Sinine paneb täitsa süngelt

Logisin ükspäev taas oma MySpace'i kontole sisse ja vaatasin ka sõbralistis olevate tegelaste viimaseid uudiseid ja mida ma näen... Accession Records on löönud käed Eesti bändiga Sinine ning sügisel peaks ka album ilmuma...



Ma ei saa öelda, et mul oleks kuidagi põhjapanevat seisukohta bändi Sinine asjus. Olen neid kord laval näinud ja kuulnud katkendeid nende MySpace'i lehel. Kontsert erilist muljet ei jätnud, aga võibolla oli asi selles, et sattusin neid kuulama juhuslikult ja kamraadide kiidulaulu tõttu olid vast ka ootused liialt kõrged. Lood jätavad märksa parema mulje.

On mis on, aga Accession Records on tegija plaadifirma ning nende kodukalt võib juba lugeda, et bändi Sinine debüütplaat «Butterflies» ilmub 18. septembril 2009.

Kuniks plaat pole ilmunud, tuleb rahuldada kontserditega. Nii näiteks soojendab Sinine täna õhtul Tallinnas Kanada bändi The Birthday Massacre. Kahjuks pole mul (minust mitteolenevatel põhjustel) võimalik sellele kontserdile minna ning sestap jään plaati ootama.

* * * * *

Sinine wõrgus: ametlik koduleht, MySpace ja Last.fm.

Accession Records wõrgus: ametlik koduleht.

Eurythmics - Never Gonna Cry Again (teleesinemine)

Tänu heale kamraadile Trashile sattus neil päevil mu kätte ports DVD-sid miskite Briti telesaadetega, kus humoorikate vahepaladega vürtsitatult näidati kõiksugu haruldast ja vähemharuldast kraami. Põhiliselt siis ülituntud esitajate ja tuntud lugude haruldasi teleesitusi.



Eriliselt lõi mind aga pahviks Eurythmics ja nende laul «Never Gonna Cry Again». Väidetavalt oli see nende esimene avalik ülesastumine üldse!

Eurythmics mulle kunagi meeldis, aga algusaegade tore bänd mattus hilisema staadionirocki ja rohelise maltsa kihistuse alla. Seetõttu oli enam kui tore ühte vana tuttavat taas õigel ja väärikal kujul näha.

Otsisin wõrgust sellesama video ning pakun seda erilise mõnuga ka teistele...

* * * * *

Eurythmics wõrgus: ametlik koduleht, veel üks ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ja Discogs.

The Birthday Massacre - Blue (videoklipp)

Kummaline värk! Juba kümmekond inimest on mulle öelnud, et nad on tänu minule avastanud bändi The Birthday Massacre ning väidetavalt olen ma süüdi isegi selles, et kaks tegelast on omale kontserdipiletid ostnud. Tõesti kummaline!?



Laul «Blue» pärineb bändi n-ö läbimurdealbumilt «Violet» (2004) ning on minumeelest üldse üks selle bändi kõvemaid lugusid... eh, tegelikult pole nad ka seda albumit mu meelest üleatanud.

* * * * *

The Birthday Massacre wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ja Discogs.

Ladytron @ Rabarock 2009

Ladytron tekitab minus vägagi vastandlikke tundeid. Üheltpoolt on tegu huvitava bändiga, teisalt on tegu igava indie ja umbse britilikkusega, mis imevad alati. Samas on teinud Ladytron laulu (ja video) «Destroy Everything You Touch» ning seetõttu võib neile andestada paljut, kui mitte kõike.

Samas on miinused ikka suured miinused ning leidsin, et sellise rõskuse ja mudaga ma neid lava ees küll kuulata/vaadata ei viitsi. Pealegi on plaatidelt jäänud mulje, et Ladytron siiski staadionibänd pole. OK, ma saan aru, et Järvakandi plats päris staadioni mõõtu välja ei anna, aga väike klubihoone see ka polnud. Ja Ladytron on minuarust just selline bänd, mis sobib kuhugi vaiksesse klubisse taustaks.



Sestap istusin varjualuses ja kuulasin muu tegevuse kõrvale poole kõrvaga bändi ning see oli peaaegu see õige. Pisut ehk häiris tütarlapse püüdlik suhtlemine rahvaga, aga ega mina nende kingapõrnitsejate kombeid tea. Lõpuks tuli ka «Destroy Everything You Touch» ära ning bändi esinemise võis kordaläinuks pidada.

