloost. Esimene on selline hitt, et anna aga minna. Teine, see mille on töödelnud Din [A] Tod, on samuti väga äge... et siis kaks kena bändi on kusagil kokku saanud, et on midagi mõlemast. Kolmas remiks, mille autoriks The Synthetic Dream Foundation, jääb pisut alla kahele esimesele, aga ainult õige pisut.

Vahele siis veel üks uus lugu, mis peaks olema põhiversioonis ning lõppu kaks remiksitud laulu esikalbumilt «Métodos Del Caos» (2006). «What U Get Is What U See», mida kambakesi töötlevad bänd Tannhauser ja dj Die-6- ning debüütsingli nimilooks olnud «Save Me From My Curse», millest hirmuvaba sõbraremiksi on teinud Vitam Non Mortem.

Eks hinne ütleb kõik, aga ikkagi tuleb tunnistada, et kuradi hea on! Alates eilasest lõunast olen seda singlit juba oma viis-kuus korda kuulanud. Toredad pool tundi tihedat andmist! Ja samas omajagu mitmekesine, et ajuti unustad, et tegelikult on see vaid singel.

* * * * *

Rabia Sorda wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Bloginduse kummalised rajad

Olen bloginud juba üle nelja aasta ning üks asi on mulle küll selgeks saanud – konkreetse blogipostituse loetavust (ja levikut) pole võimalik prognoosida. Jah, on muidugi teemad ja pildid, mis toovad rahva kokku, aga kui minna spetsiifilisemaks, siis muutub ennustamine üsna tänamatuks tegevuseks. Eriti kui vaadelda selliseid nišiblogisid nagu Ulmeseosed või Tume Tund.

Kui Blogileht ilmuma hakkas, siis tekkis mul küll küsimus, et milline mu blogipost seal esimesena avaldamiskünnise ületab. Ilmselge ju, et varem või hiljem see juhtub, aga milline just esimene saab olema? Mitte et see küsimus mul und oleks häirinud, et pigem siiski selline akadeemilisem probleemiasetus.

Aga siiski tuli paraja üllatusena, kui Blogileht ühe toimetaja isikus mu'ga ühendust võttis ja siinse blogi seda postitust taasavaldada tahtis. Et omajagu ootamatu valik. Tulemust võib aga siin näha.

Otto Dix - Антихрист (kontsertvideo)

Kuulasin nädalavahetusel bändi Otto Dix käesoleva aasta albumit «Зона Теней» ning pean tunnistama, et endiselt on hea duo/trio.

Kuna ma uut albumit pole veel lõplikult omastanud ning seetõttu puudub ka lõplik hinnang, siis panen siia kontsertvideo laulust «Антихрист», mis pärineb Otto Dixi teiselt albumilt «Город» (2006). Kontsert, millelt pärinevad ka parimad wõrgus ringlevad bändi kontsertvideod, toimus aga eelmise aasta 31. mail Petrozavodskis.

* * * * *

Otto Dix wõrgus: ametlik foorum, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.