Neli eelkõige selle eest, et esinemiskoht oli vale ja sellest johtuvalt polnud Ladytron päris see, mis ta suudaks...

Olen vahepeal ka lugenud Eesti meediaväljaannete kajastusi rabakast ning tundub, et mina ja ajakirjanikud elame erinevates reaalsustes. Kirjutatakse Ladytronist ja mainitakse miskeid imelikke lugusid, kui suuri hitte ning keegi pole maininudki laulu «Destroy Everything You Touch»?!

* * * * *

Foto: Krafinna

Ladytron wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

Kosmikud @ Rabarock 2009

Kosmikud on ainus bänd, mida ma olen näinud mõlemal minukäidud rabakal. Et võiks ju võrrelda, aga milleks?



Alustama peaks tõdemusest, et minu lemmikplaat on siiani nende teine album «Kuidas tuli pimedus...» (2003). Noh, et mind panevad pisut muigama inimesed, kelle jaoks Kosmikud on «Pulmad ja matused ning «Jeerum»... teisalt on mul neist kahju, sest nad ei tea, millest nad on ilma jäänud.

Kosmikud on minu jaoks ilmselt oluline bänd, sest ei häirinud mind seal rabas ei vihm ja muud ebamugavused ning kui mõne teise bändiga oli kahtlusi, et kas viitsin lava juurde vaatama minna, siis siin oli kõik selge.



Laiv läks kohe ägedalt käima ning sellise mõnusa ägedusega läks lõpuni välja. Kogu bänd rokkis sajakümnega, aga eraldi tahaks ma märkida ära bassimehe Kõmmari, kui eriliselt mõnusa pervo. No mida näod tüübil peas olid ja millisel mõnusal ja entusiastlikul jobuilmel ta nende kõristitega taidles!

Ärgu mõistetagu mind valesti: ma jälestan naljakat muusikat ja bände, aga teatav huumor ja vimka mulle meeldib. Vaat see jõnks, mis ühenduse Kosmikud lugudes ja lavaesinemistel läbi kumab... see jõnks on mulle meelt mööda... ilma selleta võib see depressiivsus ehk isegi naeruväärne näida, aga tume huumor keerab asja tegelikult veelgi mornimaks.



Seekordsel rabakal oli Kosmikud taas see, mille pärast ma neid hindan ja mistõttu ma alati ja kiirelt nende plaadid ostan. Mis see see on, seda ma kahjuks öelda ei oska.

Ühte asja aga ei osanud ka mina oodata... nimelt seda, et lavale ilmub paavstikuues prohvet Joel ja muudab laulu «Jeerum» parajalt mahedaks psühhodeelseks orgiaks.

* * * * *

Fotod: Krafinna

Kosmikud wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, Wikipedia ning Discogs.

KMFDM @ Rabarock 2009

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et KMFDM on aastaid olnud mu lemmikbänd. Kahjuks jäävad need aastad tänasest hetkest üsna kaugele...



Samas on ilmselge, et kui bänd peale läks, et siis ma ka pealava ette nihkusin. Ja kohe võttis mind vastu ülimalt häiriv kitarrikäristamine, mis oli ka omal ajal põhjuseks, miks huvi bändi vastu rauges. Neid kitarrivingutajaid on terve maailm täis. KMFDM-i võlu oli hoopis milleski muus – elektroonika, sämplid, mees ja naisvokaalid, pungilikult sirgejoonelised ja samas jõnksuga tekstid jne.

Laval oli aga kahjuks miski halb hevi, mille müra alt mu kogenud kõrv ajuti ka vana head KMFDM-i tabas. Ka polnud helikvaliteet kõikse parem ning naisterahva vokaal oli suisa häirivalt küündimatu. Tütarlaps põhiliselt kriiskas. Samas tuleb kiita tütarlapse esitatud dünaamilisi poose.

Eriline nilbus oli aga see lihav ja valge nokatsiga kitarrist, kelle võimlemisest võis jääda ekslik mulje, et tegu on bändi vaimse liidriga. Vale puha! Bändi ainus liige, kes algsest koosseisust alles, on Sascha Konietzko.



Ainus vana lugu, mida poldud suudetud ära solkida, oli laul «Son Of A Gun». Aga seal on raske ka midagi teistmoodi teha. Ülejäänud vanad lood olid uues kuues ning see kuub oli väga vilets ja tappis enamuse lugude väest. Jah, ma olen nõus, et bänd ei pea omi vanu laule lõputult samamoodi esitama, aga...

Kohapeal polnud ju väga viga, sest midagi paremat sel päeval võtta ju polnud... takkajärgi mõeldes annaks aga väga nõrga kolme. Tore, et KMFDM-i lõpuks laval nägin, aga järgmist korda minu tõttu vist ei tule.

* * * * *

Fotod: Krafinna

KMFDM wõrgus: ametlik koduleht, MySpace, Last.fm, VampireFreaks, Wikipedia ning Discogs.

Rabarock 2009

Kui ma üle-eelmine aasta Rabarockil käisin, siis arvasin küll, et rohkem enam ei lähe, aga tänavuste esinejate valik ja ühe hea sõbra omapärane kihutustöö andis tulemuse ning siin ma siis olen ja kirjutan kokkuvõtet.

Esimesel päeval, ehk reedel jõudsime asjaolude kokkulangemise tõttu üsna hilja kohale ning kui käepaelad ka peale saime, siis Velikije Luki juba lõpetas. Need paar viimast lugu, mida kuulsime, need eriti ei köitnud. Mul on sellest bändist märksa paremaid mälestusi.

Static-X tegi esimese looga selgeks, et sellest lärmist tahaks ma võimalikult kaugel olla. Mõeldud-tehtud, asutasime oma staabi Rocki varjude alla, sest siis jäi meie ja pealava vahele mitu telki ning see summutas omajagu seda tüütut ja mõttetut lärmi.

Pantokraator mulle kunagi meeldis, aga siis kui nad hakkasid edendama miskit ugri-mugri pastlavärki, siis lahtus ka mu huvi. Seekord igatahes vaatama ei läinud... istusime oma kamba ja mõnede teiste tuttavatega seal päevavarjude all edasi ning tundsime end mõnusalt.

KMFDM oligi tegelikult see bänd, mis mind reedel huvitas, aga sellest kirjutan ma pikemalt ja eraldi...

Öösel olime Kilulinnas ning laupäevaks tulime tagasi. Eks teepeal vastuvuravad autorongid andsid aimu, et rabakal on ilm käest ära. Meid see ei morjendanud...

Kui kohale jõudsime, siis algas äike ja tõeline padukas. Istusime autos ja tarbisime jooke ja suupisteid. Mingil hetkel jäi ka vihm üle ning siis seadsime sammud kontserdipaika ja jõudsime selleks ajaks, mil Popidiot omi viimaseid lugusid tegi. Pole just päris minu maitse, aga tekitas huvi ning ilmselt võtan kätte ja püüan selle bändi loomingust rohkem sotti saada.



Anthrax on jube bänd ning seetõttu sai kiirelt istutud taas tuttavasse varjualusesse ja lebotatud.

Kosmikud ja Ladytron on bändid, millest kirjutan eraldi ja pikemalt. Niisamuti ka mehest, kelle pärast sai tegelikult üldse mindud... Gary Numan, loomulikult.

No-Big-Silence on bänd, mille fenomen on mulle arusaamatu. Ei, mul on hea meel, et midagi sellist Eestis tehakse, aga igav on see kõik. Kui kuulen või näen kusagil ühe loo, siis veel mingi emotsioon tekib, aga ühtegi plaati pole ma neil küll lõpuni suutnud kuulata. Seetõttu ei läinud ka neid vaatama, vaid istusin varjualuses ja ootasin festivali peaesinejat...



Kokkuvõttes oli aga mulje festivalist positiivne. Jah, ma annan aru, et eks see Rabarock üks karvaste õllesummer ole, aga tundub, et eestlased on tõesti jooma õppinud. Vähemasti ei tekitanud publik seekord jäledat elamust.

Võimalik, et (lahedate esinejate olemasolul) osalen järgminegi aasta!

* * * * *

Foto 1: Sash
Fotod 2–3: Krafinna